Tallinn – Nordkapp – Skibotn – Vaasa – Turku –Tallinn

Selline lühike reis matkaautoga põhjamaale.

Maršruut. Sõit algas, nagu arvata  praamiga Tallinnast Helsinkisse. Läbi Soome Tampere, Jyvasküla, Oulu, Kemi. 

Väike jalutuskäik Botnia lahe kaldal. 

Sõites edasi E75 Põikasime läbi jõuluvana juurest ja astusime üle polaarjoone. Lapimaa. Kui möödalibiseva maastiku kohta öelda igav siis tähendab see mitte midagi öelda. 

Mets, üksikud graniitkaljud ja jälle mets, lõputu mets kümnete, sadade kilomeetrite ulatuses. Ja ärge te seda viga tehke, et te vähese kütusega teele asute! Järgmine töötav tankla võib olla kaugel! 

Õhtu eel silmasime põhjapõtru, mitte kaugelt vaid otse teeperves puulehti nosimas või hoopis hooletult keset teed patseerimas. Sveta oli vaimustuses kuid  minule kui autojuhile valmistas see lugu üsna suurt meelehärmi. Tee on üsna kitsas, võsa tõttu on nähtavus piiratud. Põdrad, need saadanad ukerdasid kus iganes. Tundus, et need sindrid just ronisid autot lähenemas kuuldes teele. 

Rõõmus üllatus, siiani monotoonselt üksluine maastik muutus
Inari poole liikudes vaheldusrikkamaks. Üksjagu kõrged graniitkaljud, turjal madalad põhjamaa kased-männid peegelduvad peegelsiledalt järvepinnalt,  mille alt läbi puhta selge vee aimduvad järvepõhja kivid vaat, et paari meetri sügavusel.  Tundub, et selline selge, kontrastne energiliste värvidega  maastik võib olla vaid arvutigraafika abil loodud... aga ei see on päris. Kui veel mitusada kilomeetrit Oulust põhja poole polnud näha looduses märke, et oleksime kaugel põhjamaal, siis nüüd Inari järve kandis  on juba  märgata, et mets on madalam ja liigivaesem. Ma lootsin näha enamasti väikeseid jändrikke mände kuid siin moodustab lõviosa metsa hoopis kasepuu. Põdrad kakerdavad tee peal. Pärast Kaamaneni asulat pöörasime maanteele E92. Mets mets mets. Karigasniemi asula, ületame Inarijoki jõe ja lahkusime Soomemaalt. Norra tervitas meid vastu paksu tiheda uduga. 

See vatine kate rebenes kohati ja laskis meile paista esimesi lumelaikudega mäetippe. Norra Finnmarki maakond võtab meid vastu pehme, niiske ja sooja õhuga. Siin saavad kokku Golfi hoovus ja Arktiline tundra.  Mägine maa. Maantee E6. Kõrgused pole suured kuid kõik on väga relieefne. Needsamad lapimaa madalad puud ja kui tõusta pisut kõrgemale, täielik puude ja põõsaste puudumine mäetippudel. Kliimavöötmed on siin hästi „õhukesed“ ja kokkusurutud. Tee on kitsas kuid korralik. Põhjapõdjad... krt neid võtaks ukerdavad tee peal. Mõni ongi oma ukerdamised ära ukerdanud... Suured rekkad mida siinsetel teedel sagedasti kohtab teevad huntide töö ära. 

Lakslev, suurem asula mere ääres. Barentsi meri.  Vallik läks muidugi ujuma (suvi ikkagi)  Mis siis, et jäämeri. Udu. Soe Golfi hoovus  ja külm õhk.  Udu moodustab tiheda  liniku mis voogab madalal veepinna kohal. 

Mingil määral on näha ümbritsevat maastikku seistes mererannal võis siis tõustes paarisaja meetri kõrgusele mägedesse. Seal üleval, on taevas sinine ja on tunne et asud ülalpool pilvi. Tee aga kulgeb enamasti paarikümne meetri kõrgusel fjordipinnast, mis tähendab, et oleme tihedaimas udus ja näha on vaid otse enda ette.  

