Eestlane kardab

Keegi pole "Rail Balticu" vastastest pole julgenud välja öelda selle vaenamise tegelikku põhjust ja ikka otsitakse ettekäändeid mis see meile ei sobi.

põhjus aga on enam kui lihtne - hirm muutuste ees.

Talupojamõistus hoiab kramplikult kinni kõigest harjumuspärasest, olgu, et see juba auklikuks kulunud ja ei toida?

Mida uut siis tooks see nokitud "Rail Baltic"?

Teen väikese hästi spekulatiivse prognoosi.

Esiteks pole see magistraal ise mitte mingi "muutus" vaid ainult eeldus millegi muutumiseks.

Ütlen kohe, et migrantidega koormatud ešelonid jäävad tulemata.

Meie vaene ja sita suusailmaga perifeeria on koos raudteega neile sama vähe ahvatlev kui ilma sellisetagi.

Tuleb juurde raudtee infrastruktuuriga seotud töökohti. Et magistraali põhiülesanne on kauba transiit, siis ei maksa karta, et selle raudtee ülalpidamine jääb vaid maksumaksja kanda. Tee liikluskoormus saab olema võrdelises seoses hooldusvajadusega.

Balti ruumi siseneb hulk tootmismahukaid Euroopa ettevõtteid mis siiani logistika probleemide tõttu on sellest hoidunud. Töökohti tuleb veelgi juurde.

Kujutage endale näiteks ette autotehast. Selleks, et tagada tootmisprotsessi sujuv toimimine on vaja kohale toimetada õigeks ajaks õige kogus detaile ja välja vedada valmistoodang. Maanteed pidi on sellise materjali mahu liigutamine tülikas ja kulukas (teede lõhkumisest ja keskkonnasaastest rääkimata). Meritsi transport eeldab mitmeid ümberlaadimisi ja ladustamisi . Lisaks on aeglane ja pole "ilmastikukindel".

Raudteeharu tehase territooriumile ja otsetee tellijani tundub suht ideaalne variant. Täna teele pandud rongitäis uhiuusi sõidukeid on homme juba Saksamaal autokaupluses.

Meie oma ettevõtted saavad täiendava konkurentseelise oma toodangu turustamisel. Meil siin kokku pandud moodulmaja polegi enam väga keeruline kuhugi alpiaasale vedada.

Majanduslikus mõttes näen mina seoses "Rail Balticuga" küll vaid plusse.

No aga elukeskkond?

Raudtee on strateegiline objekt, riik riigis ja kohalikul omavalitsusel, talupidajast rääkimata siin eriti suud paotada ei lasta.

Jah muidugi kohaliku inimese turvatunne saab riivatud, sest miski pole enam igavene ja kindel. Kui tulevikus on sinu heinamaad vaja manöövritee tarvis siis sinna see tee ka tuleb ja ära loodagi et sinuga selle üle üldse läbi rääkima hakatakse. Kui raudtee leiab et vedur peab ohutuse kaalutlusel viis korda vilet andma siis ei küsi keegi selleks omavalitsuse luba.

Külaidüll saab rikutud

Aga teistpidi muidugi...

Teistpidi on on "külaeluga" asjad nagunii ühelpool ja "maamees" kui nähtus saab endale koha vastavatud hiigelmuuseumis.

Moodne "maakas" saab tööl käima linnas ja kogukondlik, tasapisi eluviis, piiratud ruumis ei oma tema jaoks mingit mõtet.

Väiketalupidamine marginaliseerub suurtootmise foonil, ja peremees saab kord veel õnnelik olema, et saab oma võssa kasvanud heinamaa raudteele müüa.

Elu läheb edasi, tahame me seda või mitte.

