Streigitraditsioonist Eestimaal. See hirmus Kreenholm

Oh sa mu meie...
Streigiteade, streigiteate otsa - ringhääling, bussijuhid, raudteelased, elektrijaamad...
Nüüd siis on meie uimane rahvas lõpuks ärganud.
Kui sellest üleskruvitud emotsiooni ja streigikogemuse puudumise tõttu pahandust ei tuleks!
Esimene tõsisem streik siiski...
Tegelikult...ei ole.
Võtke teatavaks lugupeetavad, et eesti tööline oli ülepea esimene kes kunagises Vene Impeeriumis tõsisemalt streigivõitlust kasutas.
Aga lugu ise oli nii:
1872.aasta suvi.  
Eestimaal puhkes kooleraepideemia
raske nakkushaigus viis hauda palju inimesi. 
Ei jäänud puutumatta ka Kreenholmi vabrikud. 
10. augustiks 1872 oli koolerasse haigestunud üle saja vabrikulise, üle kolmekümne töölise oli aga haigusesse surnud. 
Kartes nakkuse levikut vabrikus, pöördusid 10. augustil umbes 120 vabrikutöölist kohaliku sandarmeeria poole palvega, lubada neil vabrikutöölt lahkuda enne lepingutähtaja lõppemist. Manufaktuuri administratsioon ja sandarmiülem lubasidki soovijail lahkuda. 
Lahkujate nimed kirjutati üles. 
 11. augustil jättis töökoha aga ligi 250 inimest. Olukorrast kanti ette Eestimaa kubernerile ja viimane saatis vabrikuid inspekteerima oma esindaja. 
Inspektor, doktor Falck külastanud Kreenholmi kasarmuid ja haiglat, leidis need üldiselt korras olevat. 
Seevastu Joala mõisa kasarmud, mis ei kuulunud otseselt manufaktuurile olid õige halvas seisukorras. 
Elati seal suures ruumikitsikuses, arstlik inspektor dr. Falck leidis ühest toakesest kus terved lamasid läbisegi haigetega koguni 12 voodit. 
Kasarmuõuedel valitses kirjeldamatu korralagedus. Väljakäigukohad olid nii reostatud, et neile oli võimatu ligi pääseda.
Kõikjal õuel võis näha inimese väljaheiteid, keset hoovi seisis lahtine prügikast, kuhjaga täis, solk voolas üle äärte kõikjale õuele levitades väljakannatamatut haisu. 
Elamute ja hoovi korrashoiuks ei teinud maaomanik midagi, põhjustades sellega tööliste hulgas rahulolematust.
Arstlik inspektor kandis olukorrast ette Eestimaa kubernerile M.V. Sahhovskoile, kes tegi Narva haagikohtunikule ettekirjutuse majutada töölised ümber avaramatesse ruumidesse, puhastada hoovid ja desinfitseerida käimlad. 
Peale halbade elutingimuste tekitasid kangrute hulgas mõningast rahulolematust vabriku sisekorra eeskirjad. Kubermangu sandarmivalitsuse ülema ettekandest võime lugeda: 


Kreenholmi kangrute poolt vabriku administratsioonile esitatud nõudmised:

Lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi

Lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel.

Maksta 50 arssinase materjalitüki eest 40 kop.

Trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele. (Seni võeti rohkem)

Halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida vaid vallandada vabrikust.( tunduks tänapaeval õige kummaline nõudmine)

"Kõrvaldada" vabriku hospidalist velsker Palkin*

Vahetada välja "starosta" ametis olev Peeter Säkk.*

Arveraamatust mitte teha mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekutta. ( töölistel oli arveraamat kuhu kanti ostud vabriku toiduladudest)

Lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks - seni paar tundi peale tööpaeva

