Esmaspäev

Olen mõnel pool netiruumis kommenteerides teinud seda pärisnime all. Hajameelsusest ja lohakusest. Mitte, et ma oma isikut kuidagi varjaks ( saab ju sellegi blogi lugeja siinkirjutaja kerge vaevaga identifitseerida ) vaid, et ma ei pea avalikku esinemist turvakaalutlustel küllalt otstarbekaks. Vähemalt niikaua kui püsib vajadus palgatööd teha.
Lihtne ju, pole mõtet endale probleeme otsida. Isegi kui probleemiks on ülemuse omast erinev arusaam Eurovisiooni võidulaulust.
Selline talumehe ettevaatlikus siis.
Tuleb rangemalt oma tegevust kontrollida.
Ees on üsna hullumeelne nädal, tuleb korraga hakkama saaada ühistu üldkoosoleku läbiviimise, põhitöö ja lisaks veel hobist tööks muutunud tegemistega. Mitte unustada igapäevast kepikõndi ja veel sadat pisiasja

Pähh...

Üsna kiired ajad.
Ühekorraga on vaja tegelda nii põhitööga kui sebida "europugi" kallal ja siiis veel korteriühistu ka.
Selle viimasega on kõige rohkem probleeme, sest ekstreemne bürokraatia põimuvad siin läbi oskuse ja sooviga inimestega suhelda.
Oskus on puht intuitiivne ja soovi pole üldse. Aga otsest vastumeelsust ka mitte.
Võibolla võlub eesmärk "ma teen selle ära" võibolla on pealesurutud kohustusest märkamatult saanud rutiin milleta ei oskagi enam olla?
Ma ei ole hea "ühistuinimene", ma ei oska käia kojamehe järgi ja näpuga riisumata jäänud lehekest näidata või hurjutada teda liiga suure koguse pesuvahendi kulutamise eest.
Päeval millal ma teen sellest viimasest siiralt tragöödia olen ma ilmselt lõplikult lolliks läinud.
Aga mitte veel...

Loogika ütleb, et parim...

...Parim mida Ukraina veel võimul olev valitsus saaks teha - on see, et Maidan, see "mäss" jõuga laiali ajada.
Jah, see ei õnnestuks ohvriteta, kuid need kaotused oleks ometi tilk merre võrreldes sellega mis ootaks ukrainlasi mässajate võidu korral tulevikus.
Aga tulevikus ootab neid ilma välise abita ilmselt igal juhul pankrot.
Kui sellega kaasneb ka riigivõimu kollaps siis võib juhtuda ükskõik mida, alates sellest, et tegelik võim riigis läheb kriminaalsete gängide kätte kuni kodusõjani välja.
Ukrainlased on lõunaslaavlaslikult kirglikud võitluses ja meeletuseni vaprad lahingus, kuid samas kahjuks ka üsna distsiplineerimatud ja kehvad rutiinse argitöö tegijad.
See on maa kus tundub, et töötab ainult sundus ja autoritaarne võim.
Samas on mul ebaratsionaalselt hea meel ohollide vabameelsuse üle.
Isegi ühest Vene foorumist jäi silma pealkiri "Me veel hakkame neid kadestama".
Võibolla hakkamegi.
Meie ka

Miks mitte praamid?

Targutus targutamise pärast
Tõepoolest, miks mitte kulukat ja kaelamurdvat "Rail balticu" projekti asendada märksa paindlikuma ja ilmselt mitte vähem tõhusama praamiühenduse vastu?
No näiteks nii  Helsinki-Tallinn-Venspils-Klaipeda-Gdansk-Hamburg väljumisega neli korda päevas mõlemas suunas?
Vaja on selleks paarkümend suurt ro-ro alust milliste käsitsemine meile ometi harjumuspärane ja jõukohane on?
Oluline paindlikkus, vedude sageduse ja projektis osalejate küsimuses. "Jobudega" ei pea üldse arvestama, sest nende juures võib lihtsalt mitte peatuda.
Projekti kahjumlikkuse korral saab alused müüa või rentida. Ehituskulud on kindlasti väiksemad kui raudteeliini puhul.
Puuduseks on mõningane aeglus, ja sõltuvus ilmastikutingimustest, kuid palju neid päevi ikka on kui praamid merele ei lähe?
Ja pole olulist vahet kas kaup jõuab Hamburgist Tallinna ühe või kahe ööpäevaga?
Aga ju on rautee ehitamine eluliselt kasulik liiga paljudele

