Nojah, ja nii ta siis lähebki

Lähes kuu aega tagasi kirjutasin siin, et kui ei suudeta otsustavalt tegutseda siis ilmselt toimuvad Ida-Ukrainas arvukad rahvaülestõusud milliste tulemusena saab kahtluse alla praeguse võimu eksistents.
Ja täpselt nii see lugu nüüd ongi. Ja väljapääsu pole näha, sest mõlemad pooled on üsna leppimatud oma nõudmistes.
Ometi tundub tulevik olema venemeelsete separatistide päralt, sest neil, erinevalt Maidani rahvast vähemalt on tulevikuvisioon ja edasielamise majanduslik väljavaade.
Iseenesest ei peaks ühe rahva vaba valik kõrvalseisjat puutuma, kui aga kurb kogemus ajaloost vastupidist ei tõestaks.
Tänavu saab 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest.
Sõja milline sai alguse sellestsamast separatismist, "omade kaitsmisest" ja piiride ümberjagamisest.
75 aastat saab Teise Maailmasõja algusest. Sellegi sõja ettekäändeks oli maadejagamine ja piiritaguste rahvusvähemuste kaitse.
Loodame, et nii ei lähe, kuigi Ühe suure naabri üleskutsed tunnistada maailmakorra uusi jõujooni ja ümber hinnata moraali põhimõtteid väga ärevaks teeb.
Aga kodusõda kahjuks ilmsesti tuleb, nagu ka järjekordsete territooriumite jätmine

Ukraina. Mis saab edasi?

Oleneb tervenisti ja täielikult kui hästi suudab "Maidani ajutine" valitsus oma riigi kontrolli alla võtta.
Isegi Venemaa ei ole valmis konventsionaalseks sõjaks Ukrainaga. Nii suure riigi hõivamine on ka nõrga vastupanu korral sõjaliselt keeruline ülesanne mis nõuab pikemat planeerimist.
Liiatigi päädib asi nii-kui-nii, suure hulga ohvrite ja  lõppematu sissisõjaga Karpaatides, kogu välispoliitika kollapsist rääkimata.
Ei, avaliku sõjaga Kiievi vastu ei minda.
Kuid võimuvaakumit kasutatakse silmapilk ära.
Nii nagu see Krimmiga juhtus.
Niipea Ukraina keskvõim kaotab kontrolli riigi idaosa üle, provotseeritakse seal otsekohe vägivald ja "rahva poolt võimu ülevõtmine" koos kõigi võimalike tagajärgedega.
Kui Ukraina ajutisel valitsusel õnnestub tagada kord - on sõda selleks korraks läbi

Emakeelepäev

Milline on Eesti keele tulevik?
Usutavasti üsna tume rääkijate väljasuremise tõttu.
Fakt on see, et segaabielude ja väljarändajate hulk saab kasvama.
Kui abielluvad eestlane ja skslane jääb koduseks keeleks ilmsesti saksa, kui pere loovad eestlane ja venelane saavad lapsed oma põhikeeleks lugema vene keelt jne.
Väljarändajad lähevad üle asukohamaa keelele ja üllatus üllatus - olen sedagi näinud, et eestimaalaste pere suhtleb isekeskis...inglise keeles.
Nii jäävad kasutuseta järk-järgult ja halastamatult kõik väiksemad keelted.
Nii on ju lihtsam uuele põlvkonnale tagada paremat haridust ja stardipositsiooni.
Suurematele võõrkeeltele ülemineku protsessi saab kiirendama asjaolu, et tabab see nähtus esimeses järjekorras just rahvuse tulevikku ehk kõige elujõulisemat ja arenemisvõimelisemat ühiskonnakihti.
Jäävad väga rikkad, kes on vabad oma valikutes ja võivad endale nostalgilisi kapriise lubada ja säilib mõneks ajaks lumpen kes ülepea pole võimeline arenema ega täisväärtuslikku järelekasvu omama.
Ja ongi kõik, ei aita siin ussi ega püssirohi

Ukraina teema...

Jah paraku, on see halb näide rahvast kes ei ole küllalt hea, et omaenda riiki omada. Jah muidugi loosungid ja suured sõnad, kuid oma särk on ikke ihule ligemal. Sellistena sõbrakesed ukrainlased mulle kroonupäevilt meelde jäänud ongi, null distsipliini ja kümme punni kümnest naiivset talupojakavalust, et naabrimehel nahk üle kõrvade tõmmata.
Korruptsioon, ehk siis maakeeli see, et kehtivad vaid kirjutamata seadused ja needki näo järgi - viisid selle riigi hukka.
Kas päriselt?
Küllap vist. Ukrainlased armastavad raha, kuid ei armasta tööd selle raha teenimiseks. Sellist elu pakub neile resurssidega kauplev suurem vend, sellise pooljõude elu on nad ise suutelised vastu võtma.
"Euroopasse" tahaks nad muidugi ka kuid pole selle nimel kindlasti valmis millestki loobuma.
Ja kui ei ole siis kaikad kätte ja ja aidaa Maidane korraldama.
Kurb aga tõsi.
See riik jääb nominaalselt küll iseseisvaks kuid langeb täielikult naabri mõju alla.
Uskuge mind...