Kahjuks ei kuluta me oma energiat selleks, et muutuvas maalimas kohaneda vaid üritame ikka õlekõrt ajalooratta kodaratesse pista

Eestile on kombeks üks president korraga

Õigupoolest miks üksainus?
Vanas Roomas näiteks valiti kaks konsulit kes siis olid mõnevõrra sarnaste volitustega nagu meie president. Ja kaks selleks, et nood teineteist kontrolliks.
Presidendi institutsioon on meil (peaks olema) olla nagu rahva usaldusisik, vahe ja ülemkohtunik ning nii öelda personifitseeritud "riik" protokolli tarbeks.
Selle viimase asjaga pole probleeme aga usaldusisikuks olemise ja vahemehe staatusega on küll asjad halvad.
Presidendi valimine riigikogus paneb presidenditoolile eksimatult võimupartei soosiku.
Sellega on ka asi kohe kaldus, sest olgu,et inimene loobub erakonnas tegutsemisest on ta ometi ruuliva maailmavaate esindaja ja ei või olla seeläbi vastuvõetv oponentidele.
Oleks loogiline valida presidenti otse rahva poolt, eriti austusväärsete ja armastatud persoonide hulgast?
Ka see ei sobiks, sest siis saaks püünele mõni populist või meediategelene kellele nagu kogemus näitab ei ole kahjuks tingimata omased ei riigimehelikkus ega vastutusvõime riigi tuleviku eest.
Aga teeme siis nagu Vanas Roomas?
Valime ühe riigivanema riigikogus ja teise valib rahvas?
Ja võimu omaks nad ilmtingimata koos ühte dokumenti allkirjastades ja mitte kumbki eraldi.
Selline utoopiline uitmõte kallil reede hommikul

Sõidame Malborki

Reisisiht Malbrok.
Täpsustuseks siis, et jutt on Saksa Ordu endisest pealinnast Marienburgi Lossist. Asub see põhja poolas ca 70 km kaugusel Gdanski (Danzigi) linnast.
See sihtkoht on meil pikemat aega "reservis" olnud ja alati kõrvale jäänud, sest ikka on leidunud ahvatlevam maršruut.
Nüüd siis aga oli tahtede seis just selline, et sinna Malborki minna.
Sõiduplaan siis järgmine: Me ei kiirusta, teeme peatuse Kaunases ja jõuame teise päeva õhtuks kohale. Plaani edenedes otsustasime, et kiirustame veel vähem ja jääme üheks päevaks Kaunasesse paigale.
Lihtsalt liiga palju oleme Kaunase kõrvalt mööda E67 läbi sõitnud ning pole linnale mingit tähelepanu pööranud. Seekord siis võtsime ette see viga parandada.
Ka Malborkis jääme päevaks kohale ja teeme lühiväljasõidu Gdanskisse .
Tagasiteel põikame läbi  Hitleri kuulsast staabist "Wolfschanze"mis samuti asub Põhja-Poola metsades.
Mõeldud tehtud, broneerisime ööbimiskohad nädalajagu ette ja teele!

Veidi navigeerimisest. Selle töö üsaldsime kahele Androidi rakendusele "Google map" ja "Waze" Google on universaalsem, sest näeb ka objekte nagu vaatamisväärsused, kämpingud jms kuid on samas ka resursikulukam. Seda on mõtet kasutada kui oled juba kohal, otsitava objekti lähiümbruses. Pikka teed on mõtet sõita "Waze"-ga sest, see kontrollib ka kiirust ja edastab teeinfot.
Niisiis  sõidame.

Esimene päev.

Esimene peatus nagu alati lääne poole sõites on Riia Lahe kaldal kümmekond kilomeetrit teispool Salacgrivat.

Minutit 15 puhkust ja edasi...
Üllatusena tuli see, et "waze" viis meid mitte mööda Riia ringteed vaid otse läbi linna Jelgava maanteele. Sealt edasi Šiauliai ja Raseiniai suunal. Tähendab mitte traditsioonilist E67 mööda.
Aga noh nii saab ka ju?
Pärast selgus väike nipukas, nimelt

Kortermajade turvalisus. Infopäev

Et ma endiselt KÜ esimees, sai käidud kuulamas politseiametnike ja korteriühistute liidu esindaja vastavasisulisi ettekandeid.
Ütlen ausalt mulje jäi kurb.
Küll püüdsid kaks politsedaami rääkida oma tööst ja koostöövajadusest kogukonnaga - kuid ikka ja jälle katkestati neid irooniliste või lihtsalt teemast mööda repliikidega.
No ei oleks oodanud.
Ei soovi meie inimene teist inimest kuulata. See tundub nagu punase niidina läbivat meie "ühistukultuuri".
Kuulatakse ainult ennast, armutakse oma püüdlikult salvavata püüdvatesse repliikidesse, ja korratakse neid üha uuesti, et taaskord nautida ära panemist.
See nüüd minu subjektiivne arvamine muidugi, ma lihtsalt ei oodanud...
Eks iga algus on raske ja kuskilt peab ju alustama

...Et justnagu kevad ja justnagu ei ole.

