Selline lühike reis matkaautoga põhjamaale.
Maršruut. Sõit
algas, nagu arvata praamiga Tallinnast Helsinkisse. Läbi Soome Tampere, Jyvasküla,
Oulu, Kemi.
Väike jalutuskäik Botnia lahe kaldal.
Sõites edasi E75 Põikasime läbi jõuluvana
juurest ja astusime üle polaarjoone. Lapimaa. Kui möödalibiseva maastiku kohta
öelda igav siis tähendab see mitte midagi öelda.
Mets, üksikud graniitkaljud ja
jälle mets, lõputu mets kümnete, sadade kilomeetrite ulatuses. Ja ärge te seda
viga tehke, et te vähese kütusega teele asute! Järgmine töötav tankla võib olla
kaugel!
Õhtu eel silmasime põhjapõtru, mitte kaugelt vaid otse teeperves
puulehti nosimas või hoopis hooletult keset teed patseerimas. Sveta oli
vaimustuses kuid minule kui autojuhile
valmistas see lugu üsna suurt meelehärmi. Tee on üsna kitsas, võsa tõttu on
nähtavus piiratud. Põdrad, need saadanad ukerdasid kus iganes. Tundus, et need
sindrid just ronisid autot lähenemas kuuldes teele.
Rõõmus
üllatus, siiani monotoonselt üksluine maastik muutus
Inari poole liikudes vaheldusrikkamaks. Üksjagu kõrged graniitkaljud, turjal madalad põhjamaa kased-männid peegelduvad peegelsiledalt järvepinnalt, mille alt läbi puhta selge vee aimduvad järvepõhja kivid vaat, et paari meetri sügavusel. Tundub, et selline selge, kontrastne energiliste värvidega maastik võib olla vaid arvutigraafika abil loodud... aga ei see on päris. Kui veel mitusada kilomeetrit Oulust põhja poole polnud näha looduses märke, et oleksime kaugel põhjamaal, siis nüüd Inari järve kandis on juba märgata, et mets on madalam ja liigivaesem. Ma lootsin näha enamasti väikeseid jändrikke mände kuid siin moodustab lõviosa metsa hoopis kasepuu. Põdrad kakerdavad tee peal. Pärast Kaamaneni asulat pöörasime maanteele E92. Mets mets mets. Karigasniemi asula, ületame Inarijoki jõe ja lahkusime Soomemaalt. Norra tervitas meid vastu paksu tiheda uduga.
Inari poole liikudes vaheldusrikkamaks. Üksjagu kõrged graniitkaljud, turjal madalad põhjamaa kased-männid peegelduvad peegelsiledalt järvepinnalt, mille alt läbi puhta selge vee aimduvad järvepõhja kivid vaat, et paari meetri sügavusel. Tundub, et selline selge, kontrastne energiliste värvidega maastik võib olla vaid arvutigraafika abil loodud... aga ei see on päris. Kui veel mitusada kilomeetrit Oulust põhja poole polnud näha looduses märke, et oleksime kaugel põhjamaal, siis nüüd Inari järve kandis on juba märgata, et mets on madalam ja liigivaesem. Ma lootsin näha enamasti väikeseid jändrikke mände kuid siin moodustab lõviosa metsa hoopis kasepuu. Põdrad kakerdavad tee peal. Pärast Kaamaneni asulat pöörasime maanteele E92. Mets mets mets. Karigasniemi asula, ületame Inarijoki jõe ja lahkusime Soomemaalt. Norra tervitas meid vastu paksu tiheda uduga.
See vatine kate rebenes kohati ja laskis meile paista esimesi lumelaikudega
mäetippe. Norra Finnmarki maakond võtab meid vastu pehme, niiske ja sooja
õhuga. Siin saavad kokku Golfi hoovus ja Arktiline tundra. Mägine maa. Maantee E6. Kõrgused pole suured
kuid kõik on väga relieefne. Needsamad lapimaa madalad puud ja kui tõusta pisut
kõrgemale, täielik puude ja põõsaste puudumine mäetippudel. Kliimavöötmed on
siin hästi „õhukesed“ ja kokkusurutud. Tee on kitsas kuid korralik.
