Glögis marineeritud lõhe – kuidas see mul õnnestus

Järjekordne retseptisoovitus Nami-Namililt. Retsepti ennast näete SIIN, pidamaks lugu autoriõigusest ei too ma seda täpselt ära.

Tegevus iseenesest on lihtne, te valmistate segu riivitud ingverijuurest, rosepiprast ja meresoolast.

Hõõrute selle kõik eelnevalt luudest puhastatud fileetükile ja jätate mõneks tunniks seisma.

Kui see aeg möödas, otsite paraja suurusega anuma, millest teil hiljem kahju ei ole asetate sinna põhja töödeldud lõhefilee.

See tehtud kallate peale väikese hulga sidrunimahlaga maitsestatud glögi ja jätate selle anuma tihedalt suletuna ööpäevaks külmkappi marineerima.

Pöörake siinjuures tähelepanu minu soovitusele mis puudutab „anumat millest kahju ei ole“ ja „tihedalt suletud“.

Vastasel korral tabab teid võibolla üllatus, et peate ööpäeva möödudes ära viskama mitte üksnes fileetüki vaid ka seda mahutanud köögiinventari

(2 tl riivitud ingverijuurt on minu arvates lihtsalt hävitav kogus selle roa tarvis)

Viimsi sõjamuuseum, kindral Laidoneri muuseum - väike arvustus

Külastas Guido 06.11.2011

11.15 pühapäeva hommikul, varsti pärast muuseumi avamist

Muuseumi poole seadsin sammud üksi, sest ei Svetlana ega Vallik ei tunne selliste militaarsete meelelahutuste vastu suuremat huvi.

Pean häbiga tunnistama, et erinevalt praktiliselt kõigist teistest Eesti suurematest muuseumitest – ei olnud ma Viimsi Sõjamuuseumis tõesti kunagi varem käinud.

Niisiis astusin enda järel vaikselt ust sulgedes kell veerand kaksteist muuseumi inimtühja fujajeesse.

Küpsetatud lõhefilee fetajuustu kreemiga

Laupäevane kokandusharjutus mulle kobakäpale.

Aluseks võtsin jällegi Nami-Nami retsepti mida näete SIIN....

Materjaliks võtsin kõige rasvasema, soolaga maitsestatud fileetüki, asetasin nagu õpetatud ahjuvormi ja määrisin pealt fetajuustukreemiga mille valmistasin fetajuustu ja maitsestamata jogurti seguna.

Sinna segusse lisasin veel vastavalt retseptile ka oksakese hakitud värsket rosmariini...

Kuid selle koostisosa otstarbest ma eriti aru ei saa.

Nagu ei saanud ka ükski meie pere liikmest degustreerija.

Ühesõnaga lihtne, kõik läks kui lepase reega ja tulemus oli samuti päris maitsev.

Kuid ometi mitte selline mis sunniks seda retsepti kuidagi eriliselt meelde jätma

Osta raamatuid rsk...

Miks ometi taban ma jälle end mõttelt, et meie riigis saab kõike osta ja müüa?

Kaasaarvatud seaduseid...

Sedakorda siis muretseb meie kultuuriminister rahva raha ebasihipärase  kasutamise pärast raamatukogude poolt. Põhjus on õilis ja kõigile arusaadav – miks, miks ometi peab maksumaksja kinni maksma  väheväärtusliku meelelahutuskirjanduse soetamise raamatukogude fondidesse?

Kas siis tõesti ei saa seda raha kasutada otstarbekamalt soetades ja laenutades väärtteoseid?

Võibolla saabki kuid kahtlustav ja rikutud nagu ma olen – arvan et, probleem pole ilmselt mitte selles milliseid trükiseid raamatukogud ostavad – vaid hoopis selles, et raamatukogud laenutavad neid rahvale pärssides kirjastusettevõtjate kasumeid .

Võibolla on taotluseks hoopis olukorra tekitamine, kus rahavas oleks sunnitud raamatuid ostma mitte laenutama?

Kust saada mopsile jopet?

Vaja on koerale jopet või kombinesooni selleks, et kaitsta kutsi kasukat sügisel tänavapori ja talvel lühikesekarvalise peni keha krõbedama külma eest.

Kuid mopsitõugu koera puhul osutub sellise soetamine üsna keerukaks probleemiks.

Nimelt on mops pisut ebastandartse kehakujuga koer.

Nagu teistelgi buldogilaadsetel on keha lühike, kuid rind lai ja maskuliinne.

Mis siis tähendb, et zookauplustes müüdav sellisele kutsale selga ei passi.

Peaks pöörduma koerterätsepa poole, ütlete teie?

Huvitav millega see kõik lõpeb?

Võlakriisi ja vahvate lõunaeurooplaste tegemisi serveeritakse meile meedias juba pikemat aega söögi alla ja söögi peale.

Viimasel nädalal on erinevate avalduste tonaalsus muutunud sedavõrd, et ei pea vist olema finantsaanalüütik mõistmaks, et pehmet maandumist ei tule.

Tulevad meelde dokumentaalkaadrid ajast kuis saksamaal paberraha käsikärudega veeti ja ikka nälg majas oli.

Siis päästis olukorra natside võimuletulek.

On ilmselt selge, et senine selgrootu ja mittemillekski kohustava euroal aeg on läbi.

Võimalusi on kaks: Kas euroala laguneb ja kasutusele tulevad uuesti rahvusvaluutad või mis tõenäolisem tehakse otsustavaid samme Euroopa ühendriikide sisseseadmise suunas.

Üks riik – üks valuuta – ühed reeglid...

29.10.2011 Jalutuskäik Viimsi mõisa parki.

Guido, Svetlana, Vallik

Ilm päikesepaisteline + 10

Väljasõit kodust 15.00

Parkisime auto Laidoneri muuseumi ette parklasse ja tegime väikese tiiru vaatamaks šõjamuuseumi välieksponaate.

