Spioonipüüdja

Ega ma tahtnudki kuid pühapäevaselt jalutuskäigult naastes leidsin oma trepikoja sidekapi kallalt askeldamast ühe noorhärra.
Ma ei hakaniud pikalt keerutama ja küsisin askeldajalt otse: "Kes sa selline oled?"
Tema vastu, et Telia tehnik kes siin ühte sidekatkestust parandama on tulnud.
Aga ei univormi, ega töötõendit.
Et, töötõend on autos, auto kaugel, tööriideid ei viitsi seoses pühapäevaga kanda.
Küsigu ma Teliast järgi küll nemad kinnitavad.
Noh rahunesin hetkeks maha , noh, et kui võin järgi küsida küll siis on õige mees.
Aga järgmisel hetkel valisin juba Telia infonumbrit.
"Ühtki meie tehnikut täna väljas ei ole!".
Kuulutas infotelefoni neidis.
Vaat sulle siis.
Pikalt mõtlemata valisin 112 ja palusin saata politseipatrull "terroristi" tuvastama.
Tulidki.
Kiiresti.
Oligi Telia tehnik.
Aga mida ta vabal ajal minu sidekilbis urgitses?
Igal juhul tab nüüd kuidas ilma töötõendita ringi luusida.
Aga endal hakkas imelik küll.
Pärast küsisin igaks juhuks abikaasalt, et kas ta mu käitumises muidu midagi kummalist märganud pole?
Lubas öelda kui päris metsikuks muutun.
Ju vist on ajad sellised

Kuidas mu autorendiäri otsa sai

Ostsin mineval suvel auto.

Mitte uue, aga noh sellise kuldses keskeas.
Aga mis saab vanaga?
Müüa? Kuidagi liiga igav ja samas seda väikest linnaautot oleks nagu omale teinekord vaja ka.
Aga kindlustust tuleb maksta, ülevaatusi teha.
Raha kulub ühesõnaga
Oli just „Autolevi“ hiilgeaeg ja otsustasin liituda minagi.
Ja ennäe!
Ei läinud paari päevagi kui saime oma esimese kliendi. Viks ja viisakas noormees vajas autot koguni kohe kuuks ajaks.
No kui nii edasi läheb võiks ju täitsa seda bisnisit teha!
Noorhärra maksis kenasti arve, Autolevi maksis kenasti mulle ja tõi auto tip-top tagasi.
Tiivustatuna edust laiendasime veidi oma teenuse pakkumist ja hakkasime kliente otsima ka omal käel AdWordsi kasutades.

Ja see toimis!

Kõik oli õige, sest „Autolevi“ nagu  tulevik näitas, osutus üsna keskpäraseks klientide allikaks.
Kuid Google tõi meie ukse taha igal nädalavahetusel kliendi!
See iseärasus sellel äril teate oli, et klient, enamasti välismaal töötav eestlane üüris autot nädalavahetuseks. Tuli hilja õhtul bussi või laeva pealt , elas Kilingi-Nõmmel ja üüris.
Olime leidnud pisikese turuniši mida ei katnud professionaalsed rendifirmad!
Ontlike ja seaduskuulekate kodanikena otsustasime selle poolametliku tegevuse nüüd täis seaduslikele roobastele seada.  Sellepärast andsin väikese lepinguga oma isikliku sõiduki tasuta oma firma kasutusse ja registreerisin firma vastutavaks kasutajaks ning auto enda rendisõidukiks.
Liiklus ja Kasko kindlustuse hind lendas linnutiivul paarilt kümnelt seitsmekümne viiele täisväärtuslikule eurole kuus.
Noh, et kõrgendatud risk jne.
Aga OK, kui nõudlust on ja asjad hästi lähevad siis… miksmitte ostame veel teise ja kolmandagi auto?

Kasumit ei ole

Esimese kuu tulem pidanuks meile kainestavalt mõjuma:  Ehhki kõik nädalavahetused oli masin väljas siis  Ca 200 Eurose kuuteenistuse juures kulutasime 75 eurot kindlustusele, 50 eurot reklaamile, 30 läks tulevaste remontide katteks, 40 autopesule ja veel 10 eurot klaasipesuvedelikule, lõhnakuuskedele jne. Nii, et mõne euro jäime endale võlgu kontorikulude katmisest või töötasust rääkimata. Aga auto oli hõivatud vaid nädalavahetustel. See oli meile nagu mäng, et millist efektiivsust annab ühe väikese auto rentimisest välja pigistada ja reservi ju veel oli.

