Eestile on kombeks üks president korraga

Õigupoolest miks üksainus?
Vanas Roomas näiteks valiti kaks konsulit kes siis olid mõnevõrra sarnaste volitustega nagu meie president. Ja kaks selleks, et nood teineteist kontrolliks.
Presidendi institutsioon on meil (peaks olema) olla nagu rahva usaldusisik, vahe ja ülemkohtunik ning nii öelda personifitseeritud "riik" protokolli tarbeks.
Selle viimase asjaga pole probleeme aga usaldusisikuks olemise ja vahemehe staatusega on küll asjad halvad.
Presidendi valimine riigikogus paneb presidenditoolile eksimatult võimupartei soosiku.
Sellega on ka asi kohe kaldus, sest olgu,et inimene loobub erakonnas tegutsemisest on ta ometi ruuliva maailmavaate esindaja ja ei või olla seeläbi vastuvõetv oponentidele.
Oleks loogiline valida presidenti otse rahva poolt, eriti austusväärsete ja armastatud persoonide hulgast?
Ka see ei sobiks, sest siis saaks püünele mõni populist või meediategelene kellele nagu kogemus näitab ei ole kahjuks tingimata omased ei riigimehelikkus ega vastutusvõime riigi tuleviku eest.
Aga teeme siis nagu Vanas Roomas?
Valime ühe riigivanema riigikogus ja teise valib rahvas?
Ja võimu omaks nad ilmtingimata koos ühte dokumenti allkirjastades ja mitte kumbki eraldi.
Selline utoopiline uitmõte kallil reede hommikul

Miks mitte praamid?

Targutus targutamise pärast
Tõepoolest, miks mitte kulukat ja kaelamurdvat "Rail balticu" projekti asendada märksa paindlikuma ja ilmselt mitte vähem tõhusama praamiühenduse vastu?
No näiteks nii  Helsinki-Tallinn-Venspils-Klaipeda-Gdansk-Hamburg väljumisega neli korda päevas mõlemas suunas?
Vaja on selleks paarkümend suurt ro-ro alust milliste käsitsemine meile ometi harjumuspärane ja jõukohane on?
Oluline paindlikkus, vedude sageduse ja projektis osalejate küsimuses. "Jobudega" ei pea üldse arvestama, sest nende juures võib lihtsalt mitte peatuda.
Projekti kahjumlikkuse korral saab alused müüa või rentida. Ehituskulud on kindlasti väiksemad kui raudteeliini puhul.
Puuduseks on mõningane aeglus, ja sõltuvus ilmastikutingimustest, kuid palju neid päevi ikka on kui praamid merele ei lähe?
Ja pole olulist vahet kas kaup jõuab Hamburgist Tallinna ühe või kahe ööpäevaga?
Aga ju on rautee ehitamine eluliselt kasulik liiga paljudele

Milleks siis uskuda vandenõuteooriaid ja alternatiivajalugu?

Tõepoolest miks, küsib rahvaajakirjanik Delfis?

Arvan, et 90% juhtudest on eeltingimuseks harimatus.
Ja 10% kogemus, et mõne üldtuntud ajaloolise sündmuse tagamaad osutuvadki legenditruudeks.

No näiteks esimesel juhul usub hulk entusiaste muistse Atlantise kunagist eksisteerimist. Rohkem hoogu läinud Atlantoloogid mainivad koguni hämmastavalt detailseid üksikasju selle rahva ühiskonnakorraldusest või materiaalsest kultuurist.
Ja ei loe midagi, et selline teadus nagu laamtektoonika ei jäta ühtki šanssi üleöö uppunud kontinentide eksisteerimiseks.
Või siis teavad III Reichi konspiroloogid täpselt Natside Antarktikabaaside asukohta, rahvaarvu ja kogunisti natsiufo pardarelvade kaliibrit.
Ainult , et miks sellise tehnilise võimekuse juures oli vaja sõda kaotada - vaat sellele ei taha keegi sugugi vastata.
Teisel juhtumil kaevaski Shclieman välja Trooja ja Piiblilegendi vaarao Ramses II oli tõepoolest ajalooline isik.

