Keelaks õige keelamise ära?

Viimasel ajal on kuidagi pinda hakanud käima meie omavalitsuste kergekäelised piirangud lemmikloomaomanike suhtes. Ma ei räägi ametlikus supelrannas, liival, päevitajate vahel koeraga turnimisest, vaid ontlikust soovist kasutada koeraga jalutamiseks linnaparki. Milleks seda siis nüüd keelata?
Esimese hoobiga tundub, et linnavalitsus on mugavaks läinud, ja selle asemel, et tagada heakorda võtab ette lihtsalt keelata. Silt on püsti ja edasi pole ju enam nende probleem?
Õige - probleem on nüüd minusugustel kutsiga patseerijatel.
Ja mis siis ikka teha, peame, mina ja minusugused leidma võimaluse endast märku anda ja tõestada linnavalitsejatele, et meid ei saa lihtsalt ignoreerida.
Kuidas?
Ei tea täpselt, aga hakatuseks uurin kas mul võiks olla mõttekaaslasi, ja kui jah siis vaatame edasi.
Ikka step by step

Oodata on pretsedenditut tarastamist ja sildistamist

Lugu on nüüd nii, et alates 1. asugustist 2014 on igaühel õigus viibida ja ööbida eramaal kui puudub  piire või maaomandisse sisenemist keelav silt.
Seni  võis eramaal viibida vaid päikesetõusust päikeseloojanguni..
Kas see muudatus toob kaasa õnne meie õuele ja suurema vabaduse?
Ei.
Õnne toob see küll silditegijate õuele aga vabadust, vabadust ei too uus kord mitte, sest vastavalt meil valitsevale mentaliteedile tunneb iga ontlik maaomanik endal nüüd kohustust keelusilt üles panna ja tulemusena saab keelatud olema liikuda üldse.
õigustamiseks on head otsitud põhjused, "risustavad", "tulevad maasikapeenart rüüstama" jne,
Tegelikult ei usu, et enamuse maaomanike metsasiilud kellegile enii atraktiivsed on, et sinna prahti tassima minnakse. Koduõue 150 m elumajast kaitseb seadus aga endiselt.
Keelama minnakse tegelikult talupojalikust ksenofoobiast või lihtsalt  igaks juhuks.
Ja see on kõige kurvem.
Ma ei räägi isegi looduse risustamisest värviliste siltidega, vaid kaduvast kodaniku põhivabadusest vabalt  liikuda vabal maal. Millise mõtte omandab selles valguses sõna kodumaa?