 Petised esirinnas

Aga kliendid olid väga meeldivad, tõid auto ilusti korralikult kokkulepitud ajaks tagasi ja puha.
Üks mu tuttav, korterite üürimisega raha teeniv härrasmees ütles kunagi: „Üheksa klienti, ei mingit muret – kuid see kümnes… see võtvat eluisu ära“
Tõenäosusteooria järgi oli siis minulgi „kümnendat“ klienti vot -vot oodata.
Ja ta tuli. Üüris auto nädalaks, tasus ette ja läinud ta oligi. Viisakas inimene pealtnäha.
Kõik oli OK kuid mida polnud… nädala pärast… see oli meie auto. Ei autost, ei rentnikust kippu ega kõppu.
Ega midagi tegin avalduse politseile, et auto selline ja selline jäänud kaduma.
Ma muidugi tean, et politsei ei tegele kadunud rendiautode otsimisega, aga mul oli vaja fikseerida sündmus. Nii ma millegipärast otsustasin, sest mine tea…
Teeb mu klient näiteks selle autoga avarii, pageb metsa ja tõesta siis, et see mina ei olnud.
Aga nüüd ma vähemalt olin ametlikult kuulutanud, et selline lugu ja auto on minu kontrolli alt väljas.
Jurist võibolla talitanuks targemini.
No ja Kaskokindlustusele teatasin muidugi ka.
Läks siis päev,  läks teinegi veel ja ma sain oma kliendilt meili:  „TereVabandan viivituse pärast. Sattusin Rootsis väikesesse õnnetusse, telefon hävis. Püüan organiseerida kiirelt mõne tuttava kes saaks minu korterist kätte Twingo võtmed ja tooks auto teile ära. Auto muidugi Tallinnas mina Rootsis haiglas. Korvab kõik viivitusega tekkinud kulud. Vabandan veelkord …“.Jaa taas vaikus’.Möödub veel päevakest paar.Saan jälle kirja: „Mul tütar tõi auto selveri parklasse, väitis et ei saanud sind telefoniga kätte (ma arvan et ei julgenud lihtsalt helistada)  ja jättis võtmed ümbrikus selveri infoletti.Ole hea saada mulle arve sinule tekkinud kulude kohta.
Selge pilt. Kui inimene millegipärast väldib minuga isiklikku kohtumist (telefon kadunud, haigla, tütar, ei saanud kätte jne jne) siis on see ilmselgelt rohkem kokkusattumusi kui harju keskmine. Seadsin sammud parkla poole ja ennäe - mu väike valge iludus seal kenasti seisiski ! No bensupaak muidugi tühi ja pinutäis tühje pudeleid põrandal veeremas.Saada talle arve… Vahepeal olin selgitanud pisut kliendi isiku kohta. Pankrotis mis pankrotis. Vara kohtutäituri poolt müüki pandud. Kõik selge!Sest vaata kallis lugeja – varatu inimene on meie riigis suht ohtlik tegelane. Probleem on nimelt selles, et kui ta teilt midagi otseselt ei varasta, siis ei riski ta tegelikult millegagi. Näiteks läheb restorani, sööb head paremat, laseb veini kallata ja siis keeldub arve maksmisest.No ja?Tal ei ole raha, talle võib trahve määrata aga tal ei ole raha ega ka vara mida trahvi katteks müüa. Ta on absoluutselt libe ja voolujooneline, sest pole mitte millestki kinni hakata, et mingitki turbulentsi tekitada. Peksa võiks anda aga siis oled ise kurjategija ja tema mitte. Sa ei või teda isegi kirjasõnas petiseks ja kelmiks nimetada, sest siis oled laimaja kuna petmist ja kelmust võib tõendada ainult kohus. Ja seda, et ma kohtusse ei lähe ta sunnik teab. Paarisaja euro pärast kohut käia on liiga kulukas ja ruineeriv.Ja minu ülesanne pole protsessida vaid raha teenida. Teenimisega muuseas, nagu öeldus olid esimese ametliku kuu järlel lood kehvad – võin ausasti maksuameti silma all öelda, et olime kahjumis, rääkimata juba päti poolt hakkama pandud kütusest.
Saan jälle kirja: „Mul tütar tõi auto selveri parklasse, väitis et ei saanud sind telefoniga kätte (ma arvan et ei julgenud lihtsalt helistada)  ja jättis võtmed ümbrikus selveri infoletti.Ole hea saada mulle arve sinule tekkinud kulude kohta.
Selge pilt. Kui inimene millegipärast väldib minuga isiklikku kohtumist (telefon kadunud, haigla, tütar, ei saanud kätte jne jne) siis on see ilmselgelt rohkem kokkusattumusi kui harju keskmine. Seadsin sammud parkla poole ja ennäe - mu väike valge iludus seal kenasti seisiski ! No bensupaak muidugi tühi ja pinutäis tühje pudeleid põrandal veeremas.Saada talle arve… Vahepeal olin selgitanud pisut kliendi isiku kohta. Pankrotis mis pankrotis. Vara kohtutäituri poolt müüki pandud. Kõik selge!Sest vaata kallis lugeja – varatu inimene on meie riigis suht ohtlik tegelane. Probleem on nimelt selles, et kui ta teilt midagi otseselt ei varasta, siis ei riski ta tegelikult millegagi. Näiteks läheb restorani, sööb head paremat, laseb veini kallata ja siis keeldub arve maksmisest.No ja?Tal ei ole raha, talle võib trahve määrata aga tal ei ole raha ega ka vara mida trahvi katteks müüa. Ta on absoluutselt libe ja voolujooneline, sest pole mitte millestki kinni hakata, et mingitki turbulentsi tekitada. Peksa võiks anda aga siis oled ise kurjategija ja tema mitte. Sa ei või teda isegi kirjasõnas petiseks ja kelmiks nimetada, sest siis oled laimaja kuna petmist ja kelmust võib tõendada ainult kohus. Ja seda, et ma kohtusse ei lähe ta sunnik teab. Paarisaja euro pärast kohut käia on liiga kulukas ja ruineeriv.Ja minu ülesanne pole protsessida vaid raha teenida. Teenimisega muuseas, nagu öeldus olid esimese ametliku kuu järlel lood kehvad – võin ausasti maksuameti silma all öelda, et olime kahjumis, rääkimata juba päti poolt hakkama pandud kütusest.