* Velsker Palkinit, Starostat puudutavad nõudmised olid nähtavasti isiklikku laadi. 
Vabriku valitseja G. Kolbe arvas osa nõudmisi õiglased olevat ning leidis võimaliku need rahuldada.
 Teiste - töötasu ja aega puudutavate küsimuste arutamiseks, lubas valitseja Moskvast kohale kutsuda vabriku osanikke kuna ei omanud volitusi iseseisvaks otsustamiseks. 
Järgmisel päeval katkestas töö juba 500 Kreenholmi töölist, seniks kuni nende nõudmised ei ole läbi vaadatud. ( viissada - seitsmest tuhandest Kreenholmi töölisest )
1872. aasta 21. augustil sõlmitigi kokkulepe, tööliste neljakümne esindaja ja tehase valitseja G. Kolbe vahel. 
Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal : Eestimaa kuberner Sahhovskoi, Peterburi sandarmivalitsuse ülem Birin, Kreenholmi vabriku valitseja Kolbe ja nelikümmend kangrute esindajat. Siinkohal ei suuda ma  hoiduda kommentaarist - Kas meil tänapäeval suudaksite ette kujutada et firma töötüli tulevad lahendama president koos kaaskonnaga ja siseminister ?
 Vabriku valitseja pidas võimalikuks rahuldada enamuse tööliste nõudmistest v.a. töötasu kuna see sõltub turuhindadest ja isiklikud küsimused ( velsker Palkin) kuna neid ei ole sobilik lahendada " Poliitilise" otsusega sellisel tasemel. 
Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor L. Knoop. 
22. augustil asusid kangrud taas tööle. 
Töölised kes olid vabrikust lahkunud koolera nakkuse kartuses, pöördusid vähehaaval tagasi. 1872. aasta septembrikuu alguses tekkisid pinged vabrikutööliste hulgas aga uuesti. 
Selle põhjuseks said kuulujutud nagu kavatseks vabriku juhtkond saavutatud kokkuleppest taganeda, samuti leidis osa töölisi, et mässajad - augustistreigis osales siiski väike osa töötajaist on häirinud nende harjumuspärast elukorraldust. 
Nähtavasti kardeti siinkohal vabriku administratsiooni poolseid repressioone.
 Administratsioonile lojaalsete tööliste poolt esitati kaebus streigi eestvedajate peale,  palvega need rahutud isikud - Jakob Tamm ja Villem Preismann ning veel mõned aktivistid, vabrikust kõrvaldada. 
Tekkis vastuseis tööliste endi vahel, peeti koosolekuid karjuti üksteist üle, rikuti rahu.     
9. septembril andis haagikohtunik korralduse edasiste korratuste vältimiseks  Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned inimesed arreteerida ning paigutada linnavanglasse. 
11. septembril nõudsid 200 töölist ähvardavas vormis, arreteeritute vabastamist. Puhkes juba suurem mäss, aktiivsemad töölised tõkestasid Kreenholmi saarele viiva silla, takistades nii ülejäänud töötajate pääsu vabrikusse. 
Sandarmid haagikohtuniku juhtimisel üritasid silda mässajatest puhastada, see läks neil küll korda, kuid mõned sandarmid ja haagikohtunik ise said streikiate visatud kividest haavata. Haagikohtunik, kelle isikupuutumatusele sellisel viisil kallale kiputud oli, laskis aktiivsemad mässajad arreteerida. 
Kinnipeetud vabastati aga kohe suure hulga mässajate poolt uuesti, kusjuures valvurid rängalt äbi peksti. 
Kuna olukord oli kontrolli alt väljumas, pöördus haagikohtunik nüüd abi saamiseks sõjaväe poole. Pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel võttiski kohemaid vabriku oma kontrolli alla.  
12. septembril oli Kreenholmi asulas uusi suuri rahvakogunemisi.
Nõuti Villem Preismanni ja tema kaaslaste vabastamist. 
Eestimaa kuberner  palus Jamburgist Reinvaldi pataljonile abijõude. 
13. septembri õhtuks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 
14. septembril taastus osaliselt vabriku töö. kohale saabus Eestimaa kuberner Sahhovskoi. Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 
15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud. 
Arreteeriti 22 isikut keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises.
19. septembril leiti võimalik olevat sõjaväed vabrikust välja viia. 
Juurdls jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, ning toimunud sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist selle administratsiooni poolt. Suutmata leida pika aja vältel kompromisse töötülides, tunnetamatta tööliste taluvuse piiri tekitati olukord, kus kooleraepieemia sai viimaseks tõukeks töötajate meelepaha vallandumisel. Augustistreigist midagi õppimatta üritas vabriku administratsioon septembrikuus mahitada vastasseisu tööliste vahel, tulemuseks aga saadi suurimad töölisrahutused tolleaegses Vene impeeriumis. 
Arreteeritud volinikud - siis Villem Preismann kaaslastega vabastati küll vahi alt, kuid neid tagasi vabrikusse lubada ei peetud võimalikuks . 
Septembrimässu ajal vägivallatsenute  üle mõisteti kohut - nii mõnigi nende seast sattus pikaks ajaks sunnitööle. 


Loodan väga, et möödunud pooleteist sajandiga oleme me piisavalt õppinud saamaks aru, et märatsemiseks kasvanud rahulolematusest ei tõuse kasu kellelegi