Kokkuvõte on triviaalne.
Vandenõuteooriate tekkimise põhjusteks on vajadus anda  selgitus kõigele ümbritsevale ning inimlik loovus.
Kui midagi  ei saa seletada olemasoleva kogemusega siis mõeldakse puuduolev lihtsalt juurde  :)

Sünnipäev tulekul

Sünnipäev tulekul.
Mis sellega peale hakata?
Viimasel ajal olen oma sünnipäeva tähistanud mõningase väljasõiduga. Taevaskotta, Tartumaale jms.
Mõni vaatamisväärsus, jalutuskäik, piknik.
Aga sellel aastal?
Väga kaugele ei viitsi, sel juhul tuleb pea terve päev ainult sõita.
Viljandi kant?
Tuleb veidi plaani pidada...

Koliks maale elama?

Mõningane sarnane teemaarendus Delfis:
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/linnast-maale-kolinud-lugeja-olen-nuud-nagu-uksik-hunt.d?id=65004386

Koliks õige maale elama? vol7

Sõidetud-käidud, majad nähtud.
Kui tõesti ostuks läheb pole nendest nähtud objektidest mõistagi tolku - liiga palju aega läheks meil otsustamiseks ja raha hankimiseks.
Küll aga sain selgust mõningates tehnilistes üksikasjadest.
"Olime sihtmärgiks" valinud nõuk aja lõpus sohvoosi ehitajate  püstitatud tüüp individuaalelamud.
Üldpinda ca 200 ruutmeetrit, elamispinda 150 ruutu.
Seda on kaks korda rohkem kui meil praegu.
Segaküte, st võib kasutada ahju, kuid võib ka kütta lokaalse keskküttega
Garaaz, puukuur, saun, suur kelder maja all jms.
Tänapäeva inimene krimpsutab nina sõnade "nõukogude" "sovhoosi" ja "tüüp" peale.
Ja täiesti ilmaaegu.
Nimelt ehitati nõuk ajal võibolla arhitektuuriliselt mitte kõige kenamalt, kuid selle eest röögatu tugevusvaruga.
Nende tüüpmajakeste vundament ja ühtlasi keldriseinad on laotud tüüp paneelidest, nendestsamadest mis kannavad ka üheksakorruselisi kortermaju.
Sama seintega. need on nürilt laotud silikaattellistest või silikatsiitplokkidest.
Selline maja kannatab väikese sõja välja, erinevalt güprokonnidest millele vähe valjem tuulgi liiga teha võib...
Igal juhul seisab selline karp 100 aastat igasuguste probleemideta ja sellele on lihtne ja kindel paigaldada mistahes välisviimistlust.
Samas nagu ma ütlesin ei hinnata neid majakesi tendentslikult väga kalliteks.
Nii, et otsingusuund on õige.
Teine, olulisem on selle idee müümine kallitele kodakondsetele. Svetal oli nüüd oma silmaga võimalik näha mida üks maa-asula maja endast siis ikkagi kujutab.
Ja me ei kiirusta otsustamisega, uurime erinevaid objekte, Eestimaa nurgakesi ja võimalusi seda projekti finantseerida

Koliks õige maale elama? vol6

Niipalju siis uut, et teeme plaanitud väljasõidu marsruudil Tallinn-Kõo-Voore-Tallinn pühapäeval.
Ühtepidi me pole kaugeltki otsustamiseks valmis, ostmisest rääkimata.
Kuid, et asjast üldse edaspidi rääkida peame siiski midagi ka nägema.
Hingama korrakski sisse külaõhku, seisma paarkümmend minutit autoga külapoe ees ja jälgima mis rahvas seal ringi liigub, mida kirjutatakse teadetahvlil, mida müüakse poes.
Uurime elu ühesõnaga.
Ja kui juba selline väljasõit plaanis on - pean ruttu selgitama-sebima, et kas äkki on meil ka midagi muud huvitavat vaadata?  Käimata koht või huvitav muuseum? Palamuse kihelkonnamuuseum näiteks?
Peaks lahti olema, eelmine aasta jäi käimata, sest olime seal just peale hooaja lõppu 2. oktoobril.
Talvehooajal töötab muuseum vaid tööpäevadel ja meil sinna šanssi pääseda mõistagi ei ole

