Kortermajade turvalisus. Infopäev

Et ma endiselt KÜ esimees, sai käidud kuulamas politseiametnike ja korteriühistute liidu esindaja vastavasisulisi ettekandeid.
Ütlen ausalt mulje jäi kurb.
Küll püüdsid kaks politsedaami rääkida oma tööst ja koostöövajadusest kogukonnaga - kuid ikka ja jälle katkestati neid irooniliste või lihtsalt teemast mööda repliikidega.
No ei oleks oodanud.
Ei soovi meie inimene teist inimest kuulata. See tundub nagu punase niidina läbivat meie "ühistukultuuri".
Kuulatakse ainult ennast, armutakse oma püüdlikult salvavata püüdvatesse repliikidesse, ja korratakse neid üha uuesti, et taaskord nautida ära panemist.
See nüüd minu subjektiivne arvamine muidugi, ma lihtsalt ei oodanud...
Eks iga algus on raske ja kuskilt peab ju alustama

...Et justnagu kevad ja justnagu ei ole.

Taaskord talv. Oleks siis, et tuli sügisel päris talv ja jäi aprillikuuni. Aga ei, Mingi kidumine, et justnagu keevad ja justnagu ei ole.
Auto pesin eile puhtaks.
Asjata.
Käisin Pirital.
Seal sadas lund ja oli lagane.
Meie juures oli kuiv ja puhas.
Pärast pesin uuesti autot.
Loll.
Hommikul oli meil ka vett ja soppa pahkluuni.
Uus nädal algab uute (vanade) plaanidega.
Kuidagi palju tööd on praegu,Peab seda asja üritama täpsesse päevakavasse panna. Mitte, et nii rohkem jõuaks, rohkem selleks, et oleks vähem kõhklusi-kahtlusi ja eri teemade vahel visklemist.
Õhtul hakkan jalgrattaid dekonserveerima.
On teised määrdekihi ja koormakatte all rõdul tudumas.
Kaks ratast on mitmendat aastat juba seal ja tõenäoliselt tuleb hakata roostega võitlema.
Et kas külm ei ole rattaga sõita?
Ega ma veel sõidagi, asi selles, et tuleks meie maja uues jalgrattagaraazis panna paika jalgrattahoidjad. Täpset vahemaad kahe raami vahel ei oska ma ilma eksperimendita määrata.
Kasutada mingit euronormi on liiga raiskav, sest ruumi on vähevõitu.
Selleks mul jalgrattaid vaja ongi.
No ja otsustasin nüüd veidi elukombeid muuta ka. Öelda ei loomsetele raasvadele, arvata oma ratsioonist välja liha ja piirduda ainult kanafilee ja kalaga. Leiba-saia ka võimaluse piires vähem süüa. Vaatame, algas asi kohe pühaduseteotusega ( eile üksmees alles grillis Rakvere Viinereid )
Suurem probleem on süüa lõunat väljas, sest selle piirangu alla ei pruugi söögikoha menüü mitte mahtuda

Vaatad aknast, et on kevad...

Aga külm on saadananahk. Öeldakse küll, et pole halba ilma on vilets riietus - aga kuidagi ära tüütama hakkab enda vattidesse mässimine.
Ja üldse talvine kodus kükitamine ja köögis vaaritamine on ennast ammendanud ja hing ihkab uut avarust.
Käisin vahepeal Meremessil.
Jaa avarust seal jätkub.
Fantaasiale siis.
Aga kallis.
Ma ei ütleks, et surelikule mootorpaadi soetamine üldse ülejõu on... aga küll on see millestki loobumise ja valikute teema.
Aga vägev.
Muus osas poleks soodanud, et matkaautod meremessi kaup on.
Aga on.
Ega vist ilmaasjata neid "maismaajahtideks" ei kutsuta.
Paraku on nii, et kõik hobid maksavad raha ja raha saab tööd tehes ja hirmsasti tööd tehes pole sul pärast lusti enam hobitada.
Elu on rikaste pärijate päralt.
Kui su töö ja hobi muidugi kokku ei käi.
Mmm...
Siin on oma olemise üle mõtlemise koht.
Aga paraku on liiga palju ameteid mis küll vaevalt kellelegi hobiks olla võiks.
Hobi-kassapidaja.
Hobi-keevitaja.
Hobi-kirurg...
Krt kuhu selle aruteluga nii jõuda võib.
Muuseas anarhistide ideaalmaailmapilt oligi läinud sajandi algupoolel selline, et inimene on vaba valima endale ametit. Täna kingsepp homme kokk.
Siis jõuame otsaga jälle kirurgini.
Ok  keegi võib ju tahata?
Aga kas haig... õigemini siis ohver ka tahab?
No olgu pikk jutt s... jutt
Vaadake parem pilte

