Sõidame Malborki

Reisisiht Malbrok.
Täpsustuseks siis, et jutt on Saksa Ordu endisest pealinnast Marienburgi Lossist. Asub see põhja poolas ca 70 km kaugusel Gdanski (Danzigi) linnast.
See sihtkoht on meil pikemat aega "reservis" olnud ja alati kõrvale jäänud, sest ikka on leidunud ahvatlevam maršruut.
Nüüd siis aga oli tahtede seis just selline, et sinna Malborki minna.
Sõiduplaan siis järgmine: Me ei kiirusta, teeme peatuse Kaunases ja jõuame teise päeva õhtuks kohale. Plaani edenedes otsustasime, et kiirustame veel vähem ja jääme üheks päevaks Kaunasesse paigale.
Lihtsalt liiga palju oleme Kaunase kõrvalt mööda E67 läbi sõitnud ning pole linnale mingit tähelepanu pööranud. Seekord siis võtsime ette see viga parandada.
Ka Malborkis jääme päevaks kohale ja teeme lühiväljasõidu Gdanskisse .
Tagasiteel põikame läbi  Hitleri kuulsast staabist "Wolfschanze"mis samuti asub Põhja-Poola metsades.
Mõeldud tehtud, broneerisime ööbimiskohad nädalajagu ette ja teele!

Veidi navigeerimisest. Selle töö üsaldsime kahele Androidi rakendusele "Google map" ja "Waze" Google on universaalsem, sest näeb ka objekte nagu vaatamisväärsused, kämpingud jms kuid on samas ka resursikulukam. Seda on mõtet kasutada kui oled juba kohal, otsitava objekti lähiümbruses. Pikka teed on mõtet sõita "Waze"-ga sest, see kontrollib ka kiirust ja edastab teeinfot.
Niisiis  sõidame.

Esimene päev.

Esimene peatus nagu alati lääne poole sõites on Riia Lahe kaldal kümmekond kilomeetrit teispool Salacgrivat.

Minutit 15 puhkust ja edasi...
Üllatusena tuli see, et "waze" viis meid mitte mööda Riia ringteed vaid otse läbi linna Jelgava maanteele. Sealt edasi Šiauliai ja Raseiniai suunal. Tähendab mitte traditsioonilist E67 mööda.
Aga noh nii saab ka ju?
Pärast selgus väike nipukas, nimelt
valis nutitelefoni rakendus sihtkohaks küll õige aadressi kuid... vales linnas!
Mina muidugi ei kontrollinud, et kümme korda eelnevalt valitud hotelliaadressi all oli ka teine rida sama aadressiga... :)
Õnneks muidugi probleemi polnud, sest Raseiniai aadress asus õiges suunas lihtsalt 80 km enne Kaunast.
Ühesõnaga läbisime vahemaa Tallinn - Kaunas üsna rekordise ajaga.

Kaunas.

No mis siin õelda?
Kesklinn on kena ja hoolitsetud, kesklinnast eemal... noh on üsna palju seda mille heakorra huvides pole pärast õndsa N liidu aega midagi tehtud. Tartus näiteks (Kaunase Eesti ekvivalent) midagi sellist ei näe.
Hotell "Central Hotel"  Savanoriu prospekt 66.
50 Eurose ööhinna eest on hotelli küll ja veel, ümbruskond teeb pisut kurvaks aga selle eest võib kenasti jalgsi kesklinna jalutada.
Nõukaaegse hoonemonstrumi sammastiku alt läbi, trepist alla, Vytautas Suure muuseumist mööda ja oledki jalakäiate tänaval, mis palistatult kohvikute ja poekestega kulgeb joonelt raekoja platsi välja.
Hotellist 2, 56 km, autot pole vaja.
Viimane asjaolu on tähtis, sest mul on kombeks end vabamalt  tunda, et mõne restorani terrassil õhtusöögi ja paari õlle saatel möödujaid jälgida.
Sõber muidugi isikliku käruga  kaasas.

On ju huvitav teha järeldusi kuidas see linn elab?
Õhtuti ringijalutava rahva järgi võib seda üsna hästi teha.
Näiteks on enamuses noored inimesed, kindlasti kohalikud, tellivad nad enamasti jooke, kuid ei koorma eriti restoranide kööki. Ilmselgelt on Kaunases Turistidega asi suht kehv ja peatänav on noortele koht kus end näidata ja tutvusi sõlmida.

