Vaadatud film: "Everest"

No mis öelda? Ehk küll ilma ameerikaliku lõputa on film siiski eht ameerikalik idealiseeritud peategelase, valju orkestrimuusika ja põhiteemaga mitte eriti haakuvate dialoogidega.
Pole parimat vahendit kui 3 D film Himaalaja võimas looduse nätamiseks. Filmis on efektseid kaadreid, kuid võinuks olla rohkem, sest suurem osa filmi stseenidest ei vaja 3 D-d
Filmi sisu põhineb 1996 aastal reaalselt toimunud sündmustel, kuid tegevus kontsentreerub rohkem vaatajalt pisara väljapigistamisel ja sisaldab vähevõitu ja mitteveenvalt lugu ennast.
Tänu Himaalajale hindaksin filmi hindega 3

Vihakuritegude eest karistamine

Ühtpidi on murettekitav sõnavabaduse suht suvaline kitsendamine. Viha ja vaenuõhutamine on paraku väga laialivalguvalt tuvastatavad ja keegi ei tea täpselt kus kulgeb see punane joon. Sestap annab seda süüdistust soovi korral subjektiivselt tõlgendada ja kasutada relvana ebasoovitava seisukoha suhtes. Selline selektiivse õiguse võimalus ei käi paraku sugugi "euroopalike väärtustega" kaasas.
Teistpidi on viha-sõna relv millisega võib ohustada riigi julgeolekut ja on täiesti seaduspärane eeldada, et asjaomased ametkonnad selle vastu midagi ette võtavad.  Euroopaliku riigi A ja B on seaduste täitmine ja võrdsus selles küsimuses. "Sallimatud" paraku vilistavad nii ühele kui teisele.
Ja ongi meil valik kus peame eelistama väikest, "head" fašhismi suure ja paha ärahoidmiseks.
Kahju. Inimene on ikka loom ja ei mõista muud veenmisvahendit kui jõud

Tallinn – Nordkapp – Skibotn – Vaasa – Turku –Tallinn

Selline lühike reis matkaautoga põhjamaale.

Maršruut. Sõit algas, nagu arvata  praamiga Tallinnast Helsinkisse. Läbi Soome Tampere, Jyvasküla, Oulu, Kemi. 

Väike jalutuskäik Botnia lahe kaldal. 

Sõites edasi E75 Põikasime läbi jõuluvana juurest ja astusime üle polaarjoone. Lapimaa. Kui möödalibiseva maastiku kohta öelda igav siis tähendab see mitte midagi öelda. 

Mets, üksikud graniitkaljud ja jälle mets, lõputu mets kümnete, sadade kilomeetrite ulatuses. Ja ärge te seda viga tehke, et te vähese kütusega teele asute! Järgmine töötav tankla võib olla kaugel! 

Õhtu eel silmasime põhjapõtru, mitte kaugelt vaid otse teeperves puulehti nosimas või hoopis hooletult keset teed patseerimas. Sveta oli vaimustuses kuid  minule kui autojuhile valmistas see lugu üsna suurt meelehärmi. Tee on üsna kitsas, võsa tõttu on nähtavus piiratud. Põdrad, need saadanad ukerdasid kus iganes. Tundus, et need sindrid just ronisid autot lähenemas kuuldes teele. 

Rõõmus üllatus, siiani monotoonselt üksluine maastik muutus

Aristoteles Onassis olla armastanud öelda, et tema põhimõte on põhimõtte puudumine

Ikka ja jälle mõtlen, et ei kirjuta enam poliitikast, ikka ja jälle eksin selle lubaduse vastu. Kõigepealt üks viide...
Mis meid seob?
Eesti ühiskond ja ka eestlased on lõhenenud. Kooseluseadus, pagulased, suhted Venemaaga, ühendavate väärtuste ja autoriteetide puudumine, kibestumine – kõik see on teinud meid rabedaks ja mõranenuks. Vahel kardan, et meie riik lihtsalt libiseb meil käest...