  Teine petis

Inimene helistas mulle laupäeva õhtul ja päris, et kas autot saab? Vastasin, et ikka saab kui ta sellega paar tundi oodata viitsib. Olin ise linnast väljas ja vaja oli koju jõuda ja autoga pesulast läbi käia.See tehtud, olin kenasti kokkulepitud kohas, värskelt prinditud lepin kaantevahel kaenlas. Astusid siis minu juurde kas noorhärrat, sellised provintsielanikest proletaarlase väljanägemisega.Võtsin pikema poisi ulatatud juhioa, nägu ja pilt enam vähem klappisid, täitsin lepingu blanketi, panime allkirjad alla, noorhärra tasus mulle kolme päeva eest ette nagu kokku lepitud.
Soovisin siis noorhärradele edu ja astusin kodu poole.Kolme päeva pärast helistab noorhärra: „Kas saaks pikendust?“.Ma vastasin, et no saab muidugi. Aga raha on meil kombeks ette maksta.Aga noh see paari lisapäeva raha pole suur summa…“Olgu peale! küll sa siis maksad kui autot tooma tuled.“ Jäin ma lõpuks nõusse.Möödus veel kaks päeva.Noorhärra helistab jälle: „Kas saaks pikendust!“Mina talle: „Et ikka saab kui sa kasutatu ja soovitava eest panka raha üle kannad. Miks siis saama ei peaks“OK.Leppisime kokku, et poiss kannab raha üle ja sõidab veel kolm päeva.No mida ei tulnud see oli muidugi raha.Muidugi võibolla on mu kliendil arve teises pangas ja, et on nädalavahetus siis enne esmaspäeva ülekanded ei toimi. Aga esmaspäeval peab auto niigi tagasi olema.