Taaskord talv. Oleks siis, et tuli sügisel päris talv ja jäi aprillikuuni. Aga ei, Mingi kidumine, et justnagu keevad ja justnagu ei ole.
Auto pesin eile puhtaks.
Asjata.
Käisin Pirital.
Seal sadas lund ja oli lagane.
Meie juures oli kuiv ja puhas.
Pärast pesin uuesti autot.
Loll.
Hommikul oli meil ka vett ja soppa pahkluuni.
Uus nädal algab uute (vanade) plaanidega.
Kuidagi palju tööd on praegu,Peab seda asja üritama täpsesse päevakavasse panna. Mitte, et nii rohkem jõuaks, rohkem selleks, et oleks vähem kõhklusi-kahtlusi ja eri teemade vahel visklemist.
Õhtul hakkan jalgrattaid dekonserveerima.
On teised määrdekihi ja koormakatte all rõdul tudumas.
Kaks ratast on mitmendat aastat juba seal ja tõenäoliselt tuleb hakata roostega võitlema.
Et kas külm ei ole rattaga sõita?
Ega ma veel sõidagi, asi selles, et tuleks meie maja uues jalgrattagaraazis panna paika jalgrattahoidjad. Täpset vahemaad kahe raami vahel ei oska ma ilma eksperimendita määrata.
Kasutada mingit euronormi on liiga raiskav, sest ruumi on vähevõitu.
Selleks mul jalgrattaid vaja ongi.
No ja otsustasin nüüd veidi elukombeid muuta ka. Öelda ei loomsetele raasvadele, arvata oma ratsioonist välja liha ja piirduda ainult kanafilee ja kalaga. Leiba-saia ka võimaluse piires vähem süüa. Vaatame, algas asi kohe pühaduseteotusega ( eile üksmees alles grillis Rakvere Viinereid )
Suurem probleem on süüa lõunat väljas, sest selle piirangu alla ei pruugi söögikoha menüü mitte mahtuda

Vaatad aknast, et on kevad...

Aga külm on saadananahk. Öeldakse küll, et pole halba ilma on vilets riietus - aga kuidagi ära tüütama hakkab enda vattidesse mässimine.
Ja üldse talvine kodus kükitamine ja köögis vaaritamine on ennast ammendanud ja hing ihkab uut avarust.
Käisin vahepeal Meremessil.
Jaa avarust seal jätkub.
Fantaasiale siis.
Aga kallis.
Ma ei ütleks, et surelikule mootorpaadi soetamine üldse ülejõu on... aga küll on see millestki loobumise ja valikute teema.
Aga vägev.
Muus osas poleks soodanud, et matkaautod meremessi kaup on.
Aga on.
Ega vist ilmaasjata neid "maismaajahtideks" ei kutsuta.
Paraku on nii, et kõik hobid maksavad raha ja raha saab tööd tehes ja hirmsasti tööd tehes pole sul pärast lusti enam hobitada.
Elu on rikaste pärijate päralt.
Kui su töö ja hobi muidugi kokku ei käi.
Mmm...
Siin on oma olemise üle mõtlemise koht.
Aga paraku on liiga palju ameteid mis küll vaevalt kellelegi hobiks olla võiks.
Hobi-kassapidaja.
Hobi-keevitaja.
Hobi-kirurg...
Krt kuhu selle aruteluga nii jõuda võib.
Muuseas anarhistide ideaalmaailmapilt oligi läinud sajandi algupoolel selline, et inimene on vaba valima endale ametit. Täna kingsepp homme kokk.
Siis jõuame otsaga jälle kirurgini.
Ok  keegi võib ju tahata?
Aga kas haig... õigemini siis ohver ka tahab?
No olgu pikk jutt s... jutt
Vaadake parem pilte

