Nädal möödas...

Blogipidamine on mul siin nädalaks soiku jäänud. Üsna ärevaks nädalaks selliseks, kust ei puudunud mure lähedase pärast, pereliikme ootamatu haiglasse sattumine ja hingeraviks üksinda konjaki rüüpamine.
Õnneks sai kõik kenasti korda ja see  mustaks kippuv peatükk jääb kirjutamata  

Nostalgialaupäev, täidetud munad ja singirullid

Ühed vähestest toitudest mida ma mõistan teha ilma retseptiraamatusse vaatamata.

Täidetud munad

Tõsi vaatasin üle ka Nami-Namis pakutavate vastavate retseptide hulga kuid ei leidnud enda jaoks midagi järgimisväärset. Või peaaegu mitte midagi, Nami - „Täidetud munadsinihallitusjuustuga”

on olemuselt pea-aegu sarnane, kui mitte arvestada, et kasutasin kaunistamiseks peterselli ja jõhvikamarja.

Minu variant oli siis:

• (hiid)muna
• 4 sl  Hapukoort
• 100g Sinihallitusjuustu
• Peterselli lehte
• Jõhvikamarju

Keetsin kanamune 15 min, seejärel jahutasin järsult, et koored paremini lahti tuleks.

Koorisin munad ja lõikasin seejärel õhukese noaga hoolikalt pooleks.

Seejärel urgitsesin välja munakollased, ise jälgides, et valgepoolikud jääksid kenasti puhtad ja terved.

Järgmise etapina purustasin hoolikalt munakollased, selleks et tükke mis võiksid kreemipritsi ummistada sisse ei jääks.

Lisasin riivitud sinihallitusjuustu ja hapukoore ( riivimise edukuseks oleks paerm valida mõni pisut kõvem juustusort)

Seda ikka selleks, et täidise mass saaks võimalikult ühtlane ja et seda saaks vormida näiteks sakilise kreemipritsiotsikuga.

Hapukoort on samuti tegelikult vaja parasjagu niipalju, et mass oleks vormitav, kuid ei vajuks samal ajal ka laiali.

(Minu valmistatud täidis jäi etterutates öeldes siiski sutike liiga kuivaks)

Segasin täidise koostisosad hoolikalt läbi ja laadisin kreemipritsi.

Täitsin munavalgepoolikud, monteerisin noaotsaga ettevaatlikult kohale petersellilehe tükikesed ja panin keskele krooniks jõhvikamarja.

Viimaseid ei toonud ma soopealt vaid võtsin lihtsalt sügavkülmast.

Laotasin ovaalsele vaagnale mõned salatilehed ja ladusin nendele hoolikalt oma töö tulemuse.

Singirullid

Klassika. Riivitud juust majoneesi ja küüslauguga keeratud rulli õhukesse singiviilu.

Peab ütlema, et selle asjaga on nagu lapsepõlvemälestustega ikka – rohi oli siis rohelisem ja taevas sinisem.

Olgem ausad, ega see rasva-kolesteriinipomm niivaga maitsev ei ole ühti.

Tähendab, ei ole maitsev kui kasutada „harilikke“ odavaid komponente.

Kui prooviks „Kalkunisingi“ ja Edam“ juustu asemel päris sinki ja päris juustu kasutada – oleks tulemus kindlasti parem.

Ja küüslauguga ettevaatust, see sinder võib liig suures koguses kogu ürituse tuksi keerata

Proov - rullbiskviit kohupiimakreemi ja marmelaaditükkidega

Retsepti allikaks jällegi Nami-Nami ja näeb seda SIIN

Nagu laupäeval Lasanjetki, tegin ka rullbiskviiti ise esimest korda. Kõik sujus esialgu probleemideta, pidasin retseptist ja tegevusjuhendist täpselt kinni.

Ainukese omapoolse täiendusena asendasin vaarikamoosi hapu-marmelaadi tükkidega.

Viimast saab kaupluse magusaosakonnast nimelt selle nime all osta.

Väiksem probleem tekkis biskviitpõhja küpsetamisega.

Valasin taigna nagu õpetatud ahjuplaadile laotatud küpsetuspaberile.

Küpsetuspaber aga otsustas tänutäheks end krimpsu vedada. Võibolla pidanuks ma ahjuplaadi õliga määrima, et tagada küpsetuspaberi parem liibumine?

Aga sedakorda oli midagi muuta juba hilja - nii, et pidin taigent sellel lokkival paberil võimalust mööda ühtlaseks siluma.

Mingil määral see õnnestus, kuid pärast 12 minutit kestnud küpstamist jäid paberi „lainetel“ olnud õhemad taignakohad siiski muredamad.

Kartsin, et biskviitpõhi rullikeeramisel lihtsalt murdub, mis tähendanuks minu kokkamisürituse sedakordset kuulsusetut lõppu.