Teine päev:

Hommikusöök, üsna korralik ja väljasõit Leedu Vabaõhumuuseumisse. Umbes 20 km kesklinnast, Rumšiškės kuuldavasti üks Euroopa suurimaid ja omanäolisemaid. Et territoorium läbi käia tuleb jalutada kokku umbes 7 km. Sõber jälle käruga kaasas.
Ah jaa, olen võlgu seletuse miks me koera käruga sõidutame?
Asi on üsna lihtne, nimelt on mopsitõugu koer ja palav ilm üsna halvasti kokkusobivad. Koer kuumeneb üle ja riskib kuumarabanduse saada. Et seda vältida peame vähendama kutsi füüsilist koormust ja pakkuma talle võimalust varjus olla.
Muidugi võiks koera hotelli jätta, kuid ta on ju ikkagi sõber ja ei taha sugugi üksi olla.
Me siis laenasime saksa koerasõpradelt sealmaal laialt levinud lahenduse :)

Vabaõhumuuseum. Üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna. Lisan väikese pildigaleii, pärast mida jätkan jutustust

Tõepoolest, muljetavaldav. Meie Rocca-al-Mare on selle kõrval lapsemäng. Kui teid huvitab etnograafia ja rahvakunst varuge selle muuseumi jaoks vähemalt päev. Veel parem kaks.

Vytautas suure muuseum.
Sinna läksin üksi, sest mu pere ei huvitu väga sõjakraamist.
Annab tunda, et Leedu ei ole taluvillane nagu Eesti ja Läti.
Leedu kuningad on valitsenud maad Balti merest kuni Musta mereni, pannud hirmust värisema Saksa Ordu ja Vene vürstid.
Leedukatel ei ole seda endise orja mentaliteeti nagu see on meil, nad ei pea midagi tõestama.
Sõjamuuseum paistab silma esindusliku ajalooliste tuli ja külmrelvade kollektsiooniga.
Mina kui tehnika ja tehnikaajaloo huviline oliln meeldivalt üllatatud ja veetsin klaasvitriinide ees jupikese aega

Õhtul seadsime sammud jälle kesklinna poole, sikuks ulukiliha serveeriv restoran Kaunase raekoja platsi ääres. Sõbra jätsime sedakorda hotelli puhkama. 

Tellisin muuhulgas "Caesari" salati, et degustreerida kuidas seda siin valmistatakse.

Pärast õhtusööki tegime põgusa jalutuskäigu ümber Kaunase kindluse.

Käisime ka Leedu suurimate jõhede Nemunase ja Nerise ühinemiskohta vaatamas.

Tagasi hotelli ei viitsinud enam vantsida ja me otsustasime teha seda taksoga.

Lihtne kavatsus ei osutunud lihtsaks teostamisel. Nimelt ei toimi Kaunases kuigivõid Taxify, õigemini toimib aga saadaval oli läbi selle vaid üks auto 20 min tee kaugusel. Üritasime kutsuda taksot telefonitsi, valisime kohapeal netist leitud numbri ja puha, tellimus võeti vastu ja lubati auto saabumise aeg jms tetada SMS teel. Teatatigi. Leedu keeles.

Me jäimegi mõistatama mida see teade sisaldas, sest ei kahekümne minuti ega poole tunni pärast taksot meid koju viima ei tulnud.

Toimis aga vana hea käeviibe mööduvale taksole.

Ja olimegi kodus.

Tallinnas vist jääkski tee äärde viipama.

Kolmas päev:

Edasi Poolamaa suunas

Väljasõit kella 9 paiku. 

Teed tänaseks ca 400 km, sihtkoht Malbork.

Kuni Augustowini oli tee hea ja kiiresti läbitav, sealt pöörasime läände, Elk - Olsztyn suunale.

Ja mõne aja pärast oli meie hea elu läbi ka.

Kuramuse Poola alleeteed...

Teed on kitsad, ilma teepeenrata, käänulised ja ohtratest kiirusepiirangutest, tihedast liiklusest, rekkatest ja asulatest tee peal mitte kohe ei räägigi. 

Kõik see viib keskmise kiiruse väga alla ja isegi kui poleks piiranguid ei julge üle 60 km/h eriti sõita.

