Ahjusoojad, niii meeldivalt lõhnavad, kuldpruunid pirukad on mulle alati meeldinud.
Rosinate, glasuuri ja mandlilaastudega kringlist kohe mitte ei räägigi.
Samas on pärmitaignast millegi küpsetamine minu jaoks alati paras nõiakunst olnud.
Eriti muidugi taigna kergitamine.
Jälgisin juba lapsepõlves kuis taigen pandi suurde potti pikkadeks tundideks, kaeti pealt rätikuga ja vaadata sinna potti niikaua ei lubatud, isegi piiluda mitte.
Kui täielik algaja varustasin end enam-vähem detailse