Õnneks, osalt võibolla täidisest immitseva niiskuse mõjul seda ei juhtunud ja kõik sai kenasti korda.

Tulemus oli maitsev, võibolla pisut liiga magus – kuid see vist on rullbiskviitide ühine omadus

Tüütu hala

Ei möödu vist enam päevagi kuis esimene pilk hommikusele Delfile ei haaraks ääretut sopamerd mille märksõnadeks lasteaiad ja Tallinna televisioon.

Tahaks krt ropendada – kui kaua võib?

Kas siis tõesti siin riigis enam midagi muud kasulikku ära teha pole kui, et üksteise pihta si..a loopida?

Väga võimalik, et opositsiooni juhitud Tallinna linnavalitsusel see valitsemise amet kõige mõnusamalt välja ei tule – kuid näägutada üritavad koalitsioonierakondade daamid ja härrad pole oma ametiga teps mitte paremini hakkama saanud.

Mis on aga kindel – et selle raha ja energiaga mis kulub neile halamiskampaaniatele võiks ära remontida terve Maarjamaa lasteaiad koolidega tükkis.

Tundub, et poliitikutel on üsna ähmane ettekujutus sellest milleks rahvas neile õigupoolest volitused on andnud

Kuidas ma esimest korda lasanjet tegin

Retsept nagu alati Nami-Namilt ja see on SIIN

Pealkiri nagu lubaks miskit seiklust, kuid pean teile siiski pettumuse valmistama – kõik õnnestus vastavalt retseptile suurepäraselt peale kahe väikese vimka.

Nimelt tahtis seenekaste hirmsasti vedelaks jääda. Sveta kummutas sinna lõpuks topeltannuse kastmepulbrit, kõik mis pakis oli (pildil)  – kuid vedelavõitu jäi kaste ikka.

Ahjus jooksis seda kastet võibolla pisut rohkem plaadikihtide vahelt välja  kui me oleks tahtnud.

Teiseks küpsesid kõvaks ülemised lasanjeplaadid.

Ilmselt peaks plemise kihi täidise pealt „lahti“ jätma kattes selle näiteks riivitud juustuga.

Muidu väga OK.

Kõige eeskujulikum ettevõte

Nii mõnigi tänapäeva edasipüüdlik eetevõtja ajab rinna uhkelt ette kui on paigaldanud oma ärisse automaatse tulekustutussüsteemi või organiseerinud töötajate koolitamise ja tema pereliikmete vaba aja?

Kuid kui teile öeldaks, et selline ettevõte tegutses eestimaal juba 140 aastat tagasi?

Uskumatu?

Tegelikult nii oligi ja selleks ettevõtteks on teada tuntud Narva Kreenholm.

Jälle olen tolmukihi alt välja kaevanud ühe vana veebilehe ja pakun seda teistelegi tutvumiseks.

Kreenholmi ajalugu käsitleva peatüki juurde pääseb SIIT

Kadunud maailma kodulehekülg

Vaevalt pool sajandit tagasi oli vana hea Inglismaa kaetud tiheda-tiheda raudteevõrguga mille pikkuseks oli rohkem kui 20 000 miili. Rongiga sai pea igast kõrvalisest asulast sõita tööle niidivabrikusse, kooli linnalähedasse internaati, kalaturule shoppama, või lihtsalt golfiklubisse aega veetma. Pea igaks selliseks juhtumiks oli maha pandud spetsiaalne raudteeharu, kokku kuhjatud rauteetammid, kaevatud sadade meetrite kaupa tunneleid, ehitatud sadu sildu.

Iga paari miili järel oli raudteel kapitaalne jaamahoone, kõrged ooteplatformid ja kahetasandiline raudteeülesõit.

Rääkimata juba kaubaaitadest, vagunikuuridest, jaamülema majast, signalisti vaatepostist ja veetornist.

Jaaa...

Tõeliselt rikas oli suurbritannia oma kolonialvõimu päevil.

Täna avaneb aga hoopis teine pilt – võsasakasvanud raudteesihid, ümberehitatud või lammutatud raudteejaamad, mahajäetud sillad ja tunnelid.

Teeme lihtsa vaevaga pitsat

Nüansid ja nipid

Esiteks koostisest.

„Rakvere keedusalaamit“ ei kasuta ma juhuslikult. Sellel on spetsiifiline maitse, mis võibolla peletab seda salaamit „toorelt“ söömast – kuid pitsa jaoks on see just õige mant. Plussiks on ka keedusalaami odavus.

Juustud. Kui te ei taha riskida hirmsoolase pitsa valmistamisega siis tasub juustude soolasisaldust jälgida. Võibolla oleks maitsvam kasutada ainult sinihallitusjuustu – kuid liigse soolasuse pärast ei soovita seda teha. Ise kasutan „Atleet Light“ ja „Dorblu“ 50/50 segu.

