Selline lühike reis matkaautoga põhjamaale.
Maršruut. Sõit
algas, nagu arvata praamiga Tallinnast Helsinkisse. Läbi Soome Tampere, Jyvasküla,
Oulu, Kemi.
Väike jalutuskäik Botnia lahe kaldal.
Sõites edasi E75 Põikasime läbi jõuluvana
juurest ja astusime üle polaarjoone. Lapimaa. Kui möödalibiseva maastiku kohta
öelda igav siis tähendab see mitte midagi öelda.
Mets, üksikud graniitkaljud ja
jälle mets, lõputu mets kümnete, sadade kilomeetrite ulatuses. Ja ärge te seda
viga tehke, et te vähese kütusega teele asute! Järgmine töötav tankla võib olla
kaugel!
Õhtu eel silmasime põhjapõtru, mitte kaugelt vaid otse teeperves
puulehti nosimas või hoopis hooletult keset teed patseerimas. Sveta oli
vaimustuses kuid minule kui autojuhile
valmistas see lugu üsna suurt meelehärmi. Tee on üsna kitsas, võsa tõttu on
nähtavus piiratud. Põdrad, need saadanad ukerdasid kus iganes. Tundus, et need
sindrid just ronisid autot lähenemas kuuldes teele.
Rõõmus
üllatus, siiani monotoonselt üksluine maastik muutus