Niisiis ühistu

Miks see teema jälle üles võetud?
No sellepärast, et olen võtnud nõuks läbi viia meie koduks oleva üheksakordse mesilastaru põhjalik uuendamine.
Renoveerimine nagu moodsas keeles öeldakse. Tahaks seda sõna võimaluse piires vähem kasutada, sest liiga ära sõimusõnaks ära nokitud on see.
Milline on siis asjade seis täna?
Seisu ei olegi, sest ma isegi ei ole astunud veel sellele teele, ainult ukse paotanud või nii...
Maja tervikliku kordategemise teemat on praegu puudutatud ühel üldkoosolekul kus seda ideed tabas... mitte lihtsalt läbikukkumine vaid täielik fiasko.
Miks?
Päris kindlasti idee esitaja (minu ) amatöörliku etteaste tõttu.
Tegelt elementaarne viga kus ma ei osanud end panna teise inimese asemele.
Ma üritasin rääkida sundventilatsioonist,  töö terviklikku planeerimise vajadusest ja kokkuhoiu protsentidest...
Aga kui inimene ei tea mis asi on ventilatsioon?
Läksin nendega jagama vaimustust, et kui eetenägelik oli Jules Verne oma teostes tehnikaimesid kirjeldades aga siis selgus, et mu publik ei oska lugeda...
Ma ei taha nüüd end tarkpeaks ülistada. Ei, vastupidi minu tarkus on keskmise majaelaniku omast ca kaks seminari ja üks koolitus suurem.
Ma ei osanud oma vähestki teadmist edasi anda.
Ei saa päris öelda, et ma poleks üritanud. Postitasin igale majaelanikule umbes kaks lehte pika teksti renoveerimise vajalikkusest. Lisasin lingi TTÜ uurimusele ja edukate ühistute kogemusele.
Aga see ei tööta, sest neid oopuseid ei loeta.
Kuulatakse hoopis naabrist küprokipanijat kes teab ehitusest kõike...
Niipalju olen nüüd taegem ja alla anda esialgu ei kavatse

Seda, et...

Seda, et aasta esiesed kaks kuud jälle möödas. Ikka puha töö tähea all, olgu, et see kõik on selline kaootiline rabelemine rohkem.
Seda vektorit peab hakkama tasapisi koolutama, sest rabelemine rabelemiseks kuid lõpuks pole ükski töö piisavalt tähtis, et selle nimel oma elu päris unarusse jätta.
Lihtsalt üks hetk märkad, et elu on vahepeal edasi läinud ja sina oled selline... maalt ja hobusega.
Ühistu...
Sellest teen eraldi rubriigi

2015 aasta viimased minutid

Taas kord on üks aasta ajalooks saanud. On olnud nii halba kui head aga aastat jääb iseloonustama teatav peataolek ja ebaselgus eesmärkide suhtas.
Tegalikult on nii, et ka halb otsus on teinekord parem kui otsuste puudumine.
Parem liikuda kui paigal seista, seda nii isiklikus kui globaalsemas mõttes.
Head vana aasta lõppu soovin siis iseendale ja teile ka...