Peaminister Andrus Ansip paneb ameti maha

Pean siis minagi mõne sõna sellel teemal kribama. Esiteks ei ütle ma, et hr Ansip oma tööga halvasti valmis saanud oleks. Seda mitte. Riigi juhtimine kukkus tal välja nagu klassikaline suurettevõtte direktori roll. Ettevõte püsis konkurentsis, isegi tugevdas oma positsioone. Jah, mõned rahulolematud tuli koondada ja teistel palka kärpida.
Põhiline aga - pole alluvate asi juhtkonna otsuseid arvustada.
Oli se demokratia? Kindlasti mitte. Rohkem Putini Eesti versiooon.
Aga teisiti polnuks ka võimalik.
Me pole valmis teistsuguseks juhtimiseks.
Tubli Andrus! (ilma irooniata)

Vabariigi aastapäeva hommik, Narva

Hommikutund, kellegi koer on juba haukumisega ametis. Paistab päike ja muru rohetab...
Aprillilõpu tunne. Ees ootab sõit koju Tallinna.
Sellega on pisuke probleem, sest tahaks kasutada juhust pisukeseks ekskurssimiseks aga ühtki head ideed pähe ei tule.
Aega meil täna ju on...
Ju vist sõidame jälle Toila ja Valaste kaudu

Esmaspäev

Olen mõnel pool netiruumis kommenteerides teinud seda pärisnime all. Hajameelsusest ja lohakusest. Mitte, et ma oma isikut kuidagi varjaks ( saab ju sellegi blogi lugeja siinkirjutaja kerge vaevaga identifitseerida ) vaid, et ma ei pea avalikku esinemist turvakaalutlustel küllalt otstarbekaks. Vähemalt niikaua kui püsib vajadus palgatööd teha.
Lihtne ju, pole mõtet endale probleeme otsida. Isegi kui probleemiks on ülemuse omast erinev arusaam Eurovisiooni võidulaulust.
Selline talumehe ettevaatlikus siis.
Tuleb rangemalt oma tegevust kontrollida.
Ees on üsna hullumeelne nädal, tuleb korraga hakkama saaada ühistu üldkoosoleku läbiviimise, põhitöö ja lisaks veel hobist tööks muutunud tegemistega. Mitte unustada igapäevast kepikõndi ja veel sadat pisiasja

Pähh...

Üsna kiired ajad.
Ühekorraga on vaja tegelda nii põhitööga kui sebida "europugi" kallal ja siiis veel korteriühistu ka.
Selle viimasega on kõige rohkem probleeme, sest ekstreemne bürokraatia põimuvad siin läbi oskuse ja sooviga inimestega suhelda.
Oskus on puht intuitiivne ja soovi pole üldse. Aga otsest vastumeelsust ka mitte.
Võibolla võlub eesmärk "ma teen selle ära" võibolla on pealesurutud kohustusest märkamatult saanud rutiin milleta ei oskagi enam olla?
Ma ei ole hea "ühistuinimene", ma ei oska käia kojamehe järgi ja näpuga riisumata jäänud lehekest näidata või hurjutada teda liiga suure koguse pesuvahendi kulutamise eest.
Päeval millal ma teen sellest viimasest siiralt tragöödia olen ma ilmselt lõplikult lolliks läinud.
Aga mitte veel...

Loogika ütleb, et parim...

...Parim mida Ukraina veel võimul olev valitsus saaks teha - on see, et Maidan, see "mäss" jõuga laiali ajada.
Jah, see ei õnnestuks ohvriteta, kuid need kaotused oleks ometi tilk merre võrreldes sellega mis ootaks ukrainlasi mässajate võidu korral tulevikus.
Aga tulevikus ootab neid ilma välise abita ilmselt igal juhul pankrot.
Kui sellega kaasneb ka riigivõimu kollaps siis võib juhtuda ükskõik mida, alates sellest, et tegelik võim riigis läheb kriminaalsete gängide kätte kuni kodusõjani välja.
Ukrainlased on lõunaslaavlaslikult kirglikud võitluses ja meeletuseni vaprad lahingus, kuid samas kahjuks ka üsna distsiplineerimatud ja kehvad rutiinse argitöö tegijad.
See on maa kus tundub, et töötab ainult sundus ja autoritaarne võim.
Samas on mul ebaratsionaalselt hea meel ohollide vabameelsuse üle.
Isegi ühest Vene foorumist jäi silma pealkiri "Me veel hakkame neid kadestama".
Võibolla hakkamegi.
Meie ka

Miks mitte praamid?