Surnud mees roolis

Kontrollkellaajal 12.00 päeval autot tagasi ei olnud.
Pool neli saatsin kliendile SMS sõnumi nõudmisega auto lepingu rikkumise tõttu viivitamatult tagastada.Vigadega kirjutatud vastus tuleb viivitamatult: „ Auto on server parklasse tuua raha pandikindalaekasse ja voltmed ukse sees ise ei saa Hetkel vastada olen haiglas.
Selge. Ka see klient on nõrga tervisega. Ja raha viisid kindalaekast ja bensiini tilgatumalt paagist muidugi rotid minema ja tõid tühjad pudelid ja tubakahaisu asemele…Võtsin siis, ette kliendi isikut pisut kontrollida E-Seif teenust kasutades. Selgus, et mu klient ei olle mitte lihtsalt haiglas…. Vaid on surnud.Nii surnud peast sõitiski.Isik kasutas surnud isiku dokumente auto rentimiseks, pmst on siin kriminaalkuriteo koosseis olemas, sest tegu pole enam lihtsa lepingu rikkumise vaid identiteedivarguse, kelmuse ja võltsimisega. Alust politseisse avaldust kirjutada rohkem kui küll.Aga ma ei kirjutanud…Täissuitsetatud rendiauto pole enam rendiauto. Nii otsustasimegi.Niisiis

Müüa Renault Twingo on müügis- Hind 2200 Eurot, läbisõit 184 000 km esmane registreerimine 2009 a.Korralik väikeautu.Astuge ligi ! 

Uus tõejärgse ajastu aasta tulekul siis..-

 Misasi üldse on tõde? 

Tõenäoliselt see idee mis ühel või teisel ajahetkel on enamusele mugavam.

Ja reaalsus?

Reaalsus meie mõistes ei omagi tähtsust, sest näiteks Platoni järgi ongi reaalsed vaid ideed ning füüsiline maailm on mööduv ja ajutine.

See tähendab siis, et kui me loeme libauudist siis on just see vale reaalne ja jääb kestma ja pole üldse tähtis mis reaalselt juhtus (kui juhtuski üldse midagi). 

Sest tõde me lihtsalt ei kuule ja ei tahagi kuulda, sest see on liiga igav või ei meeldi meile muidu.

Ja me oleme selle maailmaga rahul

Nähtud: Jõuluturg Tallinna Raekoja platsil

Raekoja platsi jõulukuusk on tänavu eriti uhke. Tegime väikese jalutuskäigu vanalinna ja jõuluturule ja nagu meil ikka kombeks kinnitasime selle edusammu bokaali hõõgveiniga.

Silma jäid tänavamuusikud. Toompea vaateplatformil - müts maha selle esineja profesionaalse jatundelise "wihte Christmas" ees. Pisut eemal Aleksandr Nevski Katedraali külje all saime kuulda "Menja zasasala opasnaja tresina..." mida aeg-ajat refräänina ilmestajas esineja ebamaine ulgumine. All linnas seisis Mcdonaldsi seina äärs gitarriga onu kes oli lauluõli tarbimisest juba nii väsinud, et laulda enam ei jaksanudki ja pidas siis tundmatus pudikeeles monoloogi.

,

Nähtud: "Piparkoogimaania"

Põnev ja heameelt valmistav üritus lastemaailma Galeriis.

Heameelt, et ka meil piparkoogiküpsetamise traditsioone edendatakse.

Tallinn pole küll Aachen kus spetsiaalsetest poekestest printeneid aasta läbi osta saab, kuid uhke värk ikkagi.

Tõepoolest, kes ütles, et piparkook peab igav ja lapik olema?

Ka kolmemõõtmelised piparkoogid on võimalikud ja oh kui hästi veel!

Ma olen piisavalt uudishimulik, et see küsimus tähelepanuta jätta. Nagunii kavatsesin ise piparkoogitaigent teha. Uurin siis pisut ka ruumilise piparkoogiküpsetamise kohta-

Lisan mõne pildi lootes, et nende aromaatsete taieste autorid seda väga pahaks ei pane.

