Mõned uudissnupud delfis viimasel ajal:
“Külaelanikud on viidud viimase piirini, tehti prüginukk "poodud marjuline"
Kuusalu valla Kalme „poodud marjulisel“ on ka kindel sõnum edastada.
KALME KÜLA KORJAB OMA METSA MARJAD SEENED ISE
Aktsiooni algatajate sõnul on külaelanikud mures nende elukeskonna reostamise ja privaatsuse kao pärast.
Neid ei häirivat seenelised, ei häirivat sugugi – ainult need nagu Tallinna kesklinnas voorivad autod ja kõik need prügilademed mida seenelised metsa kannavad...
Ei usu.
Usun hoopis sõna sõnalt seda mis aktsiooni algatajad ise paberile panid.
Nimelt ei soovi nad näha oma küla ümbruses võõraid kes metsasaadusi koguvad.
Soov on iseenesest seaduslik kuniks seda väljendatakse piiratud ja tähistatud eramaal.
Niipalju kui mina kuskil metsas ringi liikunud olen – pole kohanud umbe pargitud taluteid ega ka prügivälju metsa all.
Ei ole kohanud.
Niisiis julgen väita, et reostamine ja parkimisanarhia on pastakast välja imetud ettekäänded selleks, et justkui õilsal eesmärgil piirata kodanike põhiseaduslikke vabadusi.
Siililegi ju selge, et kui pole autosid pole ka seenelisi.
Ja just see ongi eesmärk.
Siinjuures tuletan meelde, et jutt käib aiva riigimetsast mitte omaniku eravaldusest.
Ja asi pole üldse mitte seentes või autosõidus.
Lihtsalt viimasel ajal tehakse üha nahaalsemaid katseid kogu riiki „privaattsoonideks“ tükeldada.
Kui ei saa „privatiseerida“ kallasrada, siis ometi saab piirata juurdepäädu sellele.
Kui külavaheteed ära osta ei taheta, aga tõkestada läbisõitu üritatakse meeleldi.
Nüüd siis pannakse pahaks ka „meie küla metsas“ liikumist.
Ja mitte üksnes ei panda pahaks vaid asutakse teostama psühhoterrorit ebasoovitavate isikute vastu ja lausa nõutakse sellele tegevusele meedias üldsuse heakskiitu.
Nagu me mäletame jutt ikka riigimaast ja kodaniku õigustest.
Leian, et õige oleks välja naerda see kolkaseparatism.
Ehkki asi naljast kaugel – küsimus, et kas on meie kodumaa Eesti vabariik või lapike maad ümber oma osmiku?