Kui tahate närve kokku hoida sõitke läbi Varssavi ja Lodzi, siis saate tasulise Gdanski maantee A1 kaudu paremat teed sõita.

Aga jah, see ots tuleb ka mitusada kilomeetrit pikem.

Teel... ei midagi märkimisväärset, aega läks mis läks aga kella kuue paiku õhtul jõudsime Malborki linna piirile...

Linna sisse sõitmiseks kulus meil "vaid" tunnikest kaks. Linna keskel asuva silla pealesõiduteede remont põhjustas totaalse kaose liikluses.

Kõige huvitavam on see, et poolakad ise ei paistnud tunde kestvast paigalseisust sugugi väga häiritud olema, keegi ei trüginud vahele, ei signaalitanud...

Vaatamata sellele, et üldse on poolakate sõidustiil jäigem ja ebaviisakam kui meie siin harjunud oleme.

Lõpuks jõudsime siis ikkagi oma pessa "Zajazd Karat". Väike eramajast ümberehitatud motellitüüpi asutus kus otsustades pargitud sõidukite järgi oli kümmekond numbrituba.

Jällegi 50 Eurose ööhinna eest väga viisakas koht.

Tegime kohe ka põgusa jalutuskäigu Malborki kindluse juurde.

 Pizza ja Caesari salat kohalikus pitsarestoranis õhtusöögiks ning tuttu...

Neljas päev:

Hommikul kohe pea, et avamiseks olime loss-muuseumi piletikassas. Kolm piletit plus kolm audiogiidi kokku 180 PLN. Audiogiidi olemasolu oli eriti kasulik, sest ilma selleta jäänuks me nii suure hoonetekompleksi juures oluliste paikade otsimisega lihtsalt hätta.

Vaatamata, et läbisime kogu ekspositsiooni audiogiidi ette antud formaadis, see tähendab detailidesse eriliselt süvenemata kulus selleks kokku sh väike kohvipaus umbes 4 tundi.

Kohvipausi soovitas ja näitas kätte koha jällegi audiogiid.

Äri on äri :)

Paar sõna siis ka selle lossi kohta.

Malborki ehk siis originaalis Ordensburg, Marienburgi kindlus rajati 13 sajandi lõpul kindlustamaks Saksa Ordu kõikumalöönud positsioone Balti mere ääres. Marienburgist sai orduriigi keskus, kus asus valitseja ehk ordumeister. 

Ordu oli ilmalikust elus loobunud munk-sõdalaste ühendus. Lahintutegevusest vabal ajal elasid orduvennad munkade kombel kloostris ( see on Marienburgi Lossi keskne hoone ). 

Siit valitseti aastasadu ka meie maad, sest suuremat osa Eestit valitsenud Mõõgavendade, hiljem Liivi Ordu oli Saksa Ordu haru baltikumis.

15. sajandil kaotas ordu selle lossi Poola kuningatele, mingi aja kuulus loss rootslastele ning 18. sajandil sai Marienburgist Saksa Pommerimaa osa.

Teise maailmasõja lõpul kaitsesid sakslased lossi pealetungivate nõukogude relvajõudude eest rohkem kui kuu. Lahingute käigus sai Marienburgi loss nii raskelt kannatada, et tubli osa sellest mida näeme täna on tegelikult rekonstruktsioon. Hävisid torn, kirik, suur osa müüridest, kõrvalhooned. 

Telliskivimüüritise heledama värvi järgi on rekonstrueritud osad selgesti eristatavad.

Mõned pildid siia juurde: 

"Suveniirindus" alumises linnuses. Siia sisenmiseks pole piletit vaja

Peasissekäik lossihoovi ja säilinud langevõre.

Lossihoov ehk keskmine linnus. On ümbritsetud erinevate ordu administratiiv ja majandushoonetega.

See bareljeef piilaril on pühendatud meile, ehk siis paganate alistamisele... 

Reflektoorium. Saal pidulike sündmuste tarvis. Põrandas on näha keskaegse küttesüsteemi hüpokausti avad

Kätepesuvann. Need ruumid on säilinud originaalis. Sellel põrandal astus ordumeister ise.

