06.03.2012

Ikka sama reha otsa




Meie vene kogukonna emotsionaalseim osa jäi küll justkui kaotajaks „Pronksiöö“ sündmustes, kuid saavutas ometi kestva respekti oma tõekspidamiste ja väärtuste suhtes.
Ega ei kiputud enam ühti ilkuma langenud vene sõjameeste üle.
Vaatamata kõigele on see nende tänavale tulnud inimeste saavutus.
Nüüd me teame, et meil on sellised inimesed ja arvestame sellega. Järgmiseks tuleb meil nüüd teada saada, et meil on olemas töölisklass.

Olgem ausad, oleme kogu uue iseseisvusaja üritanud maksimaalselt distantseeruda sellest tumedast jõust. Me häbeneme kui meie töökohaks on supermarket või turvafirma, elame vast kuidagi üle kui peame tunnistama, et peame juuksuriametit või oleme lasteaiakasvataja.
Kuid ei julge keegi seltskonnas suudki paotada kui on näiteks kaevuri või treiali ameti pidaja.
Sest need ei ole pärisinimesed. Nende tööriided on mustad ja nad joovad laupäeval viina.
Nende kõnepruuk on kare ja naljad okkalised.
Õnneks ei ronigi nad väga päevavalgele, sebivad isekeskis ja kannatavad parema tuleviku nimel.
Ikka veel ja veel.
Lõpuks tundubki meile ja meie valitsejatele, et need inimesed ongi loodud kannatuste jaoks.
Midagi lubada võib neile vaid valimiste eel.
Paremat kindlustust töötuksjäämise korral, soojaarvete ohjamist ja tasuta kõrgharidust nende lastele.
Ja ega see saagi ju teisiti olla, sest see kes tõesti midagi proletariaadi hüveks nõuab on ju kommunist.
Kurjategija ja idanaabri mõjuagent.
Mis seal ikka.
Annaks jumal, et sellest snobistlikust pohmelusest streigilainetes ärkamine ei tuleks  vägivaldne

1 комментарий:

  1. Tundes inimesi ja nende iseloomu, võib öelda, et vägivald tuleb! See on kohe täitsa kindel!

    Keegi ei anna järele. Keegi ei loobu eluilmaski oma hüvedest. "Makse maksku teised, aga toetused ja hüved peavad tulema MINULE!"

    Seetõttu astuvad mängu looduse seadused. Loodus paneb ise varsti tasakaalu paika.

    ОтветитьУдалить