Põhjapõdjad... krt neid võtaks ukerdavad tee peal. Mõni ongi oma ukerdamised
ära ukerdanud... Suured rekkad mida siinsetel teedel sagedasti kohtab teevad
huntide töö ära.
Lakslev, suurem asula mere ääres. Barentsi meri. Vallik läks muidugi ujuma (suvi ikkagi) Mis siis, et jäämeri. Udu. Soe Golfi
hoovus ja külm õhk. Udu moodustab tiheda liniku mis voogab madalal veepinna kohal.
Mingil
määral on näha ümbritsevat maastikku seistes mererannal võis siis tõustes paarisaja
meetri kõrgusele mägedesse. Seal üleval, on taevas sinine ja on tunne et asud
ülalpool pilvi. Tee aga kulgeb enamasti paarikümne meetri kõrgusel
fjordipinnast, mis tähendab, et oleme tihedaimas udus ja näha on vaid otse enda
ette.
Tee Nordkapile. Algab see Alta
ristmikust teega E69 Kulgeb frojdiservas, kitsas. Kui vastu tuleb rekka või buss
pole meeldiv tunne, sest meie matkaauto on ka lai. Ühel pool järsak mereni, teisel pool kaljusein, minna
kaugemale eest ära pole kuhugi. Tunnel. Olen neid näinud Šveitsis, Austrias, Saksamaal ja Hollandis. Aga sellist
näinud ei ole.Kolmekilomeetrine „Skavberg
tunnelen“ on üks paras ussiauk õuna sees. Enne siisesõitu hoiatas meid
infotahvel külgkokkupõrke ohu eest. Tunnelisse sissesõtnult arvasin end olevat
kaevanduskäigus ja hoiatatud kokkupõrge pidi ilmselt tulema söelaadungis
vagonettideroduga. See tunnel ongi
lihtsalt alavalgustatud kitsas toestamata käik kaljumasiivis. Tunneli lõpuosas
puudus valgustus üldse.Teekattemärgistus puubub mis tähendab, et millegi
äärekivilaadse asupaik teeservas on vaid aimatav. Kui hoiad liiga keskele
põrkad külgepidi vastutulijaga, kui liiga serva riskid riivata äärekivi ja
sealt omakorda põrkest vastutulijat. Harjumuse asi, võibolla norrakatele see
ehk tundubki normaalne minule igastahes mitte. Teel oli veel neli-viis
tunnelit, ent need kaasaarvatud seitsmekilomeetrine Nordkapi tunnel, olid
täitsa sõidetavad ja eraldi kommenteerimist ei vaja.
Nordkapp. Nordkapp on
teatavasti Euroopa mandriosa põhjapoolseim punkt. Seda muidugi mängult.
Tegelikult asub neem hoopis Magerøya
saarel ja polegi põhjapoolseim, sest naaberneem Knivskjellodden on veel põhja
poolsem. Nordkapp on kunstlikult tekitatud turismiobjekt. Lihtsalt võimas kolmesaja meetri kõrgune kalju on atraktiivsem kui madal naaberneem. Sellepärast
ei maksa heituda ega Nordkappi ära põlata. Tee sinna on seda sõitu
kümnekordselt väärt.
Kalju
udumere kohal.
Tee lõpeb „Nordkapi territooriumiga“ sissesõit sinna maksab
ümberarvestatuna eurodeks 34.- EUR inimese kohta. Suur kõvakatteta parkla ja
observatooriumit meenutav peahoone.
Raudpuuri meenutav gloobus neeme
põhjapoolsel tipul tähistab „Euroopa põhjatippu“. Peahoones on mõned
restoranid, poekesed, kinosaal ja väike
temaatiline näitus. Ja udu, lõputu udu seal kus peaks olema meri. Öö veetsime
„Nordkapp kämpingus“ 25 km kaugusel raudpuur-gloobusest.
Honningsvåg.
Otsustasime peale mitut sõidupäeva võtta väikese puhkuse ja jääda veel Magerøyale paigale.