TEX-MEX Ahjulõhe Santa-Maria retsepti järgi

Inspiratsiooni allikateks siis retsept Santa-Maria kodulehelt (koos pildiga siin) Ja väike pooleteistkilone lõhekala külmkapis.
Mõeldud tehtud, võtsin aluseks selle lihtsa retsepti ja realiseerisin selle ilma vähimagi omaloominguta.
Mis öelda?
Maitse asi, mulle isiklikult ei meeldi. Lõhe on selline õrn ja ettevaatliku ümberkäimist nõudev kala.
Taco ja quacamole on väga domineerivad ja peidavad kala üldse ära.
Tuli välja nagu selline Tex-Mex värk ikka.
Aga mis puutub siia ahjuleõhe?
Samahästi võinuks Tortillase mähkida ka peotäie spagette ja vahet, vahet maitses polnuks mingit

Koerapildistamine ja kuldkollased vahtralehed

Tegevus Laupäeval 31 oktoobril, kohaks Harju Mäe Bastion. Abivahendiks 1 peegelkaamera ja taktikalised põlvekaitsmed.
Teadagi on kutsipildistamine üle keskmise keeruline tegevus. Modell nimelt on nii agar, et ei täi hetkegi paigal püsida, lisaks veel madalat kasvu nii, et sobiva rakursi olemasolul tuleb piltnikul põlvili viskuda, et hetke püüda. Tulemuseks paar fotot mille võiks alles jätta:

Erakoolide rahastamise värk

Kummatigi ei mõista siinne eliit, et "kahe kiirusega" Eesti aretamine järab riiki seespoolt. Ei passi meie mentaliteet võrdlemiseks skandinaavlaste omaga. Passib ühe pulga peale Ladina-Ameerikaga, kus oma särk on ihule ikka ligemal ja kodanikuühiskond mõtetu sõnakõlks.
Krt no ei saa omavalitsus tampida raha erakooli kui riigikoolide vaesuse ja õpetajate palkade teema on juba legendiks saanud.
Euroopas koheldakse vist kodanikke riigi poolt võrdselt.
Maksumaksja maksku riigikoolide ülalpidamisele, andes nii kõigile tulevastele maksumaksjatele võimaluse saada võimalikult hea haridus.
Kes tahab rohkemat, maksku ise.
Nii lihtne ongi

Käidud: Kurgja Talumuuseumis

Selline spontaanne otsus sisustada oma laupäeva väikese väljasõiduga linnast välja. Kuna eelmiste nädalate kogemus seenemetsast oli seente küsimuses ammendav, siis pöörasime oma pilgu pisut kultuurilisema objakti poole.
Karl Robert Jakobsoni talu-muuseum Pärnumaal.  Kodust lühimat teed 116 km kaugusel asub see muuseum suurte teede vahel, üsna üksildases Eestimaa nurgakeses Vändra Karulaante keskel. Siin tahtis eestimaa papatrioot ja kirjamees Karl Kobert Jakobson oma näidistalu eeskujul kuulutada talumeestele "teadust ja seadust" ja seda kuidas põllumees rikkaks saab.
No seaduse järgi on muuseum avatud iga päev 10.00 - 17.00 kuid kõik muuseumi töötajad

Puhkust poole vähemaks?

Ei suuda minagi hoiduda kommenteerimast hr Igor Rõtovi ettepanekut vähendada töötajate aastapuhkust poole võrra.
Noh, et siis tuleb rikkus õuele ja 5% majanduskasv on tagatud.
Ma muidugi saan aru, et see ettepanek on lihtsalt provokatsioon teema tõstatamiseks - kuid ikkagi mõtleks, et kas 14 täiendavat tööpäeva aastas toovad soovitud resultaadi?

