Pähh...

Üsna kiired ajad.
Ühekorraga on vaja tegelda nii põhitööga kui sebida "europugi" kallal ja siiis veel korteriühistu ka.
Selle viimasega on kõige rohkem probleeme, sest ekstreemne bürokraatia põimuvad siin läbi oskuse ja sooviga inimestega suhelda.
Oskus on puht intuitiivne ja soovi pole üldse. Aga otsest vastumeelsust ka mitte.
Võibolla võlub eesmärk "ma teen selle ära" võibolla on pealesurutud kohustusest märkamatult saanud rutiin milleta ei oskagi enam olla?
Ma ei ole hea "ühistuinimene", ma ei oska käia kojamehe järgi ja näpuga riisumata jäänud lehekest näidata või hurjutada teda liiga suure koguse pesuvahendi kulutamise eest.
Päeval millal ma teen sellest viimasest siiralt tragöödia olen ma ilmselt lõplikult lolliks läinud.
Aga mitte veel...