Rohkem teadust aga http://www.piparkoogimaania.ee/

Iseseisvusdeklaratsioon oli kõigile Eestimaa rahvastele

Võtan kommenteerida Otti Eylandti  artikli "Eesti Päevalehest"

Jah selline mees nagu Riho Terras leiab, et Eestis elavad inimesed peaksid olema ka "meie inimesed".

Kui juba selline mees nende mõtetega välja tuli ju siis on häda majas?

Ja tõepoolest youtubest leiab iga soovija materjali kus eesti kaitseväe mittepõhirahvusest reservist võtab sõna päevaküsimuste kohta. no näiteks nii:

https://www.youtube.com/watch?v=ZnvT_BkCyxI&t=508s

Me oleme koolitanud hea sõduri kes ainult teatud tingimustel on meile lojaalne.

No ma ei räägigi sellest, et kuulu järgi tahtvat vene rahvusest noormehed hoopis usinamalt eesti sõjaväes teenida kui eestlased ise...

Pmst ei tähenda see muud, et Kaitseväe juhataja on mures oma käealuste lojaalsuse pärast.

Kurat võtaks kes küll oleks võinud seda enne arvata?

Üha selgemaks saab see, et kivisse raiutud aluspõhimõte, et Eesti riik on vaid Eesti rahvuse säilimiseks on olnud ekslik. Riik peab ühendama, hoidma ja kaitsma kõiki kes on siin ja meiega.

Ainult siis on sellel riigil väljavaadet ellu jääda

Eestlane tahtvat end netist kustutada?

Tänane Ekspress avaldas loo, et eestlane tahtvat enda kohta käivaid otsinguandmeid Googleist kustutada.

Selline eestlase üldise olemisega kooskõlas jaanalinnu moodi iseloomujoon.

Ehkki mis krt pärast peaks ma end netis kuidagi eriliselt varjama?

Mina küll leian, et küberruumis kehtivad samad kombed kui päriseluski.

Oma nägu, huvi ja ametit ei peida ma mitte.

Viimase puhkusereisi pilte võite kah täitsa vabalt ja maksuta vaadata.

Aga pangakonto parooli ma endale otsaette ei kirjuta ja pilte vannitoast ei avalda.

Nagu ei jaga ma seda värki ka päriselus.

Milles probleem?

Viimane aeg oleks alustadada massilise Eestist väljarändeprogrammiga

Eeei te ei lugenud valesti. Piskult provokatiivne pealkiri vastavuses sotsiaalmeedia zanrireeglitega.

Sest olgem ausad - põllumajandus vajab täna viiekümnendiku sellest tööjõust mida läks vaja veel 50 aastat tagasi. Töömahukas tootmistegevus ei hakka konkurentsis hiinlaste väledate näppudega iialgi tootma äraelamist väärivat lisandväärtust. Tooraineid mille müügist muretult elada meil ei ole.

Ja kallist kõrgelt kvalifitseeritud tööd ei ole meil pooleteistkümnele miljonile inimesele mitte kuskilt võtta.

Siit lihtne ja üldse mitte provokatiivne järeldus - Eestimaal on ca 1,4 miljonit ülearust suud kelle jätkukestvaks toitmiseks meil tegelikult head plaani ei ole.

Kvantiteet tuleks ohverdada kvaliteedile.

Ideaalne kodanik peaks olema majanduslikult sõltumatu iseenda tööandja või riigiteenistuja.

See võib olla ülikooliprofessor või torumees, pole tähtis.

Küll professor juba jaksab torumehele väärilist tasu maksta.

Kes siis on ülearu?

Noh näiteks madalama sotsiaalse staatuse ja haridustasemega seltskond.

Maksumaksjad on nad kehvakesed ja saavad lõviosa riigipoolsete teenustena kohe tagasi, sest just neile on enamasti vaja politseid, esmaabi, abirahasid jne jne.

Sellest seltskonnast ei tule ilmaski ettevõtjaid, loomingulisi ega ühiskondlikult aktiivseid inimesi.

Küll aga on see tänuväärne elektoraat igat masti populistidele.

Siis milleks?

Las kulgevad EL avarustesse.

Ja nende probleemid kulgegu koos nendega.

