Aristoteles Onassis olla armastanud öelda, et tema põhimõte on põhimõtte puudumine

Ikka ja jälle mõtlen, et ei kirjuta enam poliitikast, ikka ja jälle eksin selle lubaduse vastu. Kõigepealt üks viide...
Mis meid seob?
Eesti ühiskond ja ka eestlased on lõhenenud. Kooseluseadus, pagulased, suhted Venemaaga, ühendavate väärtuste ja autoriteetide puudumine, kibestumine – kõik see on teinud meid rabedaks ja mõranenuks. Vahel kardan, et meie riik lihtsalt libiseb meil käest...

Oma riik kallid sõbrad, selle püsimine ja hoidmine ei ole sugugi sobiv idealisti ja padupatrioodi nõrgale närvikavale. Jajaa, tuleb reeta oma põhimõtteid, tuleb teha valusaid otsuseid ja ohverdada sõpru.
Selles ei ole midagi uut.
Aristoteles Onassis olla armastanud öelda, et tema põhimõte on põhimõtte puudumine.
Nii ka siin.
Et mitte liiga abstraktne olla siis kohe eluline näide:
Muidugi on väga põhimõttekindel ja õilis taastada Tartu rahu järgne piir, ja võtta Petserimaa venelt tagasi.
Kas me saame seda teha reaalselt?
No ei saa.
Veel parem oleks võtta jälle ringlusse oma raha, panna piirid kinni ja maksustada kõvaste välispangad.
Kas me saame seda teha?
Loomulikult mitte.
Nii, et kallid kaasmaalased, ütlen mina teile, et meil on valida: Kas käia ajaga kaasas, loobuda mõningatest, tundub, et väga olulistest põhimõtetest kuid säilitada ühendava väärtusena oma riik... või... ajada hambad ristis taga põhimõtteid ja ohverdada  reaalse elu võimalused.
Me kas kohaneme Euroopast puhuvate tuultega või ohverdame oma iseolemise.
See ei ole mingi minu eriline tõekspidamine, ma ei taha kedagi milleski veenda ega kedagi millelegi üles kutsuda.
Ma konstanteerin lihtsalt fakti.
Noh nagu seda, et täna on laupäeva hommik.
No ja mis siis teha?
Aja lugu ei saa peatada kuid seda saab juhtida.
Pidada meeles, et viha tapab vihkajat mitte vihatavat.
Anda otsustajatele selgelt mõista oma eelistustest.
Austada üksteist ja seadust.
Aga kõigepealt kuulata mõistuse häält ja mitte kalduda äärmustesse.