Ananass. Sellega on nii, et mõnele tõepoolest meeldib soolasem kraam. Siis võib ananassi asendada marineeritud või hapukurgiga. ( parem juba nii, kui et laduda pitsasse täisports soolast juustu). Ananassitükid 

13.11.2011 Tallinn – Vasalemma – Madise – Suurküla – Madise – Tallinn

Guido, Sveta, Vallik. Ilm oli sombune + 8

Väljasõit umbes kella kahe paiku pärastlõunal.

Esimeseks jalutamiskohaks valisime Vasalemma mõisapargi. Väike, esialgse planeeringu kaotanud park  ja neogooti stiilis uhke mõisahoone. Pargiservas jõe kaldal osaliselt lagunenud vanad väravad.

Järgmiseks peatuskohaks sai Padise mõisa ja kloostrivaremete ümbrus. Oleme siin sageli käinud kuid nii mahajäetuna me seda kohta veel näinud ei ole.

Kloostri ümbruses käivad vaatamata hilissügisele veel väljakaevamised. Kümneid väikseid kaevandeid siin ja seal – kuid ei ühtki hingelist.

Loodan, et neid kaevandeid ei jäeta niimoodi lihtsalt avatuna talvele jalgu.

Nõmme linna 85 sünnipäev

Guido, Sveta, Vallik

Käisime siis külas Nõmme linnal... J

Õigemini küünlavalgusega ehitud Glehni pargil.

(Ma ju ikkagi Nõmmekas sünnipäralt)

Külalisi oli tulnud teisigi, enamasti pensionäre ja koolilapsi.

Aga siin muud pikka juttu olegi – mõned fotod peopaigalt

Tweeeeeet....Saime korraliku nahatäie

Vaadates jalgpallimeeskondade teenistusnimekirja võis seda muidugi oodata.

Ega siin imesid naljalt ei juhtu.

Kuid kas tasus meie meedial, üldsusel, tuntud ja vähem tuntud tegijatel riietuda silmipimestavalt valgesse ülikonda vaid selleks et maanduda porilombis?

Glögis marineeritud lõhe – kuidas see mul õnnestus

Järjekordne retseptisoovitus Nami-Namililt. Retsepti ennast näete SIIN, pidamaks lugu autoriõigusest ei too ma seda täpselt ära.

Tegevus iseenesest on lihtne, te valmistate segu riivitud ingverijuurest, rosepiprast ja meresoolast.

Hõõrute selle kõik eelnevalt luudest puhastatud fileetükile ja jätate mõneks tunniks seisma.

Kui see aeg möödas, otsite paraja suurusega anuma, millest teil hiljem kahju ei ole asetate sinna põhja töödeldud lõhefilee.

See tehtud kallate peale väikese hulga sidrunimahlaga maitsestatud glögi ja jätate selle anuma tihedalt suletuna ööpäevaks külmkappi marineerima.

Pöörake siinjuures tähelepanu minu soovitusele mis puudutab „anumat millest kahju ei ole“ ja „tihedalt suletud“.

Vastasel korral tabab teid võibolla üllatus, et peate ööpäeva möödudes ära viskama mitte üksnes fileetüki vaid ka seda mahutanud köögiinventari

(2 tl riivitud ingverijuurt on minu arvates lihtsalt hävitav kogus selle roa tarvis)

Viimsi sõjamuuseum, kindral Laidoneri muuseum - väike arvustus

Külastas Guido 06.11.2011

11.15 pühapäeva hommikul, varsti pärast muuseumi avamist

Muuseumi poole seadsin sammud üksi, sest ei Svetlana ega Vallik ei tunne selliste militaarsete meelelahutuste vastu suuremat huvi.

Pean häbiga tunnistama, et erinevalt praktiliselt kõigist teistest Eesti suurematest muuseumitest – ei olnud ma Viimsi Sõjamuuseumis tõesti kunagi varem käinud.

Niisiis astusin enda järel vaikselt ust sulgedes kell veerand kaksteist muuseumi inimtühja fujajeesse.

Küpsetatud lõhefilee fetajuustu kreemiga

Laupäevane kokandusharjutus mulle kobakäpale.

Aluseks võtsin jällegi Nami-Nami retsepti mida näete SIIN....

Materjaliks võtsin kõige rasvasema, soolaga maitsestatud fileetüki, asetasin nagu õpetatud ahjuvormi ja määrisin pealt fetajuustukreemiga mille valmistasin fetajuustu ja maitsestamata jogurti seguna.

Sinna segusse lisasin veel vastavalt retseptile ka oksakese hakitud värsket rosmariini...

Kuid selle koostisosa otstarbest ma eriti aru ei saa.

Nagu ei saanud ka ükski meie pere liikmest degustreerija.

Ühesõnaga lihtne, kõik läks kui lepase reega ja tulemus oli samuti päris maitsev.

Kuid ometi mitte selline mis sunniks seda retsepti kuidagi eriliselt meelde jätma