Norra ja Euroopa kõige põhjapoolsem linn. Väikesed erksavärvilised majakesed
järsul puude- põõsasteta fjordinõlval, lennujaam ja sadam. Kõik vajalik.Umbes
5000 elanikuga
Linna olulisim osa on sadam kus kai ääres seisab tundub, et rohkem
laevu kui linnas maju. Mere ja turismiga on seotud linnaelanike argipäev.
Selle teise tuluallika olemisest saime pealtnägijatena aimu ise. Olime just
teinud jalutuskäigu kesklinnas ja käes kohvitopsid mugavasti sisse võtnud kohad
ühe poekese kõrval istepingil kui äkitselt ilm muutus pimedaks ja majanurga
tagant ilmus... mägi. Kruiisilaev!
Suur kui
mägi, jäi see peatuma kai ääres ja laskis alla trapi. Järgmised minutit
viisteist kulges meist mööda katkematu turistide vägi, koguselt, tundus
kindlasti rohkem kui pooltuhat.
Jääbaar.
Selline baar kus kogu siiseseade, kaasaarvatud joogiklaasid on
valmistatud jääst. Au seda asutust
külastada maksis kahele 30.- EUR kanti. Pääseb sinna otse sadamakailt läbi
väikese suveniiripoe ja pileti hinda kuulub kaks alkoholivaba jooki. Ülejäänud
päeva sisustasime väikese ringsõiduga Magerøya
saarel millel asuvad nii Honningsvåg kui ka Nordkapi neem. Õigupoolest on
saarel vaid paar teed ja enamuse neist oleme juba läbi sõitnud. Kuna ilm oli
selge otsustasime veel kord vaadata üle tee mida mööda olime eilses udus siia
saabunud.
Väikesel saarel on kolm tunnelit ja üks kõrge sild üle merelahe. Üks
tunnelitest kulgeb läbi kõrge mäe alt mis on linnakesele nime andnud. Teine on
lühike ja kolmas on kuulus „Nordkapp tunnelen“ seitse kilomeetrit pikk
merealune tunnel mis ühendab Magerøya saart mandriga. Tunnel laskub kolm ja
pool kilomeetrit 10% kaldega ja tõuseb teised kolm ja pool samasuguse
kaldega.
Arvestades liikumiskiirust fjorditeedel pidime raske südamega tegema
otsuse loobuda sõidust lofootidele ja pöörata lõuna poole tagasi Skibotenis. Loofootidele on Honningsvåg-i kandist rohkem
kui 700 kilomeetrit, pluss umbes 600 km mis tuleks läbida saartel endil edasi tagasi. Maršruudi
kärpimise põhjuseks oli ajapuudus. Sõit mööda fjordikalda-teed on umbes poole
aeglasem kui sama distantsi läbimine tavalisel maanteel. Seda rohkete
kiirusepiirangute, kitsuse ja kurvilisuse pärast. Nagu hiljem selgus oli otsus
õige, sest eelmainitud kitsendustele lisaks, läbisime hulganiste remonditavaid
teelõike kus sai sõita vaevalt paarkümend kilomeetrit tunnis või tuli hoopis
valgusfoori taga jupp aega seista.
Magerøya-lt tulime tagasi mööda ainuvõimalikku E69-t, läbi tunnelite sh
ka eelkirjeldatud „urgastee“ ja pöörasime siis Olderfjordis E6-le Alta suunas.
Vahelduseks sõidule mere kaldal kulgeb see teelõik üleval mägedes ja sobiks
maastikult hästi metsiku lääne filmi võttepaigaks.
Alta. Kuigi ka see linn on kaugel polaarjoone taga pole siin Honningsvåg-i
ümbruse moodi polaarkõrbe. Taimkate on harjumuspärane eestimaalase silmale.
Linn ise, nagu ilmsesti kõik fjordilinnad on oma elu ja tegevuse orjenteerinud
merle. Kõik on erksavärviline, puhas
asjalik ja eatu. Ühise joonena kõigi nähtud Finnmarki asulatega puudub
igasugune arhitektuuriline mitmekesisus.