Niisiis ühistu

Miks see teema jälle üles võetud?
No sellepärast, et olen võtnud nõuks läbi viia meie koduks oleva üheksakordse mesilastaru põhjalik uuendamine.
Renoveerimine nagu moodsas keeles öeldakse. Tahaks seda sõna võimaluse piires vähem kasutada, sest liiga ära sõimusõnaks ära nokitud on see.
Milline on siis asjade seis täna?
Seisu ei olegi, sest ma isegi ei ole astunud veel sellele teele, ainult ukse paotanud või nii...
Maja tervikliku kordategemise teemat on praegu puudutatud ühel üldkoosolekul kus seda ideed tabas... mitte lihtsalt läbikukkumine vaid täielik fiasko.
Miks?
Päris kindlasti idee esitaja (minu ) amatöörliku etteaste tõttu.
Tegelt elementaarne viga kus ma ei osanud end panna teise inimese asemele.
Ma üritasin rääkida sundventilatsioonist,  töö terviklikku planeerimise vajadusest ja kokkuhoiu protsentidest...
Aga kui inimene ei tea mis asi on ventilatsioon?
Läksin nendega jagama vaimustust, et kui eetenägelik oli Jules Verne oma teostes tehnikaimesid kirjeldades aga siis selgus, et mu publik ei oska lugeda...
Ma ei taha nüüd end tarkpeaks ülistada. Ei, vastupidi minu tarkus on keskmise majaelaniku omast ca kaks seminari ja üks koolitus suurem.
Ma ei osanud oma vähestki teadmist edasi anda.
Ei saa päris öelda, et ma poleks üritanud. Postitasin igale majaelanikule umbes kaks lehte pika teksti renoveerimise vajalikkusest. Lisasin lingi TTÜ uurimusele ja edukate ühistute kogemusele.
Aga see ei tööta, sest neid oopuseid ei loeta.
Kuulatakse hoopis naabrist küprokipanijat kes teab ehitusest kõike...
Niipalju olen nüüd taegem ja alla anda esialgu ei kavatse

Seda, et...

Seda, et aasta esiesed kaks kuud jälle möödas. Ikka puha töö tähea all, olgu, et see kõik on selline kaootiline rabelemine rohkem.
Seda vektorit peab hakkama tasapisi koolutama, sest rabelemine rabelemiseks kuid lõpuks pole ükski töö piisavalt tähtis, et selle nimel oma elu päris unarusse jätta.
Lihtsalt üks hetk märkad, et elu on vahepeal edasi läinud ja sina oled selline... maalt ja hobusega.
Ühistu...
Sellest teen eraldi rubriigi

2015 aasta viimased minutid

Taas kord on üks aasta ajalooks saanud. On olnud nii halba kui head aga aastat jääb iseloonustama teatav peataolek ja ebaselgus eesmärkide suhtas.
Tegalikult on nii, et ka halb otsus on teinekord parem kui otsuste puudumine.
Parem liikuda kui paigal seista, seda nii isiklikus kui globaalsemas mõttes.
Head vana aasta lõppu soovin siis iseendale ja teile ka...

TEX-MEX Ahjulõhe Santa-Maria retsepti järgi

Inspiratsiooni allikateks siis retsept Santa-Maria kodulehelt (koos pildiga siin) Ja väike pooleteistkilone lõhekala külmkapis.
Mõeldud tehtud, võtsin aluseks selle lihtsa retsepti ja realiseerisin selle ilma vähimagi omaloominguta.
Mis öelda?
Maitse asi, mulle isiklikult ei meeldi. Lõhe on selline õrn ja ettevaatliku ümberkäimist nõudev kala.
Taco ja quacamole on väga domineerivad ja peidavad kala üldse ära.
Tuli välja nagu selline Tex-Mex värk ikka.
Aga mis puutub siia ahjuleõhe?
Samahästi võinuks Tortillase mähkida ka peotäie spagette ja vahet, vahet maitses polnuks mingit

Koerapildistamine ja kuldkollased vahtralehed

Tegevus Laupäeval 31 oktoobril, kohaks Harju Mäe Bastion. Abivahendiks 1 peegelkaamera ja taktikalised põlvekaitsmed.
Teadagi on kutsipildistamine üle keskmise keeruline tegevus. Modell nimelt on nii agar, et ei täi hetkegi paigal püsida, lisaks veel madalat kasvu nii, et sobiva rakursi olemasolul tuleb piltnikul põlvili viskuda, et hetke püüda. Tulemuseks paar fotot mille võiks alles jätta:

Erakoolide rahastamise värk

Kummatigi ei mõista siinne eliit, et "kahe kiirusega" Eesti aretamine järab riiki seespoolt. Ei passi meie mentaliteet võrdlemiseks skandinaavlaste omaga. Passib ühe pulga peale Ladina-Ameerikaga, kus oma särk on ihule ikka ligemal ja kodanikuühiskond mõtetu sõnakõlks.
Krt no ei saa omavalitsus tampida raha erakooli kui riigikoolide vaesuse ja õpetajate palkade teema on juba legendiks saanud.
Euroopas koheldakse vist kodanikke riigi poolt võrdselt.
Maksumaksja maksku riigikoolide ülalpidamisele, andes nii kõigile tulevastele maksumaksjatele võimaluse saada võimalikult hea haridus.
Kes tahab rohkemat, maksku ise.
Nii lihtne ongi

Käidud: Kurgja Talumuuseumis

Selline spontaanne otsus sisustada oma laupäeva väikese väljasõiduga linnast välja. Kuna eelmiste nädalate kogemus seenemetsast oli seente küsimuses ammendav, siis pöörasime oma pilgu pisut kultuurilisema objakti poole.
Karl Robert Jakobsoni talu-muuseum Pärnumaal.  Kodust lühimat teed 116 km kaugusel asub see muuseum suurte teede vahel, üsna üksildases Eestimaa nurgakeses Vändra Karulaante keskel. Siin tahtis eestimaa papatrioot ja kirjamees Karl Kobert Jakobson oma näidistalu eeskujul kuulutada talumeestele "teadust ja seadust" ja seda kuidas põllumees rikkaks saab.
No seaduse järgi on muuseum avatud iga päev 10.00 - 17.00 kuid kõik muuseumi töötajad

Puhkust poole vähemaks?

Ei suuda minagi hoiduda kommenteerimast hr Igor Rõtovi ettepanekut vähendada töötajate aastapuhkust poole võrra.
Noh, et siis tuleb rikkus õuele ja 5% majanduskasv on tagatud.
Ma muidugi saan aru, et see ettepanek on lihtsalt provokatsioon teema tõstatamiseks - kuid ikkagi mõtleks, et kas 14 täiendavat tööpäeva aastas toovad soovitud resultaadi?

Rohkem tehtud tööd, rohkem valmistatud toodangut, rohkem pestud põrandaid, rohkem müüdud vorsti jne jne?
Kõik on õige aga tõhusust, nagu professorid ütlevad tööviljakuse tõusu ei ole. Me ei saa rikkamaks me lihtsalt suurendame käivet rohkema resursi kulutamise arvelt.
Jaa jaa, inimese töövõime on ka resurss, rääkimata sellest, et vähema puhkamise arvelt mõned majandamise valdkonnad nagu meelelahutus, turism jms saavad hoopis pärsitud.
Suuremat lisaväärtust on vaja teenida mitte rohkem rabada.
Milles siis asi?
Asi on võimetuses konkureerida turul kus tehakse tasuvat tööd. Tootearendused, disain, kõrgtehnoloogiad, automatiseeritud tootmine jms.
Aga miks oleme me võimetud?
No lihtsalt sellepärast, et meie eesti ettevõtjate teadmised ei küündi sinnani.
Probleem ei ole palgatööliste väheses tööajas vaid juhtkonna suutmatuses kõrge tööviljakusega tegevust korraldada.
Senini pole seda vaja olnud, sest ettevõtet kasvatada sai ka meie tööjõu odavust kasutades.
Aga enam ei saa, sest keegi pole nõus sentide eest tööd tegema.
See mis tõi meid siia - ei vii meid enam edasi. Kuldsed sõnad hr Presidendilt
Mis siis teha?
Ega muud kui riiklikul tasemel soodustada kõrge lisandväärtusega tegevusvaldkondi ja anda rohkem võimalust noortele.
Kust saada raha?
No näiteks kinnisvara maksustamisest või maksude restruktureerimisest perspektiivikama ettevõtlusvaldkonna kasuks. Seisev raha peaks olema luksus ja näiteks panganduse või kinnisvaraäri suhtes võiks rakendada korralikku tulumaksu?