Meie küla mets rsk

Mõned uudissnupud delfis viimasel ajal:


“Külaelanikud on viidud viimase piirini, tehti prüginukk "poodud marjuline"


Kuusalu valla Kalme „poodud marjulisel“ on ka kindel sõnum edastada.
KALME KÜLA KORJAB OMA METSA MARJAD SEENED ISE
Aktsiooni algatajate sõnul on külaelanikud mures nende elukeskonna reostamise ja privaatsuse kao pärast.
Neid ei häirivat seenelised, ei häirivat sugugi – ainult need nagu Tallinna kesklinnas voorivad autod ja kõik need prügilademed mida seenelised metsa kannavad...
Ei usu.
Usun hoopis sõna sõnalt seda mis aktsiooni algatajad ise paberile panid.
Nimelt ei soovi nad näha oma küla ümbruses võõraid kes metsasaadusi koguvad.
Soov on iseenesest seaduslik kuniks seda väljendatakse piiratud ja tähistatud eramaal.
Niipalju kui mina kuskil metsas ringi liikunud olen – pole kohanud umbe pargitud taluteid ega ka prügivälju metsa all.
Ei ole kohanud.
Niisiis julgen väita, et reostamine ja parkimisanarhia on pastakast välja imetud ettekäänded selleks, et justkui õilsal eesmärgil piirata kodanike põhiseaduslikke vabadusi.
Siililegi ju selge, et kui pole autosid pole ka seenelisi.
Ja just see ongi eesmärk.
Siinjuures tuletan meelde, et jutt käib aiva riigimetsast mitte omaniku eravaldusest.
Ja asi pole üldse mitte seentes või autosõidus.
Lihtsalt viimasel ajal tehakse üha nahaalsemaid katseid kogu riiki „privaattsoonideks“ tükeldada.
Kui ei saa „privatiseerida“ kallasrada, siis ometi saab piirata juurdepäädu sellele.
Kui külavaheteed  ära osta ei taheta, aga tõkestada läbisõitu üritatakse meeleldi.
Nüüd siis pannakse pahaks ka „meie küla metsas“ liikumist.
Ja mitte üksnes ei panda pahaks vaid asutakse teostama psühhoterrorit ebasoovitavate isikute vastu ja lausa nõutakse sellele tegevusele meedias üldsuse heakskiitu.
Nagu me mäletame jutt ikka riigimaast ja kodaniku õigustest.
Leian, et õige oleks välja naerda see kolkaseparatism.
Ehkki asi naljast kaugel – küsimus, et kas on meie kodumaa Eesti vabariik või lapike maad ümber oma osmiku?

Koliks õige maale elama? vol5

Mis siis ikka võtan maja "Kõo" ja maja "Voore" maaklerid ette. Mõlemad said kirja rea küsimustega.
Mõlemad vastasid.
Maja "Voore" omab elioni digitaaltelefoniliini (võime rääkida netiühendusest)
Maja "Kõo" internetiühendust ei oma. Kasutada on vaid EMT mobiilne internet.
See kõik võib saada otsustavaks vastuargumendiks kogu "maale" projekti jaoks.
Aga muidu - "Oma silm on kuningas".
Lepime maakleritega kokku aja ja lähme objekte vaatama. Enne pole nagu millestki kirjutadagi

Koliks õige maale elama? vol4

Lühidalt ainsad sobivad pakkumised asuvad Jõgevamaal või Viljandimaal.
Siit selekteerisime omakorda välja kaks kandidaati.
Nimetan neid maja  "Kõo" ja maja "Voore"

    Kõo: 