Seadused on lollide jaoks

Ikka see Delfist läbi käinud 88 km/h sõitmise lugu.
Ma ei kavatse teemat jätkata, nendin vaid üht - sovietlikku tungi "olla kavalam" sümbioosis moodsa ärapanemiskultusega. Vastulausetena eelmainitud artiklile ilmus mitmeid kirjutisi kogenud ja vähem kogenud sõitjatelt ja isegi politsei ametnikult. Rääkimata juba rohkem kui kahest tuhandest kommentaarist.
Tonaalsus on enamasti üks: Mistahes põhjendusega - Liiklusseaduse sätted kiirema möödalaskmise kohta, spidomeetri valetamine, "ohutuse tagamine", "üksteise austamine" jne jne õigustada vajadust sõita mööda sellest kuramuse 88 kilomeetrit tunnis liikuvast autost.
Unustades seejuures justkui kogemata tõsiasja, et piirkiirus on meie riigi teedel 90 kilomeetrit tunnis ja, et füüsikaseaduse järgi + 2 km/h reaalsel teel ei ole möödasõit võimalik,ega annaks ka ajaliselt mitte mingit tunnetatavat rahuldust.
Kas artiklite autorid ei tea piirkiirusest või on nende koolitee jäänud liiga lühikeseks füüsikareeglitest arusaamiseks?
Muidugi mitte...

Valmistume B kat sõidueksamiks

Mul siis uus roll täita. Olen "juhendaja" millise staatuse kinnituseks lunastasin Maanteeametist ka vastava dokumendi. Esimesed ringid platsil tehtud ja sadakond kilomeetrit linna ja linnalähedasi teid sõidetud.
Eite tegime Katjaga läbi "tuleristsed", ehk siis ta ise sõitis kodust välja ja tõi auto koju tagasi, seda arvestades, et elame lähedal Tallinna kesklinnale. Mina muidugi kõrvalistmel, kuid arvestades, et meie autos pole lisapedaale, on minu osaks röökida nagu ratta peal kui probellm tekib. Seda viimast muidugi naljaks, sest viimane asi mida üks juhendaja teha tohib -

Laupäevane väljasõit Raplamaale

Sveta, Guido, Vallik. - 4 Kraadi, tuuletu.
Ilma kindla plaanita väljasõit "kuhugi". Ainsaks eesmärgiks võibolla hankida materjali "Europug" projekti jaoks. Ja, et tulemas on jõulud peab seda teemat ka ekspluateerima. Sestap küsimus iseendile - "kas ja kuidas on jõulud tulemas Tallinna lähiümbruses?
Kell 11 ja mõned kopikad, kurss Viljandi maanteed pidi lõuna suunas.
Esimene peatus Kohila. Jõulueelset aega sai tuvastada vaid Konsumi fassadi tagasihoidliku illuminatsiooni läbi. Muidu Kohila nagu Kohila ikka.

Anna jumal kannatust

Anna mulle koleerikule kannatust, mitte närvi minna ja adekvaatselt reageerida liikluspättide tempudele. Ehkki alati ei päästa ka see, nagu näitab järjekordse ränga liiklusõnnetuse kogemus Sillamäelt. Auto sooritas möödasõitu, kiirustas tagasireastumisega, riivas möödasõidetavat ja see kaotas juhitavuse ning põrkas kokku vastutulijaga.
Kõige alatum viis surma saada - kui oled teinud kõik  endast oleneva ohutuse tagamiseks ja siis tuleb üks käpard ja...
Ainuke viis ennast kaitsta on säilitada rahu ja üritada ette näha hullukese järgmist käiku.
Mitte pidurdada kihutaja möödalaskmiseks, mitte teeserva poole võtta nagu soovitavad tarkpead, üleüldse tuleb hoiduda mistahes manöövritest.
Igal  juhul riskid ju kõigepealt sina juhitavust kaotada. Las hulluke teeb ise oma sumasõidu, ei maksa talle kampa tikkuda. 

Aga nad ei viitsigi ettevõtlustoetust saada

Juhtusin siin paar päeva tagasi nägema uudisnupukest selle kohta, et töötud ei tahtvat kuidagi kasutada töötukassa ettevõtlustoetust.  Mul on selles küsimuses mõningane rpliik välja öelda.  Nimelt, üks minu tuttav soovib juba üsna mitmendat korda saada seda põlatud toetust. Tahab selleks, et oma väikest kudumistöökoda sisse seada ja vähemasti endale ülalpidamist teenida.

Tahab toetust aga ei saa. Ta andis mulle lugeda neid,  toetuse andmisest ära ütlevaid vastuseid.  Põhjendused kas teate on väga asjalikud,  ikka, et te pole piisavalt uurinud kodu ja välismaise turu nõudlust, ei tea täpselt oma potensiaalse klientuuri arvukust, ei tunne piisavalt põhjalikult konkurentide potensiaali, ei ole esitanud täpselt tulevase personalipoliitika ja palgaarvestuse põhimõtteid, jne, jne.