Roogade söögisaali andmise luuk. Polnud mõeldav, et alamast soost isikud tõstaks ise  oma jalga isandate ruumidesse

Endiste aegade ordumeistrid hoidsid seinale maalitutena vendade söömaaegadel silma peal

Vallikraav keskmise ja ülemise linnuse vahel. Üle selle viis kõrge sild.

"Ülemine linnus" ehk pealinnus. Hoov on ümbritsetud Orduvendade eluruumide, kiriku ja ordumeistri  isiklike apartamentidega

Kirik. Asume nüüd Marienburgi Lossi enim sõjapurustusi saanud osas

Ekspositsioon

Merevaik.

Trepp peatorni tippu. Kõik on kaasaegne, torni väliskuju on originaali rekonstruktsioon. Originaaltorn hävis sõjas täielikult

Kindluse peatorn väljast. Alumises osas on näha tumedamat telliskivimüüri. See ongi kõik mis vanast tornist 1945.a. alles jäi

Ja lossijutu lõpuks mõned vaated tornist lossihoovile ja ümbruskonnale. Allpool neid pilte jätkan oma juttu sellest reisist :)

Siis lossist niipalju. Sellest on palju kirjutatud ja palju asjatundlikumalt kui mina seda suudaks teha.

Seepärast lähen teie lahkel loal oma väikese reisijutuga edasi.

Pärast lõunat võtsime me ette tee Gdanski poole.

Gdanski kohta oli meil eelnevalt vastuoluline informatsioon alates "ilus kena vanallinn" kuini turistile "mõtetu tööstus rajoon".

Meie aeg oli liiga piiratud selleks, et linna korralikult üle vaadata kuid pildi Gdanski rajooni perspektiivikusest edasiseks külastamiseks saime ette küll.

No esiteks teed.

Kõik ümberkaudne välja arvatud tasuline maantee A1 Gdansk - Lodz on korralik ja kiiresti kergesti läbitav. Kõik muud teed on suht koormatud, eriti tipptunnil rääkimata pidevatest teetöödest mis võivad liikumiskiiruse viia väga alla. Harvad ei ole kilomeetrite pikkused ummikud, meie Tallinna tipptund on selle kõrval lapsemäng. 

Ja pole ka ime, sest Gdansk on poola suurim sadam, kaubavärav kus eleb rahvast rohkem kui tervel Eestimaal.

Nii me siis kulgesimegi Malborkist enam-vähem talutavalt kuni A1-ni ja sealt juba kiiresti vuhinal Gdanski.

Linna sisse sõitnud, ootas meid järgimine katusumus.

Kuhu parkida auto?

Sealset vanalinna ümbruse parkimiskorda saaks iseloomustada hästi sõnadega "anarhia" ja "barrdakk" Iga lapp vaba ruumi on kasutatud parkimiseks, kuhu saab ja kuidas saab. Parkimiskohale manööverdajad ei kiirusta läbisõitu vabastama, teised las ootavad. Teed on ühesuunalised ja "teisele katsele" minekuks tuleb teha ring. No tegime ringe ja leidsime lõpuks  54°20'45.03"N  18°39'26.89"E väikese tasulise parkla. 

Hind oli talutav ja astuda sealt mööda kaldapealselt kuni Gdanski "Kraanani" umbes 0,6 km läbides just seda kõige külastatavamat turismitsooni.

Gdansk (Danzig) Teadaolevalt vanim säilinud sadamakraana

Gdansk on juba tõeline "turismipesa" kaldapealse rahvavoos on üksjagu raske liikudagi. Vanalinn on tip-top üles vuntsitud lugematud müügitelgid ja välikohvikud palistavad tänavaid.

Tegevust jätkub kanalitelegi. Selline reibas purjelaev mis astub väga käbedalt edasi olgu, et ühtki purje tuulde seatud ei ole. Õhtusöök kanali kaldal. sh Caesari salat.  Jaa  Caesari salateid tellin ma sellel reisul paigast paika sihilikult, olen kokandushuviline ja vaatan lihtsalt kuidas keegi seda teeb.

Sõnaga, Gdanskil on potensiaali olla meie mõne järgmise reisi sihtkoht. Võibolla siis ku teeme reisi Põhja-Saksamaale?

Elame näeme.

Päeva lõpetuseks, enne Gdanski kandist lahkumist käisime ära ka Sopotis.

