Ahjusoojad, niii meeldivalt lõhnavad, kuldpruunid pirukad on mulle alati meeldinud.
Rosinate, glasuuri ja mandlilaastudega kringlist kohe mitte ei räägigi.
Samas on pärmitaignast millegi küpsetamine minu jaoks alati paras nõiakunst olnud.
Eriti muidugi taigna kergitamine.
Jälgisin juba lapsepõlves kuis taigen pandi suurde potti pikkadeks tundideks, kaeti pealt rätikuga ja vaadata sinna potti niikaua ei lubatud, isegi piiluda mitte.
Kui täielik algaja varustasin end enam-vähem detailse
valmistamisõpetusega ja kindluse mõttes veel täpse kaalu, mõõdunõu ja termomeetriga.Kasutatud kirjandust pärmitaigna valmistamise kohta näeb siin
Valmistamiseks valisin Mee – Rosinastritsli selle retsept asub siin
Eksperimendi puhtuse huvides üritasin retseptist võimalikult pedantselt kinni pidada.
Võtsin 250 ml Piima, soojendasin selle umbes 40 kraadini.
Eraldasin põhikogusest 50 ml ja lahustasin selles 25g pärmi.
Ülejänud piimas lahustasin suhkru ja soola. ( soola mõõteühik „noaotsatäis“ jääb pisut arusamatuks)
Jätkasin segamist lisades taspisi 700 ml jahu ja piimas lahustatud pärmi.
Valmistamisõpetuse järgi peaks nüüd taigent segama seni kuni see käte ja segamisnõu küljest lahti lööb.
Vaadates oma töö produkti segamisnõus oli aga kohe selge, et taigen on vedel ja soovitud „lahtilöömine“ jääb nii igal juhul tulemata.
Arusaamatus juhendi ja tegeliku elu vahel on aga see mida algaja kõige rohkem pelgab.
Mis mul teha jäi? Lisasin aga veel umbes 100 ml jahu ja probleem lahenes.
Kergitamine. Pärmitaigna valmistamisõpetus näeb, ette taigna kergitamist + 35 - +40 kraadi juures 2,5 – 3 tundi.
See stabiilne temperatuur tuleb kuidagi saavutada.
Esimene mis pähe tuli oli see, et asetada rätikuga kaetud segamisnõu kerkiva taignaga suuremasse sooja veega täidetud kastrulisse „ujuma“.
Panna sinnasamasse hakkama termomeeter ja tõsta siis kogu kupatus elektripliidile, et jahtuvat vett perioodiliselt uuesti soojendada, kontrollides termomeetri abil vee temperatuuri.
Teine variant – kasutada köögipliidi ahju. Meie elektripliit pole küll kõige täiuslikum, madalaim temperatuur mida saaks automaatselt hoida on 50 kraadi.
Seda on liiga palju kuna oleks pärmiseente paljunemisele pärssiv.
Kummagi variandi puhul ei saaks ma niisiis end lõdvaks lasta ja usaldada tehnikale automaatselt temperatuuri hoida.
Valisin siis ikkagi teise variandi, paigutasin termomeetri ahju kergitamisnõu kõrvale ja jälgides selle näitu lülitasin ahju lihtsalt aeg ajalt välja laskmata sellel liialt kuumeneda.
2,5 tunni möödudes oli taigen mahult suurenenud ligi kolm korda.
Tõsi ahjusoojast väljavõtmisel langes see umbes kolmandiku võrra alla ( kas nii pidigi olema ? J)
Lahtirullimiseks olin, ette valmistanud küpsetuspaberi rida pikkusega umbes 60 – 70 cm.
Rullisin taigna lauale umbes küpsetuspaberi laiuseks ja 60 cm pikkuseks leheks.
Katsin selle lehe mee ja rosinatega. ( viimaseid olin umbes tunni ellnevalt vees leotanud)
Kõige peale siputasin kihi kaneeli.
Nüüd keerasin taigna rulli, „õmblusega allapoole“, surusin rulli pisut rohkem „pätsiks“ ja tegin peale kääridega siselõiked ( nendest oli hiljem kasu)
Lõpuks pintseldasin oma kätetöö hoolikalt munavalgega üle.
Nüüd nõub retsept: „Laske kerkida“.
Aga kui kaua? Kes ütleks mulle lollile?
Otsustasin lähtuda loogikast.
Kogu selle tegevuse aluseks on käärimisprotsess mis toimub pikkamööda teatud temperatuuri juures. Kui ma nüüd ja kohe valmisrullitud stritsli ahju torkan – käärimine peatub kõrge temperatuuri tõttu ning tulemus tuleb tihke ja kõva. Kui ma aga jätkan kääritamist endisel temperatuuril veel pool tunnikest - siis gaaside eritumise tõttu taigna maht suureneb ja tulemus saab küpsemisel pehme ja poorne.
Siin kulusidki mulle nüüd marjaks ära stritsli peale tehtud sisselõiked.
Nimelt taigna kerkides, vajusid nood järjest rohkem laiali, andes mulle mõista, et olen õigel teel.
Poole tunni möödides, kuumutasin ahju 200 kraadini.
Küpsetasin nagu kästud 25 minutit.
Vähe. Stritsel pealt kena kuldselt pruunikas, seest keskelt aga taignane. Kontrollimist muutis keerukamaks ka hulk rosinaid ja mesi, mis on ju samuti „märjad“.
Olin kuskilt kuulnud, et küpsetise pealispinna säästmiseks kasutatakse teinekord fooliumit.
Katsingi oma saiakese fooliumiga ja jätkasin küpsetamist veel 20 minutit.
Lisaaja vajadus tulenes ilmselt sellest, et ma ei pannud stritslit kohe küpsema 200 kraadisesse ahju vaid läksin kergitamiselt sujuvalt üle küpsetamisele kuumutades ahju koos stritsliga.
Nüüd leidsin tulemuse olevat rahuldava, puistasin stritsli veel tuhksuhkruga üle ja oligi stritslitegu tehtud.
Õpetunnid: Rohkem lugemist ja teemasse süvenemist. Paaril korral ( jahu, soola kogus, järelkergitamine ja fooliumpaber) pidin lootma intuitsioonile mis juhuslikult osutus õigeks valikuks.
Rõhutan siin siiski sõna juhuslikult.
Oma tööd julgen hinnata hindega 3+
Retsepti arusaadavust hindega 4
Ja stritslit ennast samuti hindega 4
Комментариев нет:
Отправить комментарий