Tee Nordkapile. Algab see Alta ristmikust teega E69 Kulgeb frojdiservas, kitsas. Kui vastu tuleb rekka või buss pole meeldiv tunne, sest meie matkaauto on ka lai. Ühel pool  järsak mereni, teisel pool kaljusein, minna kaugemale eest ära pole kuhugi. Tunnel. Olen neid näinud Šveitsis,  Austrias, Saksamaal ja Hollandis. Aga sellist näinud ei ole.Kolmekilomeetrine  „Skavberg  tunnelen“ on üks paras ussiauk õuna sees. Enne siisesõitu hoiatas meid infotahvel külgkokkupõrke ohu eest. Tunnelisse sissesõtnult arvasin end olevat kaevanduskäigus ja hoiatatud kokkupõrge pidi ilmselt tulema söelaadungis vagonettideroduga. See tunnel  ongi lihtsalt alavalgustatud kitsas toestamata käik kaljumasiivis. Tunneli lõpuosas puudus valgustus üldse.Teekattemärgistus puubub mis tähendab, et millegi äärekivilaadse asupaik teeservas on vaid aimatav. Kui hoiad liiga keskele põrkad külgepidi vastutulijaga, kui liiga serva riskid riivata äärekivi ja sealt omakorda põrkest vastutulijat. Harjumuse asi, võibolla norrakatele see ehk tundubki normaalne minule igastahes mitte. Teel oli veel neli-viis tunnelit, ent need kaasaarvatud seitsmekilomeetrine Nordkapi tunnel, olid täitsa sõidetavad ja eraldi kommenteerimist ei vaja. 

Nordkapp. Nordkapp on teatavasti Euroopa mandriosa põhjapoolseim punkt. Seda muidugi mängult. Tegelikult asub neem hoopis Magerøya saarel ja polegi põhjapoolseim, sest naaberneem Knivskjellodden on veel põhja poolsem. Nordkapp on kunstlikult tekitatud turismiobjekt. Lihtsalt võimas kolmesaja meetri kõrgune kalju on atraktiivsem kui madal naaberneem. Sellepärast ei maksa heituda ega Nordkappi ära põlata. Tee sinna on seda sõitu kümnekordselt väärt. 

Kalju udumere kohal. 

Tee lõpeb „Nordkapi territooriumiga“ sissesõit sinna maksab ümberarvestatuna eurodeks 34.- EUR inimese kohta. Suur kõvakatteta parkla ja observatooriumit meenutav peahoone. 

Raudpuuri meenutav gloobus neeme põhjapoolsel tipul tähistab „Euroopa põhjatippu“. Peahoones on mõned restoranid,  poekesed, kinosaal ja väike temaatiline näitus. Ja udu, lõputu udu seal kus peaks olema meri. Öö veetsime „Nordkapp kämpingus“ 25 km kaugusel raudpuur-gloobusest.

Honningsvåg. Otsustasime peale mitut sõidupäeva võtta väikese puhkuse ja jääda veel Magerøyale paigale.

Norra ja Euroopa kõige põhjapoolsem linn. Väikesed erksavärvilised majakesed järsul puude- põõsasteta fjordinõlval, lennujaam ja sadam. Kõik vajalik.Umbes 5000 elanikuga 

Linna olulisim osa on sadam kus kai ääres seisab tundub, et rohkem laevu kui linnas maju.  Mere  ja turismiga on seotud linnaelanike argipäev. Selle teise tuluallika olemisest saime pealtnägijatena aimu ise. Olime just teinud jalutuskäigu kesklinnas ja käes kohvitopsid mugavasti sisse võtnud kohad ühe poekese kõrval istepingil kui äkitselt ilm muutus pimedaks ja majanurga tagant ilmus... mägi. Kruiisilaev!

Suur kui mägi, jäi see peatuma kai ääres ja laskis alla trapi. Järgmised minutit viisteist kulges meist mööda katkematu turistide vägi, koguselt, tundus kindlasti rohkem kui pooltuhat.  

Jääbaar.  Selline baar kus kogu siiseseade, kaasaarvatud joogiklaasid on valmistatud jääst.  Au seda asutust külastada maksis kahele 30.- EUR kanti. Pääseb sinna otse sadamakailt läbi väikese suveniiripoe ja pileti hinda kuulub kaks alkoholivaba jooki. Ülejäänud päeva sisustasime väikese ringsõiduga Magerøya saarel millel asuvad nii Honningsvåg kui ka Nordkapi neem. Õigupoolest on saarel vaid paar teed ja enamuse neist oleme juba läbi sõitnud. Kuna ilm oli selge otsustasime veel kord vaadata üle tee mida mööda olime eilses udus siia saabunud. 

Väikesel saarel on kolm tunnelit ja üks kõrge sild üle merelahe. Üks tunnelitest kulgeb läbi kõrge mäe alt mis on linnakesele nime andnud. Teine on lühike ja kolmas on kuulus „Nordkapp tunnelen“ seitse kilomeetrit pikk merealune tunnel mis ühendab Magerøya saart mandriga. Tunnel laskub kolm ja pool kilomeetrit 10% kaldega ja tõuseb teised kolm ja pool samasuguse kaldega. 

