Oskuslikult üles ehitatud N ettevõtte A osakonna struktuur, õigesti paika tõstetud töökohad, peensusteni viimistletud instruktsioonid on edu pant, teadagi ju.
Kusjuures on oluline info liikumine kolleegide ja allüksuste vahel, milleks tuleb läbi viia regulaarselt koosolekuid kõigi osapoolte kaasamisega.
Ja muutusi ei pea kartma! Iga töötaja kohus on teha parendusettepanekuid ikka sellesama struktuuri, töökohtade paigutuse või pliiatsite arvu kohta lauasahtlis. Kõik need väärtuslikud ettepanekud tuleb kohemaid panna arutlusele võlitatud isikute ringis ja vajalikud muutused sisse viia. Muutusi tuleb teha julgelt, isegi siis kui uuendus toob endaga ahelreaktsioonina kaasa struktuuride muutmise, töökohtade ringitõstmise ja pliiatsite arvu kõikumise lauasahtlis.
No ja muidugi peab pidevalt käigus olema paar kauge jaapanimaa asjaajamisest eksporditud pideva parendamise prjorekti, mis omakorda tähendab igapäevaseid koordineerimisi, koolitusi, struktuuride muutmist, töökohtade ringitõstmist ja pliiatsite arvu muutumist ja parendusettepanekuid kõige otsast alustamiseks.
Ah, et mis sellest kõigest kasu on?
E.......e ega vist ei olegi. Aga inimesed on ju hõivatud?
Koosolekute ja koordineerimiste aja jaoks tuleb tööpäevastki puudus.
Paraku ületavad sellele sebimisele tehtavad kulud, kogu kavandatud kokkuhoiu rääkimata sellest, et töötegemiseks endaks enam aega ei jäägi
Miks me seda siis teeme ?
Aga inimesed on ju hõivatud?
Kusjuures on oluline info liikumine kolleegide ja allüksuste vahel, milleks tuleb läbi viia regulaarselt koosolekuid kõigi osapoolte kaasamisega.
Ja muutusi ei pea kartma! Iga töötaja kohus on teha parendusettepanekuid ikka sellesama struktuuri, töökohtade paigutuse või pliiatsite arvu kohta lauasahtlis. Kõik need väärtuslikud ettepanekud tuleb kohemaid panna arutlusele võlitatud isikute ringis ja vajalikud muutused sisse viia. Muutusi tuleb teha julgelt, isegi siis kui uuendus toob endaga ahelreaktsioonina kaasa struktuuride muutmise, töökohtade ringitõstmise ja pliiatsite arvu kõikumise lauasahtlis.
No ja muidugi peab pidevalt käigus olema paar kauge jaapanimaa asjaajamisest eksporditud pideva parendamise prjorekti, mis omakorda tähendab igapäevaseid koordineerimisi, koolitusi, struktuuride muutmist, töökohtade ringitõstmist ja pliiatsite arvu muutumist ja parendusettepanekuid kõige otsast alustamiseks.
Ah, et mis sellest kõigest kasu on?
E.......e ega vist ei olegi. Aga inimesed on ju hõivatud?
Koosolekute ja koordineerimiste aja jaoks tuleb tööpäevastki puudus.
Paraku ületavad sellele sebimisele tehtavad kulud, kogu kavandatud kokkuhoiu rääkimata sellest, et töötegemiseks endaks enam aega ei jäägi
Miks me seda siis teeme ?
Aga inimesed on ju hõivatud?