Kaks haubitsat, üks õhutõrjekahur ja tublisti laastatud nõukogude soomustrantsportöör.

Muuseumidesse endisse me sisse ei astunud kuna esiteks olime koeraga, teiseks ei tunne Svetlana nasisterahvana militaarsete väljapanekute vastu erilist sümpaatiat. ( koer ilmselt ka mitte)

Tehtud: Tallinna vürtsikilu tillikartuli ja kirsstomatiga

Siis teostatud vastavalt NAMI-NAMI retseptile
Said kenasti umbes tunniajase pusimisega valmis. Täitsa söödavad, hindele 3.
Edasi võtan seda asja karmilt kritiseerida.
Esiteks "tehniline" probleem: Nimelt on pehmeks keedetud Pariisi  kartuli 10 mm lõik liiga pehme selleks, et võileivatikk sellese pidama jääks ja kogu ülejäänud materjali kaalu välja kannataks.
Kuigi nägin seda asja ette ja keetsin kartuleid pisut vähemgi kui võib-olla vaja ja praadisin kuumal pannil kooriku tekitamiseks kergelt üle - ei olnud sellest oluliselt abi.
Võileiva tõstmisel jääb kartulilõik ja muu tõenäoliselt 50/50 taldrikule.
Teiseks suht ebamõistlik kulukus.
Kui teil on vaja teha paarkümmend võileiba - peate ikkagi ostma kilo kallist Pariisi kartulit ja nuputama mida teha ülejäänuga.
(Mõningastel dieedikaalutlustel me nimelt kartulit garniirina ei söö)
Aga siis numbrid:
Kirsstomat 1 EUR, Pariisi kartul 1 kg  3 EUR, Tallinna kilufileed 1.20 EUR. Tilli ja maitseaineid ei loe, kuna need leidusid muu majandamise kõrvalt.    Kokku niisiis 5.20
Veel võiks pisut viriseda tomatilõigu otstarbekuse üle. Võibolla sobiks maitselt sinna midagi muud?
Või prooviks tikuvõileivaks vormida midagi väga klassikalist, ütleme näiteks kartulilõik, võitükk ja vürtsikilu?

Katsetused teemal täidetud kanafilee

Tegime siis eilehommikuse plaani kanafileed puudutava osa teoks.

Materjaliks:

• jahutatud kanafilee         3 tk
• Sinihallitusjuust           100g

Uus sissekanne siin puhkepäevablogis

Uus sissekanne siin puhkepäevablogis

Laupäev.

Lahendamisele lähevad kaks põhilist ülesannet:

1. Millise roa retsept valida õhtuseks kokkamisharjutuseks?
2. Kuhu minna täna jalutama?

Mitte sentigi raha juurde sellisele haridusele...

Haritud kodanikud on riigi tulevik.

Või... kas ikka alati on?

Kas on seda gümnaasiumilõpetajad keda saab palgata vaid trantsportööliseks või nõudepesijaks, põhjusel, et nad lihtsalt ei oska midagi?

Või lugupeetud noored kõrgkoolilõpetajad, kes vaevalt saanud kätte diplomi ühinevad valjuhäälse kooriga mis nõuab nende kõrge harituse kohest kõrget kinni maksmist?

See, kas subjekti haridusega käib kaasas ka  sellega võrdeline tegevuse efektiivsus pole enam oluline.

Meil on vahva vägi humanitaar ja haldusspetsialiste, kes kõik analüüsivad, juhivad, õpetavad, koolitavad, uurivad, koordineerivad, diskuteerivad, kureerivad, ja nii edasi ja nii edasi...

Tulemuseks on põhjapanevad järeldused - nagu näiteks, et hambaravi on kallis, et töövõtjad tunnevad end kriisi tingimustes 

Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

Kolm meest paadis (koerast rääkimata)  Jerome K Jerome (1889) Three Men in a Boat (to say nothing of the dog!)

Üsna mõnus raamat, sai, eile-täna loetud ühe hingetõmbega. Pisut vanamoodne ja ometi tabad aeg-ajalt ära väga tuttavat, ka tänapäeval aktuaalset.

Ühes raamatus on korraga kokku saanud reisikiri Thamesi jõelt, olukirjeldus viktoriaanlikult inglismaalt, absurdihuumor ja lihtsalt juhend kuidas väikest väljasõitu (mitte) ette valmistada.

Jah ja tegu olnud lausa tõestisümdinud looga...

Foto: http://www.nndb.com/people/654/000104342/

23.10.2011 Pehme, sombune ja pisut üksildane jalutuskäik Rocca-al-Mare vabaõhumuuseumis

Guido, Svetlana, Vallik

Sombune, +12

Usaldamata kahtlasevõitu ilma piirdusime seekord selle kodulahedase jalutuskäiguga.

No seda enam, et muuseumil on käsil talvehooaeg ja piletihinnad

Filmielamus: Lars von Trieri "Laineid murdes"

Jõudsime eile niikaugele, et vaatasime ära teada tuntud meistri Lars von Trieri "Laineid murdes" (Breaking the Waves). 1996.a
Ootused olid kõrged, kuid mulje filmist pärast selle vaatamist polnud enam nii roosiline.
Tuli meelde kohe sama mehe film"Idioodid".
Jälle see grimassitamine, püüd šokeerida.
Aga lugu iseenesest on nõrk.
Õigemini on ta seda täna, üritan olla õiglane ja meenutada, et "Laineid murdes" on varasem produkt kui teised tuntust toonud filmid.
Üldiselt kui te olete näinud ühte nendest kahest filmist, võiks jätta  teise pettumuse vältimiseks vaatamata