 |
| Originaali'li link |
Nii pidid sina hüüdma kui said mõne autasu või muidu preemia osaliseks.
Kaks aastat mis tegid poisikesest mehe, kaks aastat mis õpetasid armastama kodumaad , kaks aastat jajaaa...
Ja eile olnuks pidupäev.
Hommikune pidulaud ja puha.
Siinkohal väike reproduktsioon "pidulaua" ühele persoonile arvestatud atribuutikast ja menüüst.
Kõige olilisemad olid tükk halli vormileiba ja portsjon võid.
Või portsionite järgi arvestati päevi.
Portsjon söödud, päev möödas.
Kui inimene sai "dembeliks" (sõnast demobiliseerima st oli välja antud käskkiri ajateenistuse läbinute kojuminekuks) siis ta enam võid ei söönud vaid andis oma portsjoni "neegrile" või "duhhile" ( duhh -vaim vene k. noorima aastakäigu ajateenija keda veel päris sõduriks ei loetud.) Duhhid ei söönudki enne seda alati võid, sest pidid selle andma "deduškale" (vähemalt poolteist aastat teeninud sõdurile).
Lisks sellele viil kaks juustu, õun või kaks kolm küpsist. See oli "pidu" sest neid asju anti ainult suurte tähtpäevade puhul. Kui eriti hästi läks siis sai veel hariliku musta tee asemel morssi.
Kruusitäie.
Ja ühe kanamuna.
Kanamuna ainti muidu vaid puhkepäevadel, aga, et pidupäev oli ühtlasi ka puhkepäev siis oli ka see prefernts olemas.
Siis tuli sööklasse väeosa komandör ja haugatas üle neljasaja pöetud pea:
"Zdrastvuite tovaristsi soldati!"
Vastuseks mürises: "Zdraju-zelaju-tovarištš polkomnik!!!"
"Pozdravljju vas s dnjom sovetskoi armii i flota!!!!"
"Prijatnogo ojatita tovarisi soldati!"
Ja vastuseks ühehäälne:
"Uraa, Uraaa; Uraaaa!!!"
Head isu kallid sõbrad teilegi