Jätkasime teed mööda E6-te läbi Langfjordbotoni, Burfjordi
Sostraumenini. E6-t renoveeritakse mistõttu läbisime hulka remondoilõike mis
viisid liikumiskiiruse väga alla. Norra fjordimaastik on ilus kuid fjordist
fjordi sõites tekib kiiresti déjà vu tunne, iga järgmise kurvi taga on täpselt samasugune
rannariba täpselt samasuguste majakestega.
Mäketõusule ühe fjordi kaldalt järgneb laskumine teise fjordi äärde ja
jälle kurvid kallas majakesed, tõus mäkke. Ja ikka põhjapõdrad. Kus iganes,
parklas, tee peal või kämpingus. Pildid ütlevad rohkemat.
Skibotnis pöörasime teele E8 Kilpisjärvi suunas ja vähem kui poole tunni
pärast ületasime Soome piiri. Jätkasime Mööda E8 Tornioni Botnia lahe kaldal,
läbi Oulu, Vaasa, Turku, Helsinkisse. Nii pikast teelõigust nii lühidalt?
Lühidalt
jah, sest meie kahetsuseks ei pakkunud
teelõik Skibotn-Tornio midagi eriliselt vaatamisväärset. 507 km metsa. Oleksime pidanud tulema tagasi Inari ja Ivalo
kaudu. Olime Lapimaa jaoks varunud liigselt aega mida nüüd paar päeva laisklevale
turismile kulutasime Oulus,Vaasas, Turkus ja Porvoos.
Ööbimistest. Mõned ööd veetsime maanteeäärsetel puhkeplatsidel. Matkaautoga pole see probleem. Enamasti aga kämpingutes. Mõnes öö teises
mitu. Hinnad ei ole piirkonda arvestades väga soolased, kuni 30-35 EUR.
Nordkapi kämpingus on vist olnud kõik siinmaal käinud. Asub see 25 km
enne Nordkapi neeme, on korralik ja kuni kella ügheksani töötava lahke administraatoriga. Teistel kohatud Norra väikestel kämpingutel
on omapära – mõnigi kord ei saa aru kas kämping on avatud suletud või
hoopis maha jäetud. Tüüpiline on kiri
admin uksel: „Seadke end sisse pärast
arveldame. Tulen pärast kella 16.“ Pärast kella 16 ei tule aga kedagi. Ja üldse
pole aru saada kas kiri jäeti uksele hommikul, eile või kuu aega tagasi. Soomes oli kämpingus personal alati olemas.
Vaasa. Korralik „Top Camping“ 2,5 km kesklinnast. Turku „Ruissalo Camping“ on üldse viit tärni
väärt. Aga ka kõige kallim.
Väike Nordkapireisi pildigalerii :
Tore lugemine! Kui järgmine kord siia satute, tulge Honningsvagis minu juurest läbi, võin natuke lähemalt kirjeldada, kuidas möödub siin talv maailma kõige põhjapoolseimal eestlasest bussijuhil ;). allan.kahar@gmail.com
ОтветитьУдалитьKäismime Honningsvagi jääbaaris ja viskasime pärast jääbokaalid merre... See pidi tähendama, et tuleme tagasi. :) Aga see selleks - meil tekkis kämpingus (Nordkapi tee ääres) küsimus, et miks Honningsvagist Nordkapi suunas sõitis õhtul paarkümend tühja bussi ja tagasi... ja tagasi tulles olid vähemalt osad bussid samuti tühjad? Täielik müsteerium, ja nüüd on selle kohta võimalus bussijuhi käest aru pärida :)
УдалитьTere! Aitäh huvitava ja sisuka reisikirjelduse eest! Mu sõber planeerib juunis ka reisi Nordkappi, kuid ise ma olen väga koduse loomuga, seepärast ei ole erilist isu minna. Pealegi nüüd olen Teie kirjeldust lugedes ja pilte vadates justkui kohapeal ära käinud. Aitäh veelkord!
ОтветитьУдалить