Targutus targutamise pärast
Tõepoolest, miks mitte kulukat ja kaelamurdvat "Rail balticu" projekti asendada märksa paindlikuma ja ilmselt mitte vähem tõhusama praamiühenduse vastu?
No näiteks nii  Helsinki-Tallinn-Venspils-Klaipeda-Gdansk-Hamburg väljumisega neli korda päevas mõlemas suunas?
Vaja on selleks paarkümend suurt ro-ro alust milliste käsitsemine meile ometi harjumuspärane ja jõukohane on?
Oluline paindlikkus, vedude sageduse ja projektis osalejate küsimuses. "Jobudega" ei pea üldse arvestama, sest nende juures võib lihtsalt mitte peatuda.
Projekti kahjumlikkuse korral saab alused müüa või rentida. Ehituskulud on kindlasti väiksemad kui raudteeliini puhul.
Puuduseks on mõningane aeglus, ja sõltuvus ilmastikutingimustest, kuid palju neid päevi ikka on kui praamid merele ei lähe?
Ja pole olulist vahet kas kaup jõuab Hamburgist Tallinna ühe või kahe ööpäevaga?
Aga ju on rautee ehitamine eluliselt kasulik liiga paljudele

Seadused on lollide jaoks

Ikka see Delfist läbi käinud 88 km/h sõitmise lugu.
Ma ei kavatse teemat jätkata, nendin vaid üht - sovietlikku tungi "olla kavalam" sümbioosis moodsa ärapanemiskultusega. Vastulausetena eelmainitud artiklile ilmus mitmeid kirjutisi kogenud ja vähem kogenud sõitjatelt ja isegi politsei ametnikult. Rääkimata juba rohkem kui kahest tuhandest kommentaarist.
Tonaalsus on enamasti üks: Mistahes põhjendusega - Liiklusseaduse sätted kiirema möödalaskmise kohta, spidomeetri valetamine, "ohutuse tagamine", "üksteise austamine" jne jne õigustada vajadust sõita mööda sellest kuramuse 88 kilomeetrit tunnis liikuvast autost.
Unustades seejuures justkui kogemata tõsiasja, et piirkiirus on meie riigi teedel 90 kilomeetrit tunnis ja, et füüsikaseaduse järgi + 2 km/h reaalsel teel ei ole möödasõit võimalik,ega annaks ka ajaliselt mitte mingit tunnetatavat rahuldust.
Kas artiklite autorid ei tea piirkiirusest või on nende koolitee jäänud liiga lühikeseks füüsikareeglitest arusaamiseks?
Muidugi mitte...

Valmistume B kat sõidueksamiks

Mul siis uus roll täita. Olen "juhendaja" millise staatuse kinnituseks lunastasin Maanteeametist ka vastava dokumendi. Esimesed ringid platsil tehtud ja sadakond kilomeetrit linna ja linnalähedasi teid sõidetud.
Eite tegime Katjaga läbi "tuleristsed", ehk siis ta ise sõitis kodust välja ja tõi auto koju tagasi, seda arvestades, et elame lähedal Tallinna kesklinnale. Mina muidugi kõrvalistmel, kuid arvestades, et meie autos pole lisapedaale, on minu osaks röökida nagu ratta peal kui probellm tekib. Seda viimast muidugi naljaks, sest viimane asi mida üks juhendaja teha tohib -

Laupäevane väljasõit Raplamaale

Sveta, Guido, Vallik. - 4 Kraadi, tuuletu.
Ilma kindla plaanita väljasõit "kuhugi". Ainsaks eesmärgiks võibolla hankida materjali "Europug" projekti jaoks. Ja, et tulemas on jõulud peab seda teemat ka ekspluateerima. Sestap küsimus iseendile - "kas ja kuidas on jõulud tulemas Tallinna lähiümbruses?
Kell 11 ja mõned kopikad, kurss Viljandi maanteed pidi lõuna suunas.
Esimene peatus Kohila. Jõulueelset aega sai tuvastada vaid Konsumi fassadi tagasihoidliku illuminatsiooni läbi. Muidu Kohila nagu Kohila ikka.

Anna jumal kannatust

Anna mulle koleerikule kannatust, mitte närvi minna ja adekvaatselt reageerida liikluspättide tempudele. Ehkki alati ei päästa ka see, nagu näitab järjekordse ränga liiklusõnnetuse kogemus Sillamäelt. Auto sooritas möödasõitu, kiirustas tagasireastumisega, riivas möödasõidetavat ja see kaotas juhitavuse ning põrkas kokku vastutulijaga.
Kõige alatum viis surma saada - kui oled teinud kõik  endast oleneva ohutuse tagamiseks ja siis tuleb üks käpard ja...
Ainuke viis ennast kaitsta on säilitada rahu ja üritada ette näha hullukese järgmist käiku.
Mitte pidurdada kihutaja möödalaskmiseks, mitte teeserva poole võtta nagu soovitavad tarkpead, üleüldse tuleb hoiduda mistahes manöövritest.
Igal  juhul riskid ju kõigepealt sina juhitavust kaotada. Las hulluke teeb ise oma sumasõidu, ei maksa talle kampa tikkuda.