Oma riik kallid sõbrad, selle püsimine ja hoidmine ei ole sugugi sobiv idealisti ja padupatrioodi nõrgale närvikavale. Jajaa, tuleb reeta oma põhimõtteid, tuleb teha valusaid otsuseid ja ohverdada sõpru.
Selles ei ole midagi uut.
Aristoteles Onassis olla armastanud öelda, et tema põhimõte on põhimõtte puudumine.
Nii ka siin.
Et mitte liiga abstraktne olla siis kohe eluline näide:
Muidugi on väga põhimõttekindel ja õilis taastada Tartu rahu järgne piir, ja võtta Petserimaa venelt tagasi.
Kas me saame seda teha reaalselt?
No ei saa.
Veel parem oleks võtta jälle ringlusse oma raha, panna piirid kinni ja maksustada kõvaste välispangad.
Kas me saame seda teha?
Loomulikult mitte.
Nii, et kallid kaasmaalased, ütlen mina teile, et meil on valida: Kas käia ajaga kaasas, loobuda mõningatest, tundub, et väga olulistest põhimõtetest kuid säilitada ühendava väärtusena oma riik... või... ajada hambad ristis taga põhimõtteid ja ohverdada  reaalse elu võimalused.
Me kas kohaneme Euroopast puhuvate tuultega või ohverdame oma iseolemise.
See ei ole mingi minu eriline tõekspidamine, ma ei taha kedagi milleski veenda ega kedagi millelegi üles kutsuda.
Ma konstanteerin lihtsalt fakti.
Noh nagu seda, et täna on laupäeva hommik.
No ja mis siis teha?
Aja lugu ei saa peatada kuid seda saab juhtida.
Pidada meeles, et viha tapab vihkajat mitte vihatavat.
Anda otsustajatele selgelt mõista oma eelistustest.
Austada üksteist ja seadust.
Aga kõigepealt kuulata mõistuse häält ja mitte kalduda äärmustesse.

Hirmus viha

Ajalugu on näidanud, et kui üks maailmapilt lõplikult puntrasse jookseb siis tuleb selle asemele uus.
Aga see tulek saab olema kõva paugu ja suure verevalamisega.
Tänane Eesti hakkab sallimatuse ja vihkamise keerises jõudma üha ligemale jooneni kust pole enam tagasiteed

Neljatunnihüsteeria

Seda, et eneseväärikust võiks ka veidi olla. Ei maksa hüsteeritseda selle üle mida kõike võib nelja tunniga juhtuda. Kui juhtub siis juhtub, sõltumata sellest kas enne seda on halatud või mitte. Kui tahad NATO vägesid riiki, siis davai, kobi lennukisse ja sõida järgemööda läbi kõi liikmesriigid, veena, nõua liitlaskohustuste täitmist jms...

Viimasest postitusest rohkem kui kolm kuud...

