Tallinn - Keila - Üksnurme-Metsanurme rada - Keila-Joa - Tallinn
Guido, Sveta ja Vallik.
Ilm on hea, üksikute pilvedega +12
Väljasõit kell 12.30
Esimene peatuskoht oli Harjumaa muuseum Keilas.
Muuseumi leidsime kergesti, olgu et esmapilgul kaardilt vaadatuna on tegu väga kõrvalise kohaga.
Et, Vallikut mitte autosse jätta võtsime kasutusele „Kõhukoti“.
Täpselt samasuguse nagu on need millistes kantakse väikelapsi.
Lapse asemel torkasime sinna siise Valliku ja aidaaa Muuseumi.
Olime ainsad muuseumi külastajad ja saime sellisel viisil personali erakordselt südamliku vastuvõtu osaliseks.
Muuseumitädid tutvustasid meile Harjumaa vaatamisväärsuste kaarti ja selle väikese muuseumi ekspositsiooni, peatudes detailselt mõne huvitavama eksponaadi kirjeldamisel.
Meelde jäid Padise kloostri õllekatel, kirsikivieemaldaja ja piirituse salakaubaveoks kasutatu.
(Andestage meile see karjuv pealiskaudsus austatud koduloohuvilised)
Napsanud kaasa mõned Harju Maakonda tutvustavad brošüürid, tegime väikese jalutuskäigu veel vasallilinnuse varemeis.
Linnusest on vähe järel, raske on endale vaimusilmas visandada selle rajatise endisaegset välimust.
Millegipärast ei abistanud meid siin ka infotahvlid.
Edasi suundusime päeva põhiobjektile milleks oli Metsanurme-Üksnurme ajaloo- ja loodusõpperada.
Rada on kaardi järgi üsna pikk.
http://www.metsanurme.eu/upload/editor/files/pages/matkarada.pdf
Seda arvestades meie seltskonna väikseima liikme, Valliku lühikesi jalakesi.
Oli selge, et kogu rada meil läbida ei õnnestu, seepärast otsustasime esmalt autoga veidi luuret teha.
Lähenesime rajale Kasemetsa rautejaama poolt ja tegime esimese peatuse Metsanurme külastuskeskuse juures.
See on küllaltki suurt rajatiste kompleksi omav äriettevõte mille tegevuseks on ürituste korraldamine ja turismiteenuste osutamine.
Kuna enamus selliseid ettevõtteid on orjenteeritud gruppide teenindamisele, siis erilist lootust me nendele ei pane.
Keskuse leidsime eest üksiku ja mahajäetuna – nii nagu turismiettevõtted sageli pärast hooaja lõppu.
Soovimata end nakatada sellest melanhoolsest meeleolust jätkasime kulgemist mööda matkarada, suundudes “Rännaku” suvilaterajooni ja Keila jõe suunas.
Siin sattusime esimest korda kokku probleemiga, et rada on üsna halvasti tähistatud.
Teid ja radasid on palju ja eksimist ei välista miski,
Aga olgu, kuna seda rada mööda oli võimalik liikuda ka autoga – siis väikesed eksimised meid eriti ei kurvastanud.
Väikese pusimisega jõudsime lõkkeplatsini Pulga Talu lähedal, sealt jätkasime liikumist mööda kruusateed Metsavahi taluni.
Siin rada lahkneb, meie jätkasime sõitu mööda lühimat haru Üksnurme mõisa suunas.samuti mööda porist ,“tööstuslikku” palgivirnadega palistatud teed
Möödunud mõisa tondilossina seisvast peahoonest suundusime raja ametliku alguspunkti suunas mille me oleksime pidanud leidma jätkates teed otse veel umbes 500 m…
Kuid leidmata see meil jäigi.
Raja alguspunkti lähedal oli miski küün, mille kallal toimetati ehitustöid. Ilmselt seal see alguspunkt oli siis …
Üldpilt sai kuidagi troostitu – halvasti tähistatud rada, ilma eriliste huvipunktide ja vaatamisväärsusteta.
Ja et, vilgas majandustegevus oli rada veelgi rikkunud – otsustasime sellest jalgsimatkast loobuda ja teha selle asemel jalutuskäik meile ammu tuntud sügisvärvides Keila-Joa pargis.
Järgnes väike piknik Vääna –Jõesuu telkimisalal ja kojusõit.
Teekonna pikkus umbes 120 km
Комментариев нет:
Отправить комментарий