Või kuidas teie arvate?

Eestlane kardab

Keegi pole "Rail Balticu" vastastest pole julgenud välja öelda selle vaenamise tegelikku põhjust ja ikka otsitakse ettekäändeid mis see meile ei sobi.

põhjus aga on enam kui lihtne - hirm muutuste ees.

Talupojamõistus hoiab kramplikult kinni kõigest harjumuspärasest, olgu, et see juba auklikuks kulunud ja ei toida?

Mida uut siis tooks see nokitud "Rail Baltic"?

Teen väikese hästi spekulatiivse prognoosi.

Esiteks pole see magistraal ise mitte mingi "muutus" vaid ainult eeldus millegi muutumiseks.

Ütlen kohe, et migrantidega koormatud ešelonid jäävad tulemata.

Meie vaene ja sita suusailmaga perifeeria on koos raudteega neile sama vähe ahvatlev kui ilma sellisetagi.

Tuleb juurde raudtee infrastruktuuriga seotud töökohti. Et magistraali põhiülesanne on kauba transiit, siis ei maksa karta, et selle raudtee ülalpidamine jääb vaid maksumaksja kanda. Tee liikluskoormus saab olema võrdelises seoses hooldusvajadusega.

Balti ruumi siseneb hulk tootmismahukaid Euroopa ettevõtteid mis siiani logistika probleemide tõttu on sellest hoidunud. Töökohti tuleb veelgi juurde.

Kujutage endale näiteks ette autotehast. Selleks, et tagada tootmisprotsessi sujuv toimimine on vaja kohale toimetada õigeks ajaks õige kogus detaile ja välja vedada valmistoodang. Maanteed pidi on sellise materjali mahu liigutamine tülikas ja kulukas (teede lõhkumisest ja keskkonnasaastest rääkimata). Meritsi transport eeldab mitmeid ümberlaadimisi ja ladustamisi . Lisaks on aeglane ja pole "ilmastikukindel".

Raudteeharu tehase territooriumile ja otsetee tellijani tundub suht ideaalne variant. Täna teele pandud rongitäis uhiuusi sõidukeid on homme juba Saksamaal autokaupluses.

Meie oma ettevõtted saavad täiendava konkurentseelise oma toodangu turustamisel. Meil siin kokku pandud moodulmaja polegi enam väga keeruline kuhugi alpiaasale vedada.

Majanduslikus mõttes näen mina seoses "Rail Balticuga" küll vaid plusse.

No aga elukeskkond?

Raudtee on strateegiline objekt, riik riigis ja kohalikul omavalitsusel, talupidajast rääkimata siin eriti suud paotada ei lasta.

Jah muidugi kohaliku inimese turvatunne saab riivatud, sest miski pole enam igavene ja kindel. Kui tulevikus on sinu heinamaad vaja manöövritee tarvis siis sinna see tee ka tuleb ja ära loodagi et sinuga selle üle üldse läbi rääkima hakatakse. Kui raudtee leiab et vedur peab ohutuse kaalutlusel viis korda vilet andma siis ei küsi keegi selleks omavalitsuse luba.

Külaidüll saab rikutud

Aga teistpidi muidugi...

Teistpidi on on "külaeluga" asjad nagunii ühelpool ja "maamees" kui nähtus saab endale koha vastavatud hiigelmuuseumis.

Moodne "maakas" saab tööl käima linnas ja kogukondlik, tasapisi eluviis, piiratud ruumis ei oma tema jaoks mingit mõtet.

Väiketalupidamine marginaliseerub suurtootmise foonil, ja peremees saab kord veel õnnelik olema, et saab oma võssa kasvanud heinamaa raudteele müüa.

Elu läheb edasi, tahame me seda või mitte.