Õige muidugi, ega raha ei peagi kergekäeliselt ükskõik kellele jaotama.  Samas aga vabandage väga -inimene kes peaks oskama kõrge komisjoni arvates hinnata USA makromajanduse perspektiive ja kliendibaasi  muutumist võimaliku toorainehinna kõikumiste taustal, ei küsi töötukassast pisut raha kudumismasina ostmiseks vaid teeb suurtehinguid kuskil Monacos.  Ma ei oska muud arvata kui, et ametnik ei soovigi millegipärast mingeid toetusi jagada ja ei pelga  „ei“ ütlemiseks  vajadusel  kõvasti vaeva näha leidlike ja põhjalike vastuste koostamisel.

Kindlasti  on mu arvamus subjektiivne, kuid siiski liiga kõrge on toetuse saamise lävi, liiga ebarealistlikus nihkes on see võrreldes asja sisu endaga.  Aga igal juhul ei maksa ametnikuhärradel osatada, et need laisad töötud ei tahagi toetust...

Sirp ja vasar

Soovimata sel teemal pikemalt peatuda, pean ikkagi möönma, et kogu see lugu  "Sirbi" ümber tõi hästi päevavalgele selle, et kui erapoolik ja kildkondlik on eesti kultuur. Ja mitte ainult kultuur. Üldiselt pole minu asi, ma ei positsiooneeri end mainstreami suhtes kuidagi, kahju ainult et minu kodumaal kehtivad peale kirja pandud seaduste veel ka "arusaamad"...

Valgehobusemäe suusa / matkarajad

Väike, paarikilomeetrine ring Valgehobusemäe kandi küngastel. Sveta, Guido ja Valli + 5 tuuletu, pilves.
Jalutuskäigu track asub siin
Kogu jalutuskäigu vältel ei kohanud me ühtegi inimest. Üksildane ja unine on see suusakeskuse "mittehooaeg". Meil tekkis kerge arutelu teemal, et millal see kompleks on rajatud? Ka nagu mitmedki teised objektid, on nurgakivi pandud juba nõuk ajal või on tegu uusaegse rajatisega.
Arvestades arhitektuuri usun pigem viimast.
Pärast metsaradu, traditsiooniline lõunapaus looduses. RMK puhkekoht, varustatud kuivade puudega lubas meile seda luksust, et saime lõket teha.
Väike fotoaruanne jalutuskäigult:

Maksuameti superandmebaas

Ikka "suure venna" võimu laiendamise poole. Iseenesest on sotsiaalametite, haigekassa, politsei, maksuameti andmebaaside ühendamine muidugi progresiivne. Liiga palju on olnud juhtumeid kus inimene kannatab vaid "linnukese" puudumise või andmete edastamatuse tõttu.
Samas tekib kohe küsimus: milline on sellise baasi kasutuskord?
Kas igal tolliametnikul on ikka vaja minu diskreetseid isikuandmeid nagu näiteks andmed meditsiiniasutuste külastamise jms kohta?
Praktika näitab, et kui on andmekogu, esineb ka kohe nende andmete väärkasutamist. Heal juhul ilmub teie ukse taha üliinformeeritud tolmuimejamüüja või helistab "uue ja eriti soodsa" pakkumisega sõiduautode maaletooja.
Lubage küsida kuskohast, kuskohast sai tema teada minu kontaktandmed ja sellegi, et ma olen ütleme võimeline tema pakutud autot ostma?
Pakkujad on tüütud. On aga hullemeid variante, identiteedivargus näiteks. Kujutage pilti, et teie nimel laimatakse kedagi, (teile) või sellele kellelegile materiaalse kahju tekitamise eesmärgil?
Suur andmebaas annab ju võimaliku väärkasutaja kätte läbivalt informatsiooni teie ärihuvide, sissetulekute, töö võtjate ja andja,  haiguste ja materiaalsete kohustuste kohta?
Vaatamata justkui progressiivsele algele ei poolda ma isikuandmete käitlemise hõlbustamist teps mitte...

Veel kord Paunlüla mägedes

Svetlana, Guido, Valli. +7, tuuline. Väljasõit ca 14.00

Pisut hiljapeale jäänud jalutuskäik. Kõigepealt tegime autoga Paunküla veehoidlale ringi peale. Oli üsna külm ja tuuline ilm, õiget legendi mida teha, meil selleks puhuks siinsete paikade tarvis polnud. Sõitsime mööda Paunküla mõisapargist mille väravad olid lukus. Polnud meil ka parki asja. Et mitte jalutuskäiguta koju sõita pöörasime autonina jällegi Paunküla mägede matkaraja suunas.

Seal on minu mäletamist pidi üsna mitu RMK matkarada, millistest meil osa veel läbi käimata. 

Parklas pöördus meie poole vanem naisterahvas, küsis kas läheme metsa ja kuulnud, et jah läheme küll palus meie abi metsa kadunud koera otsimisel. Koera otsiti metsast juba meietagi, aga kui me juhtume nägema helkurvestis koera...

Metsatee kaksjärve äärde oli meil teada, sealt edasi seadsime sammud  Rahkjärve suunas valides selleks meile veel tundmatu loodepoolse raja.