Arvestades liikumiskiirust fjorditeedel pidime raske südamega tegema otsuse loobuda sõidust lofootidele ja pöörata lõuna poole tagasi Skibotenis.  Loofootidele on Honningsvåg-i kandist rohkem kui 700 kilomeetrit, pluss umbes 600 km mis tuleks läbida saartel endil edasi tagasi. Maršruudi kärpimise põhjuseks oli ajapuudus. Sõit mööda fjordikalda-teed on umbes poole aeglasem kui sama distantsi läbimine tavalisel maanteel. Seda rohkete kiirusepiirangute, kitsuse ja kurvilisuse pärast. Nagu hiljem selgus oli otsus õige, sest eelmainitud kitsendustele lisaks, läbisime hulganiste remonditavaid teelõike kus sai sõita vaevalt paarkümend kilomeetrit tunnis või tuli hoopis valgusfoori taga jupp aega seista.
Magerøya-lt tulime tagasi mööda ainuvõimalikku E69-t, läbi tunnelite sh ka eelkirjeldatud „urgastee“ ja pöörasime siis Olderfjordis E6-le Alta suunas. 

Vahelduseks sõidule mere kaldal kulgeb see teelõik üleval mägedes ja sobiks maastikult hästi metsiku lääne filmi võttepaigaks.

Alta. Kuigi ka see linn on kaugel polaarjoone taga pole siin Honningsvåg-i ümbruse moodi polaarkõrbe. Taimkate on harjumuspärane eestimaalase silmale. Linn ise, nagu ilmsesti kõik fjordilinnad on oma elu ja tegevuse orjenteerinud merle.  Kõik on erksavärviline, puhas asjalik ja eatu. Ühise joonena kõigi nähtud Finnmarki asulatega puudub igasugune arhitektuuriline mitmekesisus.  Jätkasime teed mööda E6-te läbi Langfjordbotoni, Burfjordi Sostraumenini. E6-t renoveeritakse mistõttu läbisime hulka remondoilõike mis viisid liikumiskiiruse väga alla. Norra fjordimaastik on ilus kuid fjordist fjordi sõites tekib kiiresti déjà vu tunne, iga järgmise kurvi taga on täpselt samasugune rannariba täpselt samasuguste majakestega.  

Mäketõusule ühe fjordi kaldalt järgneb laskumine teise fjordi äärde ja jälle kurvid kallas majakesed, tõus mäkke. Ja ikka põhjapõdrad. Kus iganes, parklas, tee peal või kämpingus. Pildid ütlevad rohkemat.

Skibotnis pöörasime teele E8 Kilpisjärvi suunas ja vähem kui poole tunni pärast ületasime Soome piiri. Jätkasime Mööda E8 Tornioni Botnia lahe kaldal, läbi Oulu, Vaasa, Turku, Helsinkisse. Nii pikast teelõigust nii lühidalt? 

Lühidalt jah, sest meie  kahetsuseks ei pakkunud teelõik Skibotn-Tornio midagi eriliselt vaatamisväärset. 507 km metsa.  Oleksime pidanud tulema tagasi Inari ja Ivalo kaudu. Olime Lapimaa jaoks varunud liigselt aega mida nüüd paar päeva laisklevale turismile kulutasime Oulus,Vaasas, Turkus ja Porvoos.

Ööbimistest. Mõned ööd veetsime maanteeäärsetel puhkeplatsidel.  Matkaautoga pole see probleem.  Enamasti aga kämpingutes. Mõnes öö teises mitu. Hinnad ei ole piirkonda arvestades  väga soolased, kuni 30-35 EUR.  

Nordkapi kämpingus on vist olnud kõik siinmaal käinud. Asub see 25 km enne Nordkapi neeme, on korralik ja kuni kella ügheksani töötava lahke administraatoriga. Teistel kohatud Norra  väikestel kämpingutel on omapära – mõnigi kord ei saa aru kas kämping on avatud suletud või hoopis maha jäetud.  Tüüpiline on kiri admin uksel:  „Seadke end sisse pärast arveldame. Tulen pärast kella 16.“ Pärast kella 16 ei tule aga kedagi. Ja üldse pole aru saada kas kiri jäeti uksele hommikul, eile või kuu aega tagasi.  Soomes oli kämpingus personal alati olemas. Vaasa. Korralik „Top Camping“ 2,5 km kesklinnast.  Turku „Ruissalo Camping“ on üldse viit tärni väärt. Aga ka kõige kallim.

Väike Nordkapireisi pildigalerii :