Kahjuks ei kuluta me oma energiat selleks, et muutuvas maalimas kohaneda vaid üritame ikka õlekõrt ajalooratta kodaratesse pista

Eestile on kombeks üks president korraga

Õigupoolest miks üksainus?
Vanas Roomas näiteks valiti kaks konsulit kes siis olid mõnevõrra sarnaste volitustega nagu meie president. Ja kaks selleks, et nood teineteist kontrolliks.
Presidendi institutsioon on meil (peaks olema) olla nagu rahva usaldusisik, vahe ja ülemkohtunik ning nii öelda personifitseeritud "riik" protokolli tarbeks.
Selle viimase asjaga pole probleeme aga usaldusisikuks olemise ja vahemehe staatusega on küll asjad halvad.
Presidendi valimine riigikogus paneb presidenditoolile eksimatult võimupartei soosiku.
Sellega on ka asi kohe kaldus, sest olgu,et inimene loobub erakonnas tegutsemisest on ta ometi ruuliva maailmavaate esindaja ja ei või olla seeläbi vastuvõetv oponentidele.
Oleks loogiline valida presidenti otse rahva poolt, eriti austusväärsete ja armastatud persoonide hulgast?
Ka see ei sobiks, sest siis saaks püünele mõni populist või meediategelene kellele nagu kogemus näitab ei ole kahjuks tingimata omased ei riigimehelikkus ega vastutusvõime riigi tuleviku eest.
Aga teeme siis nagu Vanas Roomas?
Valime ühe riigivanema riigikogus ja teise valib rahvas?
Ja võimu omaks nad ilmtingimata koos ühte dokumenti allkirjastades ja mitte kumbki eraldi.
Selline utoopiline uitmõte kallil reede hommikul

Sõidame Malborki

Reisisiht Malbrok.
Täpsustuseks siis, et jutt on Saksa Ordu endisest pealinnast Marienburgi Lossist. Asub see põhja poolas ca 70 km kaugusel Gdanski (Danzigi) linnast.
See sihtkoht on meil pikemat aega "reservis" olnud ja alati kõrvale jäänud, sest ikka on leidunud ahvatlevam maršruut.
Nüüd siis aga oli tahtede seis just selline, et sinna Malborki minna.
Sõiduplaan siis järgmine: Me ei kiirusta, teeme peatuse Kaunases ja jõuame teise päeva õhtuks kohale. Plaani edenedes otsustasime, et kiirustame veel vähem ja jääme üheks päevaks Kaunasesse paigale.
Lihtsalt liiga palju oleme Kaunase kõrvalt mööda E67 läbi sõitnud ning pole linnale mingit tähelepanu pööranud. Seekord siis võtsime ette see viga parandada.
Ka Malborkis jääme päevaks kohale ja teeme lühiväljasõidu Gdanskisse .
Tagasiteel põikame läbi  Hitleri kuulsast staabist "Wolfschanze"mis samuti asub Põhja-Poola metsades.
Mõeldud tehtud, broneerisime ööbimiskohad nädalajagu ette ja teele!

Veidi navigeerimisest. Selle töö üsaldsime kahele Androidi rakendusele "Google map" ja "Waze" Google on universaalsem, sest näeb ka objekte nagu vaatamisväärsused, kämpingud jms kuid on samas ka resursikulukam. Seda on mõtet kasutada kui oled juba kohal, otsitava objekti lähiümbruses. Pikka teed on mõtet sõita "Waze"-ga sest, see kontrollib ka kiirust ja edastab teeinfot.
Niisiis  sõidame.

Esimene päev.

Esimene peatus nagu alati lääne poole sõites on Riia Lahe kaldal kümmekond kilomeetrit teispool Salacgrivat.

Minutit 15 puhkust ja edasi...
Üllatusena tuli see, et "waze" viis meid mitte mööda Riia ringteed vaid otse läbi linna Jelgava maanteele. Sealt edasi Šiauliai ja Raseiniai suunal. Tähendab mitte traditsioonilist E67 mööda.
Aga noh nii saab ka ju?
Pärast selgus väike nipukas, nimelt

Kortermajade turvalisus. Infopäev

Et ma endiselt KÜ esimees, sai käidud kuulamas politseiametnike ja korteriühistute liidu esindaja vastavasisulisi ettekandeid.
Ütlen ausalt mulje jäi kurb.
Küll püüdsid kaks politsedaami rääkida oma tööst ja koostöövajadusest kogukonnaga - kuid ikka ja jälle katkestati neid irooniliste või lihtsalt teemast mööda repliikidega.
No ei oleks oodanud.
Ei soovi meie inimene teist inimest kuulata. See tundub nagu punase niidina läbivat meie "ühistukultuuri".
Kuulatakse ainult ennast, armutakse oma püüdlikult salvavata püüdvatesse repliikidesse, ja korratakse neid üha uuesti, et taaskord nautida ära panemist.
See nüüd minu subjektiivne arvamine muidugi, ma lihtsalt ei oodanud...
Eks iga algus on raske ja kuskilt peab ju alustama

...Et justnagu kevad ja justnagu ei ole.