Pole midagi öelda. Nagu hea väikekodanlane olen väikeste argimurede suures rakkes. Jah, mõelda vaid, nooremas põlves ei mõistnud ma idealistlikult sugugi neid kes oma elu tühiste askelduste peale kulutasid ja arvasin, et õige saab olla vaid pühendumus mingitele globaalsetele eesmärkidele.
Arvata on, et siin jätsid oma jälje nõuk aja kangelaste eeskujud kes läksid ja vallutasid mäetippe või ehitasid suuri linnu eikuhugi, tühja koha peale.
Ja ja kuidas me ei proovi ka läänelikku nägu teha, see pisik on meis ikka sees. Ainult me ei julge seda tunnistada, ei julge iseendalegi siis teistest rääkimata.
Tegelikult on võimes maailma pisut teisiti näha meie jõud mida me ei mõista kahjuks kuidagi tarvitada.
Meil on justnagu kolm silma mis näevad justkui stereoskoopilist kujutist sellest  mida ontlik kahemõõtmeline läänlane ei taju.
Kuidas seda nüüd selgemini öelda... näiteks meil firmas üritatakse lugematute koolitustega õpetada kollektivismi, meeskonnatööd, üritatakse naiivselt taipamata, et meie nõukogudeaja lapsed oleme kollektivismi korüfeed, meid on titeeast saati töödeldud multikatega kus sõprus võidab ja ühtsuses on jõud, meist on tehtud oktoobrilapsi ja pioneere, kasvatatud lasteaias ja koolis range kollektivismi põhimõtetel.Ja Ja siis tuleb miski koolitaja ja üritab meile väikese naiivse seltskondliku liikumismängu abil õpetada, et kui hea on ikka üseskoos tööd teha.
Muigama paneb, sest ma tean mis oli ja tean seda mis tuleb.
Aga muidu jah - üks mitte nüüd, et uus aga rohkem energiat nõudev hobi on meil kaa. Nimelt fotoblogi "Europug" facebookis mille peakangelaseks on meie koerapätakas on hakanud kasvavas tempos fänne koguma. Mõni päev rohkem kui aasta tagasi alguse saanud blogi oli suve keskpaigani selline, maavillane kodukootud "käpik" mida me rohkem naljaviluks pidasime. Mõne kuuga on meie auditoorium kasvanud ligi viisteist korda mis võimaldaks seda resursi kasutada juba mõningase reklaamiplatformina. Tuleb analüüsida oma võimalusi ja koostada tegevuskava. 

Keelaks õige keelamise ära?

Viimasel ajal on kuidagi pinda hakanud käima meie omavalitsuste kergekäelised piirangud lemmikloomaomanike suhtes. Ma ei räägi ametlikus supelrannas, liival, päevitajate vahel koeraga turnimisest, vaid ontlikust soovist kasutada koeraga jalutamiseks linnaparki. Milleks seda siis nüüd keelata?
Esimese hoobiga tundub, et linnavalitsus on mugavaks läinud, ja selle asemel, et tagada heakorda võtab ette lihtsalt keelata. Silt on püsti ja edasi pole ju enam nende probleem?
Õige - probleem on nüüd minusugustel kutsiga patseerijatel.
Ja mis siis ikka teha, peame, mina ja minusugused leidma võimaluse endast märku anda ja tõestada linnavalitsejatele, et meid ei saa lihtsalt ignoreerida.
Kuidas?
Ei tea täpselt, aga hakatuseks uurin kas mul võiks olla mõttekaaslasi, ja kui jah siis vaatame edasi.
Ikka step by step

Oodata on pretsedenditut tarastamist ja sildistamist

Lugu on nüüd nii, et alates 1. asugustist 2014 on igaühel õigus viibida ja ööbida eramaal kui puudub  piire või maaomandisse sisenemist keelav silt.
Seni  võis eramaal viibida vaid päikesetõusust päikeseloojanguni..
Kas see muudatus toob kaasa õnne meie õuele ja suurema vabaduse?
Ei.
Õnne toob see küll silditegijate õuele aga vabadust, vabadust ei too uus kord mitte, sest vastavalt meil valitsevale mentaliteedile tunneb iga ontlik maaomanik endal nüüd kohustust keelusilt üles panna ja tulemusena saab keelatud olema liikuda üldse.
õigustamiseks on head otsitud põhjused, "risustavad", "tulevad maasikapeenart rüüstama" jne,
Tegelikult ei usu, et enamuse maaomanike metsasiilud kellegile enii atraktiivsed on, et sinna prahti tassima minnakse. Koduõue 150 m elumajast kaitseb seadus aga endiselt.
Keelama minnakse tegelikult talupojalikust ksenofoobiast või lihtsalt  igaks juhuks.
Ja see on kõige kurvem.
Ma ei räägi isegi looduse risustamisest värviliste siltidega, vaid kaduvast kodaniku põhivabadusest vabalt  liikuda vabal maal. Millise mõtte omandab selles valguses sõna kodumaa?

Juba üle kahe kuu viimasest postitusest...