Rohkem tehtud tööd, rohkem valmistatud toodangut, rohkem pestud põrandaid, rohkem müüdud vorsti jne jne?
Kõik on õige aga tõhusust, nagu professorid ütlevad tööviljakuse tõusu ei ole. Me ei saa rikkamaks me lihtsalt suurendame käivet rohkema resursi kulutamise arvelt.
Jaa jaa, inimese töövõime on ka resurss, rääkimata sellest, et vähema puhkamise arvelt mõned majandamise valdkonnad nagu meelelahutus, turism jms saavad hoopis pärsitud.
Suuremat lisaväärtust on vaja teenida mitte rohkem rabada.
Milles siis asi?
Asi on võimetuses konkureerida turul kus tehakse tasuvat tööd. Tootearendused, disain, kõrgtehnoloogiad, automatiseeritud tootmine jms.
Aga miks oleme me võimetud?
No lihtsalt sellepärast, et meie eesti ettevõtjate teadmised ei küündi sinnani.
Probleem ei ole palgatööliste väheses tööajas vaid juhtkonna suutmatuses kõrge tööviljakusega tegevust korraldada.
Senini pole seda vaja olnud, sest ettevõtet kasvatada sai ka meie tööjõu odavust kasutades.
Aga enam ei saa, sest keegi pole nõus sentide eest tööd tegema.
See mis tõi meid siia - ei vii meid enam edasi. Kuldsed sõnad hr Presidendilt
Mis siis teha?
Ega muud kui riiklikul tasemel soodustada kõrge lisandväärtusega tegevusvaldkondi ja anda rohkem võimalust noortele.
Kust saada raha?
No näiteks kinnisvara maksustamisest või maksude restruktureerimisest perspektiivikama ettevõtlusvaldkonna kasuks. Seisev raha peaks olema luksus ja näiteks panganduse või kinnisvaraäri suhtes võiks rakendada korralikku tulumaksu?

Seenevabad seenemetsad, seened metsas 2015

Et siis 25 septembri seisuga kontrollitud. Pole söögiseeni kuid miski vigur paneb samas kasvama igat masti kärbseseeni ja tatikaid. Kahe nädalavahetuse peale kokku kohtusime umbes viie puravikuga, trehvasime paari pilvikut ja saime kätte kaks kaseriisikat. See on kõik.
Tänase väljasõidu esimese peatuse  tegime Juminda poolsaarel kus eelmisel aastal pilvikuid oli paksult. Seeekord MITTE ÜHTEGI.  Järgmine peatus Tapurla kandis Leesi-Loksa teel. Segamets, saagiks üks pilvik ja kaks puravikulist. Kolmas peatus Hara kandis. Jälle mitte midagi. Sellega peab vist hoojaja lugema lõppenuks? Kuigi jah üks katse tuleb veel kui Oktoobri teisel nädalal Nelijärvele sõidame

"Seenepäev" Nõva Looduskeskuses

Laupäev 19 september. Hommikul sadas vihma, on pilves. Väljasõit kell 10.01. Läks veidi kiireks,  sest üritus Nõval. 82 km kaugusel algas kell 11 st vähem kui tunni pärast. Jäime 7 minutit hiljaks kuid jõudsime siiski just alguseks.
Kõigepealt kuulasime põgusa loengu seeneliikidest ja liigitusest, et millised siis on ohtliku seene üldised tunnused?

• Kelluka kujuline kübar
• Valge või rohekas värv
• Rõngas seene jala ümber
• Pesa või tupp seene jala juures.

Kui te seeni hästi ei tunne, siis hoidke nende tunnustega seentest heaga eemale.

Järgnes juba "praktika" ehk siis ringkäik metsas. Et üritusest võttis osa oma paarkümend inimest meenutas see rohkem ajujahti mõnele üksikule hirmunud seenele.

Vaadatud film: "Everest"

No mis öelda? Ehk küll ilma ameerikaliku lõputa on film siiski eht ameerikalik idealiseeritud peategelase, valju orkestrimuusika ja põhiteemaga mitte eriti haakuvate dialoogidega.
Pole parimat vahendit kui 3 D film Himaalaja võimas looduse nätamiseks. Filmis on efektseid kaadreid, kuid võinuks olla rohkem, sest suurem osa filmi stseenidest ei vaja 3 D-d
Filmi sisu põhineb 1996 aastal reaalselt toimunud sündmustel, kuid tegevus kontsentreerub rohkem vaatajalt pisara väljapigistamisel ja sisaldab vähevõitu ja mitteveenvalt lugu ennast.
Tänu Himaalajale hindaksin filmi hindega 3