Taaskord talv. Oleks siis, et tuli sügisel päris talv ja jäi aprillikuuni. Aga ei, Mingi kidumine, et justnagu keevad ja justnagu ei ole.
Auto pesin eile puhtaks.
Asjata.
Käisin Pirital.
Seal sadas lund ja oli lagane.
Meie juures oli kuiv ja puhas.
Pärast pesin uuesti autot.
Loll.
Hommikul oli meil ka vett ja soppa pahkluuni.
Uus nädal algab uute (vanade) plaanidega.
Kuidagi palju tööd on praegu,Peab seda asja üritama täpsesse päevakavasse panna. Mitte, et nii rohkem jõuaks, rohkem selleks, et oleks vähem kõhklusi-kahtlusi ja eri teemade vahel visklemist.
Õhtul hakkan jalgrattaid dekonserveerima.
On teised määrdekihi ja koormakatte all rõdul tudumas.
Kaks ratast on mitmendat aastat juba seal ja tõenäoliselt tuleb hakata roostega võitlema.
Et kas külm ei ole rattaga sõita?
Ega ma veel sõidagi, asi selles, et tuleks meie maja uues jalgrattagaraazis panna paika jalgrattahoidjad. Täpset vahemaad kahe raami vahel ei oska ma ilma eksperimendita määrata.
Kasutada mingit euronormi on liiga raiskav, sest ruumi on vähevõitu.
Selleks mul jalgrattaid vaja ongi.
No ja otsustasin nüüd veidi elukombeid muuta ka. Öelda ei loomsetele raasvadele, arvata oma ratsioonist välja liha ja piirduda ainult kanafilee ja kalaga. Leiba-saia ka võimaluse piires vähem süüa. Vaatame, algas asi kohe pühaduseteotusega ( eile üksmees alles grillis Rakvere Viinereid )
Suurem probleem on süüa lõunat väljas, sest selle piirangu alla ei pruugi söögikoha menüü mitte mahtuda

Vaatad aknast, et on kevad...

Aga külm on saadananahk. Öeldakse küll, et pole halba ilma on vilets riietus - aga kuidagi ära tüütama hakkab enda vattidesse mässimine.
Ja üldse talvine kodus kükitamine ja köögis vaaritamine on ennast ammendanud ja hing ihkab uut avarust.
Käisin vahepeal Meremessil.
Jaa avarust seal jätkub.
Fantaasiale siis.
Aga kallis.
Ma ei ütleks, et surelikule mootorpaadi soetamine üldse ülejõu on... aga küll on see millestki loobumise ja valikute teema.
Aga vägev.
Muus osas poleks soodanud, et matkaautod meremessi kaup on.
Aga on.
Ega vist ilmaasjata neid "maismaajahtideks" ei kutsuta.
Paraku on nii, et kõik hobid maksavad raha ja raha saab tööd tehes ja hirmsasti tööd tehes pole sul pärast lusti enam hobitada.
Elu on rikaste pärijate päralt.
Kui su töö ja hobi muidugi kokku ei käi.
Mmm...
Siin on oma olemise üle mõtlemise koht.
Aga paraku on liiga palju ameteid mis küll vaevalt kellelegi hobiks olla võiks.
Hobi-kassapidaja.
Hobi-keevitaja.
Hobi-kirurg...
Krt kuhu selle aruteluga nii jõuda võib.
Muuseas anarhistide ideaalmaailmapilt oligi läinud sajandi algupoolel selline, et inimene on vaba valima endale ametit. Täna kingsepp homme kokk.
Siis jõuame otsaga jälle kirurgini.
Ok  keegi võib ju tahata?
Aga kas haig... õigemini siis ohver ka tahab?
No olgu pikk jutt s... jutt
Vaadake parem pilte