Ju pole olnud õiget inspiratsiooni või nii. Tegelikult jätkub kõik nii nagu varemgi, jalutamised siin-seal, askeldamised köögis jne.
Juurde on tulnud tööd, kõik puhta kaugema perspektiivi tarvis, vajalik, kuid aja võtab käest jäägitumalt.
Peame mitut fotoblogi ja teeme veebipoodi. Aga jah sellest hiljem.
Maailma ajaloos on täna päev mil möödub 100 aastat esimese maailmasõja esimestest laskudest. Austria-Ungari asus siis pitsitama Serbiat, kelle kasuks astus sõtta kohe Venemaa.
Täna?
See mis oli kunagi osa Austria-Ungarist kiusab nüüd venemaa poolehoidjaid kagu Ukrainas ja jälle on viimaseid toetamas Venemaa.
Kas maailm on midagi õppinud kahest maailmasõjast?
Mitte sittagi.

Niipalju kui mina saan aru ATO territooriumil toimuvast siis saavutavad valitsusväed varem või hiljem võidu.
Seda arvestades lihtsalt arvulist ülekaalu ja paremat tagalat.
Vaja on võita ruttu, sest riigi majanduslik olukord ei kannata välja talviseid sotsiaalprobleeme ja sõda üheaegselt. Seepärast teevad valitsusväed kõik võimaliku, et lõpetada aktiivne sõjategevus lähima kahe kuu jooksul.
Separatistide ülesanne on vastu pidada talveni, siis on lootust, et majandusprobleemide käes vaevlev Ukraina on sunnitud ATO lõpetama.
Aga olgu see asi ukrainlaste endi lahendada millesse keegi ei peaks sekkuma.

Aga pole minu asi uudiseid ümber jutustada...

Veel kuu aega hiljem

Tuligi kodusõda Ukrainas. Kuid erinevalt kuu aega tagasi kirjutatud negatiivsest alatoonist, pean täna mäkima, et midagi on Ukrainat ümbritsevas poliitilises kliimas muutunud...
Tundub, et Venemaa on initsiatiivi käest laskmas ja saatuse hooleks jäetud separatistid radikaliseeruvad tasapisi.
Kapitalistide vara natsionaliseerimine, just nagu bolševike ajal, vene natsionalism, ehkki just "natsidega" väidetakse end võitlevat jne.
Propagandistlikus võtmes on see halb, sest viib ettevõtluse hävingule, tööpuudusele , näljale ja sedapidi päris kindlasti separatistide populaarsuse langusele rahava seas.
Ja just sellele näib, et kavatsevad teha panuse Ukraina võimud.
Kui üht või teist linna pole otstarbekas verise lahinguga ülestõusnute käest vallutada, siis võib selle linna ometi "toidult maha võtta" ja lihtsalt oodata kuni rahvas suutmatud võimuhaarajad ise minema peksab.
Ja käsi ei pea määrima üldse mitte, sest võib alati öelda, et "me ju tahtsime varustada jms - aga nää, nemad, rohelised mehikesed ei lase ju."
Ja isehakanud võimudel ei ole mitte midagi teha.
Hoopis huvitavam küsimus on see, et miks Venemaa tundub, et otsib väärikat taganemisteed, konfliktist väljumiseks?
Pakun, et sarnaselt omaaegsele Hitleri Saksamaale pole neil kindlat tegevusplaani ja edu saavutati ning loodeti ka edaspidi saavutada lihtsalt bluffides ja mingeid "reality show" stiilis trikke kasutades.
Mingil hetkel ütles aga keegi eliidist, et: "Stopp poisid, see mäng käib meil üle jõu?"
Ei tea.
Minu ennustus järgmiseks kuuks on selline, et separatistlikud vabariigid Donbassis  saavad peatselt, võibolla veel enne jaanipäeva  kaduma.
Ilma erilise võitluseta sealjuures.
Ja isehakanud ministritel päästavad pikad päkad pepu

