Viimane aeg oleks alustadada massilise Eestist väljarändeprogrammiga

Eeei te ei lugenud valesti. Piskult provokatiivne pealkiri vastavuses sotsiaalmeedia zanrireeglitega.

Sest olgem ausad - põllumajandus vajab täna viiekümnendiku sellest tööjõust mida läks vaja veel 50 aastat tagasi. Töömahukas tootmistegevus ei hakka konkurentsis hiinlaste väledate näppudega iialgi tootma äraelamist väärivat lisandväärtust. Tooraineid mille müügist muretult elada meil ei ole.

Ja kallist kõrgelt kvalifitseeritud tööd ei ole meil pooleteistkümnele miljonile inimesele mitte kuskilt võtta.

Siit lihtne ja üldse mitte provokatiivne järeldus - Eestimaal on ca 1,4 miljonit ülearust suud kelle jätkukestvaks toitmiseks meil tegelikult head plaani ei ole.

Kvantiteet tuleks ohverdada kvaliteedile.

Ideaalne kodanik peaks olema majanduslikult sõltumatu iseenda tööandja või riigiteenistuja.

See võib olla ülikooliprofessor või torumees, pole tähtis.

Küll professor juba jaksab torumehele väärilist tasu maksta.

Kes siis on ülearu?

Noh näiteks madalama sotsiaalse staatuse ja haridustasemega seltskond.

Maksumaksjad on nad kehvakesed ja saavad lõviosa riigipoolsete teenustena kohe tagasi, sest just neile on enamasti vaja politseid, esmaabi, abirahasid jne jne.

Sellest seltskonnast ei tule ilmaski ettevõtjaid, loomingulisi ega ühiskondlikult aktiivseid inimesi.

Küll aga on see tänuväärne elektoraat igat masti populistidele.

Siis milleks?

Las kulgevad EL avarustesse.

Ja nende probleemid kulgegu koos nendega.

Või kuidas teie arvate?

Eestlane kardab

Keegi pole "Rail Balticu" vastastest pole julgenud välja öelda selle vaenamise tegelikku põhjust ja ikka otsitakse ettekäändeid mis see meile ei sobi.

põhjus aga on enam kui lihtne - hirm muutuste ees.

Talupojamõistus hoiab kramplikult kinni kõigest harjumuspärasest, olgu, et see juba auklikuks kulunud ja ei toida?

Mida uut siis tooks see nokitud "Rail Baltic"?

Teen väikese hästi spekulatiivse prognoosi.

Esiteks pole see magistraal ise mitte mingi "muutus" vaid ainult eeldus millegi muutumiseks.

Ütlen kohe, et migrantidega koormatud ešelonid jäävad tulemata.

Meie vaene ja sita suusailmaga perifeeria on koos raudteega neile sama vähe ahvatlev kui ilma sellisetagi.

Tuleb juurde raudtee infrastruktuuriga seotud töökohti. Et magistraali põhiülesanne on kauba transiit, siis ei maksa karta, et selle raudtee ülalpidamine jääb vaid maksumaksja kanda. Tee liikluskoormus saab olema võrdelises seoses hooldusvajadusega.

Balti ruumi siseneb hulk tootmismahukaid Euroopa ettevõtteid mis siiani logistika probleemide tõttu on sellest hoidunud. Töökohti tuleb veelgi juurde.

Kujutage endale näiteks ette autotehast. Selleks, et tagada tootmisprotsessi sujuv toimimine on vaja kohale toimetada õigeks ajaks õige kogus detaile ja välja vedada valmistoodang. Maanteed pidi on sellise materjali mahu liigutamine tülikas ja kulukas (teede lõhkumisest ja keskkonnasaastest rääkimata). Meritsi transport eeldab mitmeid ümberlaadimisi ja ladustamisi . Lisaks on aeglane ja pole "ilmastikukindel".

Raudteeharu tehase territooriumile ja otsetee tellijani tundub suht ideaalne variant. Täna teele pandud rongitäis uhiuusi sõidukeid on homme juba Saksamaal autokaupluses.

Meie oma ettevõtted saavad täiendava konkurentseelise oma toodangu turustamisel. Meil siin kokku pandud moodulmaja polegi enam väga keeruline kuhugi alpiaasale vedada.

Majanduslikus mõttes näen mina seoses "Rail Balticuga" küll vaid plusse.

No aga elukeskkond?

Raudtee on strateegiline objekt, riik riigis ja kohalikul omavalitsusel, talupidajast rääkimata siin eriti suud paotada ei lasta.

Jah muidugi kohaliku inimese turvatunne saab riivatud, sest miski pole enam igavene ja kindel. Kui tulevikus on sinu heinamaad vaja manöövritee tarvis siis sinna see tee ka tuleb ja ära loodagi et sinuga selle üle üldse läbi rääkima hakatakse. Kui raudtee leiab et vedur peab ohutuse kaalutlusel viis korda vilet andma siis ei küsi keegi selleks omavalitsuse luba.

Külaidüll saab rikutud

Aga teistpidi muidugi...

Teistpidi on on "külaeluga" asjad nagunii ühelpool ja "maamees" kui nähtus saab endale koha vastavatud hiigelmuuseumis.

Moodne "maakas" saab tööl käima linnas ja kogukondlik, tasapisi eluviis, piiratud ruumis ei oma tema jaoks mingit mõtet.

Väiketalupidamine marginaliseerub suurtootmise foonil, ja peremees saab kord veel õnnelik olema, et saab oma võssa kasvanud heinamaa raudteele müüa.

Elu läheb edasi, tahame me seda või mitte.

Kahjuks ei kuluta me oma energiat selleks, et muutuvas maalimas kohaneda vaid üritame ikka õlekõrt ajalooratta kodaratesse pista