Peaminister Andrus Ansip paneb ameti maha

Pean siis minagi mõne sõna sellel teemal kribama. Esiteks ei ütle ma, et hr Ansip oma tööga halvasti valmis saanud oleks. Seda mitte. Riigi juhtimine kukkus tal välja nagu klassikaline suurettevõtte direktori roll. Ettevõte püsis konkurentsis, isegi tugevdas oma positsioone. Jah, mõned rahulolematud tuli koondada ja teistel palka kärpida.
Põhiline aga - pole alluvate asi juhtkonna otsuseid arvustada.
Oli se demokratia? Kindlasti mitte. Rohkem Putini Eesti versiooon.
Aga teisiti polnuks ka võimalik.
Me pole valmis teistsuguseks juhtimiseks.
Tubli Andrus! (ilma irooniata)

Vabariigi aastapäeva hommik, Narva

Hommikutund, kellegi koer on juba haukumisega ametis. Paistab päike ja muru rohetab...
Aprillilõpu tunne. Ees ootab sõit koju Tallinna.
Sellega on pisuke probleem, sest tahaks kasutada juhust pisukeseks ekskurssimiseks aga ühtki head ideed pähe ei tule.
Aega meil täna ju on...
Ju vist sõidame jälle Toila ja Valaste kaudu

Esmaspäev

Olen mõnel pool netiruumis kommenteerides teinud seda pärisnime all. Hajameelsusest ja lohakusest. Mitte, et ma oma isikut kuidagi varjaks ( saab ju sellegi blogi lugeja siinkirjutaja kerge vaevaga identifitseerida ) vaid, et ma ei pea avalikku esinemist turvakaalutlustel küllalt otstarbekaks. Vähemalt niikaua kui püsib vajadus palgatööd teha.
Lihtne ju, pole mõtet endale probleeme otsida. Isegi kui probleemiks on ülemuse omast erinev arusaam Eurovisiooni võidulaulust.
Selline talumehe ettevaatlikus siis.
Tuleb rangemalt oma tegevust kontrollida.
Ees on üsna hullumeelne nädal, tuleb korraga hakkama saaada ühistu üldkoosoleku läbiviimise, põhitöö ja lisaks veel hobist tööks muutunud tegemistega. Mitte unustada igapäevast kepikõndi ja veel sadat pisiasja

Pähh...

Üsna kiired ajad.
Ühekorraga on vaja tegelda nii põhitööga kui sebida "europugi" kallal ja siiis veel korteriühistu ka.
Selle viimasega on kõige rohkem probleeme, sest ekstreemne bürokraatia põimuvad siin läbi oskuse ja sooviga inimestega suhelda.
Oskus on puht intuitiivne ja soovi pole üldse. Aga otsest vastumeelsust ka mitte.
Võibolla võlub eesmärk "ma teen selle ära" võibolla on pealesurutud kohustusest märkamatult saanud rutiin milleta ei oskagi enam olla?
Ma ei ole hea "ühistuinimene", ma ei oska käia kojamehe järgi ja näpuga riisumata jäänud lehekest näidata või hurjutada teda liiga suure koguse pesuvahendi kulutamise eest.
Päeval millal ma teen sellest viimasest siiralt tragöödia olen ma ilmselt lõplikult lolliks läinud.
Aga mitte veel...