Elamu ja kõrvalhoone Kõo vallas, Kõo külas. Elamu on tüüpprojekti EKE Ella-5 järgi ehitatud , üks viimastest EKE eramaja projektidest. Elamus on 4 tuba, köök, esik, koridor, WC, pesuruum, saunaruumid, kokku üldpind 140 m2. Krunt 0.8 ha Kõrvalhoone - garaaz, kuur, puude varjualune. Vesi, kanalisatsioon tsentraalne. Elamu on põhjalikult renoveeritud . Paigaldatud uus katus, uus lisasoojustusega välisvooder, vundamendisoojustus, uus elektrijuhtmestik ja torustik, uued aknad. Ahjuküte, keskküte köögis oleva pliidi kütmisel, lisaks on saunaruumides el. põrandaküte. Elektrivarustus 220/380 V. Vaikne ja rahulik eramajade piirkond. Lisaks on pakkuda kauba peale köögimööbel ja aasta küttepuud ca 20 ruumi!  Tallinnast 130 km, Põltsamaalt 21km, Võhmast 15km, Viljandist 40 km

Voore:

Kinnistu, kivimaja, renoveeritud, elamispind150 m², kogupind 250 m², krunt 0,19 ha, tööstusvool, pakettaknad, garaazh.Tartust 40 km kaugusel ilusas alevikus asuv elamu. Hoone renoveeritud. Uus saun ja dushiruum. Hooldatud aed. Lastemaja ,Kelder. Garaazh. Juurdepääs aastaringselt hea. Asfalttee. Alevikus olemas kool, lasteaed, kauplus. Paisjärv. Ümberringi ilus loodus. Tallinnast 180 km, Narvast 144 km, Jõgevalt 25 km Mustveest 25 km, tartust nagu öeldud 40 km.

Koliks õige maale elama? vol3

Kinnisvaraturg.
Umbes päeva kestnud kõikvõimalikes müügikuulutustes tuhnimise tulemusena sai välja praagitud enamus müügikuulutusi, müüdava maja halva seisukorra tõttu.
Enam-vähem korralik maja, heas kohas maksab rohkem kui meil välja käia on.
Siiski võib arvestada kahe regiooniga kus müüdav kinnisvara vastab meie esitatud nõuetele.
1. Räpina - Põlva kant. Sealt oleks üht, koma teist osta küll. tegelikult seal ongi vist kõige soodsamad normaalse kinnisvara hinnad eestis.
Puuduseks kaugus. Kui tahad külla kutsuda sugulast näiteks Tallinnast või Narvast on sugulasele bussiga kohalesõit ülikeerukas ja aeganõudev, võimalik, et mitme ümberistumistega ettevõtmine.
Ka autosõit pealinna ja tagasi on tõsised 550 km rühkimist.
2. Jõgevamaa-Viljandimaa.  Jällegi paar meie kriteeriumite alla mahtuvat objekti.
Puuduseks on samuti kaugus, kuid kõik objektid paiknevad põhimaanteede läheduses ja on seepärast kaetud üsna aktiivse bussiliiklusega.
Autoga on läbisõitu pea poole vähem.

Kõik näib rääkivat viimase variandi kasuks

Kui koliks õige maale elama? vol2

No aga mis siin targutada?
Kõigepealt tuleb kindlaks teha milline on pakkumine kinnisvaraturul ja millised on meie soovid.
Kõigepealt viimastest.

Hind. Meile peaks pärast maja ostu kätte jääma ca 20 000 EUR. Vaja organiseerida kolimist, jooksvaid remonte ja mis põhiline seada atra mingi ettevõtluse tarvis.
Maal tööd ei ole, loota võib ainult iseendale.
Või töökohale 30-40 km kaugusel.
Niisiis ei saa ostetav olla kallim kui 40-45 tuhat eurot.
Pole just palju, kuid ega me häärberit ei otsigi.

Kui koliks õige maale elama?

Pille on mulle aeg-ajalt pakkunud, et ma ostaks vaba korteri nende majas Väänas.

Tegelikult on see hea mõte, samas aga vahetada ühte korterit teise korteri vastu, mis sest, et maal pole erilist ideed.
Ikka oled sa nelja seina ori ja pead arvestama naabrite, kommunaalteenuste osutajate  jne-ga.
Ühesõnaga kui osta siis juba maja.
Mõistagi ei saa linnakorterit vahetada linnamaja vastu.
Raha ei jätku ka linnalähielamise tarvis.
Elama tuleb siis minna täiesti konkreetselt maale, kaugele suurlinna tuledest.
On see võimalik?
Uurime asja