See Poola mereäärne kuurortlinn on tuntud ammust ajast kui lauluvõistluste asupaik (kes vanem see mäletab)

Sopot on pea-aegu Gdanski eeslinn, vahemaa on kõigest 13 km mis on vähem kui Tallinnast Sauele.

Meil vedas, sest liikusime vastu õhtust liiklusvoolu, vastassõidurida seisis aeglases ummikus.

Olete näinud meil siin 7 km pikka ummikut?

Sõitke suvel Sopoti kanti - siis näete.

Aga linn ise...

Kuurort.

Eeestimaal ei ole mitte ühtki sellist linna, tuledesäras rannahotellide, kohvikute, kohvikute, kohvikute pika rahvarohke peatänava ja õhtuse meluga. 

Lähim ekvivalent on võibolla, no natukene Palanga, Jurmala jääb aga juba lahjaks  :)

Kõik on korras, kena ja... Ja tasuline. Absoluutselt kõik isegi muulile jalutamaminek 

Viies päev:

Liigume tagasi kodu poole. Väiksema jalutuskäigu tegime hommikupoolikul Elblagi linnas. Kenad majad saksa Fachwerk stiilis... 

Esimesel pilgul aga päriselt mitte, sest need sõrestikud on majadele maalitud ja pole mitte osa kandevkonstruktsioonist. Kõigest annab jällegi tunda sõjapurustuste hõngu, hooned on ehitatud kaasaegsetest materjalidest lihtsalt pisut järgides vana saksa linna joont.

Jajah justnimelt saksa, sest nii Danzig (Gdansk),Zoppot (Sopot),Elbing (Elblag) ja Marienburg(Malbork) on Ida-Pommerimaa linnad mis Teise Maailmasõja tulemusena võeti ära Saksamaalt ja on nüüd Poola territoorium.

Teise maailmasõja teemat puudutame veelkord sest meie järgmine reisisihtkoht on kuulus "Wolfschanze" ehk siis maakeeli hundikoobas, kus asus pikemat aega Adolf Hitleri staap.

Koht on umbes poolel teel Malborkist Leedu piirile Ketrzyni linnast ca 7 km kaugusel.

Koht on tugevalt ülerahvastatud, küll on üksikkülastajaid küll gruppidena. Mida nad seal näha loodavad?

Ei saa päris hästi aru.

Aga noh ajalooline koht või nii. Ise poleks Hundikoobast reisusihina seadnud kuid kui ta lihtsalt tee äärde jääb siis pole mõistlik ka käimata jätta.

Mida siis näha saab?

Palju betooni.

Betoonikamakad nii ja naa.

Saab ettekujutuse kui mitme meetri paksuselt  sakslased oma füüreri elu hindasid

Ah jaa... Soovijad saavad seal soomusautoga sõita ja Õhupüssist kõmmutada. Ja mitte ainult õhupüssist.

Kogu meie sealviimimise aja kostis lähedusest automaatrelvade tärinat ja õhus oli tunda iseloomulikku püssirohulõhna.

Ärasõidul selgus, et saabuda objektile on tublisti lihtsam kui sealt ära sõita. Jällegi parkimisbardakk, kuna tasuta parkida soovijad jätsid oma autud lihtsalt teeperve. Siis aga said sel teel kokku turistibuss ja matkaauto...

Tulemuseks seisev ummik ca tund

Hotell "Nautica" jällegi kõik OK. 

Caesar. :)

Hommikusöögiks antakse kaks keedetud vorstikest per koon. Ei muud kraami on muidugi kaa, aga mul on lihtsalt silma jäänud, et poolas hotelist hotelli, ma olen neid külastanud üksjagu - vorstikeste kogus ei varieeru. Mingi kokkulepe või nii?

No ja hakkabki mu reisijutt otsa saama, sest viimasel kuuendal päeval sõitsime jutti Ketrzyni kandist koju Tallinnasse. Kokkuvõtteks endale vast niipalju:

• Gdanski, Sopoti kanti tasub tagasi minna.
• Masuuria järved on selline Poola siseturismi ala kus kohalikku keelt oskamata on pisut raskendatud asju ajada. 
• Võimalusel tuleb Poola maateid vältida
• Caesari salati söödavus on sõltuvuses hinnast. Kuid ärge arvake, et ka 10 Eurose salati sisse keegi anšooviseid panna viitsib