Nojah, ja nii ta siis lähebki

Lähes kuu aega tagasi kirjutasin siin, et kui ei suudeta otsustavalt tegutseda siis ilmselt toimuvad Ida-Ukrainas arvukad rahvaülestõusud milliste tulemusena saab kahtluse alla praeguse võimu eksistents.
Ja täpselt nii see lugu nüüd ongi. Ja väljapääsu pole näha, sest mõlemad pooled on üsna leppimatud oma nõudmistes.
Ometi tundub tulevik olema venemeelsete separatistide päralt, sest neil, erinevalt Maidani rahvast vähemalt on tulevikuvisioon ja edasielamise majanduslik väljavaade.
Iseenesest ei peaks ühe rahva vaba valik kõrvalseisjat puutuma, kui aga kurb kogemus ajaloost vastupidist ei tõestaks.
Tänavu saab 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest.
Sõja milline sai alguse sellestsamast separatismist, "omade kaitsmisest" ja piiride ümberjagamisest.
75 aastat saab Teise Maailmasõja algusest. Sellegi sõja ettekäändeks oli maadejagamine ja piiritaguste rahvusvähemuste kaitse.
Loodame, et nii ei lähe, kuigi Ühe suure naabri üleskutsed tunnistada maailmakorra uusi jõujooni ja ümber hinnata moraali põhimõtteid väga ärevaks teeb.
Aga kodusõda kahjuks ilmsesti tuleb, nagu ka järjekordsete territooriumite jätmine

Ukraina. Mis saab edasi?

Oleneb tervenisti ja täielikult kui hästi suudab "Maidani ajutine" valitsus oma riigi kontrolli alla võtta.
Isegi Venemaa ei ole valmis konventsionaalseks sõjaks Ukrainaga. Nii suure riigi hõivamine on ka nõrga vastupanu korral sõjaliselt keeruline ülesanne mis nõuab pikemat planeerimist.
Liiatigi päädib asi nii-kui-nii, suure hulga ohvrite ja  lõppematu sissisõjaga Karpaatides, kogu välispoliitika kollapsist rääkimata.
Ei, avaliku sõjaga Kiievi vastu ei minda.
Kuid võimuvaakumit kasutatakse silmapilk ära.
Nii nagu see Krimmiga juhtus.
Niipea Ukraina keskvõim kaotab kontrolli riigi idaosa üle, provotseeritakse seal otsekohe vägivald ja "rahva poolt võimu ülevõtmine" koos kõigi võimalike tagajärgedega.
Kui Ukraina ajutisel valitsusel õnnestub tagada kord - on sõda selleks korraks läbi

Emakeelepäev

Milline on Eesti keele tulevik?
Usutavasti üsna tume rääkijate väljasuremise tõttu.
Fakt on see, et segaabielude ja väljarändajate hulk saab kasvama.
Kui abielluvad eestlane ja skslane jääb koduseks keeleks ilmsesti saksa, kui pere loovad eestlane ja venelane saavad lapsed oma põhikeeleks lugema vene keelt jne.
Väljarändajad lähevad üle asukohamaa keelele ja üllatus üllatus - olen sedagi näinud, et eestimaalaste pere suhtleb isekeskis...inglise keeles.
Nii jäävad kasutuseta järk-järgult ja halastamatult kõik väiksemad keelted.
Nii on ju lihtsam uuele põlvkonnale tagada paremat haridust ja stardipositsiooni.
Suurematele võõrkeeltele ülemineku protsessi saab kiirendama asjaolu, et tabab see nähtus esimeses järjekorras just rahvuse tulevikku ehk kõige elujõulisemat ja arenemisvõimelisemat ühiskonnakihti.
Jäävad väga rikkad, kes on vabad oma valikutes ja võivad endale nostalgilisi kapriise lubada ja säilib mõneks ajaks lumpen kes ülepea pole võimeline arenema ega täisväärtuslikku järelekasvu omama.
Ja ongi kõik, ei aita siin ussi ega püssirohi