Teel autoga tööle, märkasin äkki enne suuremat ristmikku pidurdades, et autost eraldus miski pisuke rõngakujuline jubin ja veeres kiiresti-kiiresti mu autukesest ette.
"Rihmaratas"! krt mõtlesin endamisi.
Esimene reaktsioon oli liiklusvoost välja saada.
Arvestades, et tegu oli ühteaegu Tallinna ühe peatänava ja teoreetiliselt sõidukõlbmatu autoga
oli see üsna kaelamurdev trikk.
Põhimõtteliselt oli turvalisesse siesupaika pääsemiseks mul kasutada vaid inerts 30 km/h kiiruselt.
Ja pidurdada ega peatuda - loomulikult ei tohi!
Sestap sooritasin tagaliikujale üliootamatu vaskpöörde, suunda näitamata, ise salamisi lootes, et keegi just praegu minust vasakult mööda ei hakka trügima.
Sain pöörata viimasel hetkel, muidu oleks teeotsast mööda sõitnud...
Läks õnneks, sain väiksemale tänavale, miski kontori ette parklasse seisma.
Nüüd oli vaja täpsemalt määrata probleemi olemus.
...Generaator terve...veepump...OK.
Olin pääsenud väikseima sel juhtumil võimaliku kahjuga - purunes kõige alumine väntvõlli otsa kinnitatud rihmaseib.
Auto - sõidukõlbmatu õnneks vaid teoreetiliselt, kuna kilomeeter-kaks tunnis ma temaga enne mootori ülekuumenemist ikkagi liikuda saan.
Kallist evakueerimisteenust ma ei vaja ja saan töökotta omal jõul.
Nuputasin hulk aega, et kus siin ümbruses võiks kõige rutem jutule saada?
Välja mõtlesin.
Väikepool kodune töökojake garaaziboksis, kus ümbruskonna vene mehed päevast päeva sotsialiseeruvad.
Töö polnud ju iseenesest keeruline.
Ja meestel just tööd vaja.
Olekski nagu lõpp hea kõik hea?
Eeei sõbrad...
"Tünga teha tahtsivad need kodanikud mulle ka.
Kolm-neli tundi otsiti mööda romulaid vajalikku juppi.
No ei leia.
Mina muudkui kannatlikult ootan, longin remonditöökoja ümbruses ringi, tööpäev juba üle lõunaaja.
Ei midagi.
Teevad mehed juttu, et vot sihuke asi, uus jupp maksab 180 EUR-i. (rihmaratas siis)
Siin nüüd küll midagi ei klapi.
Sõidan puruvana Volkswageni mitte Porchega, et jupid nii palju maksaks.
Mehaanikud nokivad nina, venitavad....
Et kus sa vennike pääsed, tahad autut kätte saada küll sa maksad...
Läksin vahepeal lahedalasuvasse kohvikusse lõunatama.
Helistab siis töökojapealik mulle mõne aja pärast ja ütleb:
"Ei ole rihmaratast..... Kohe ei teagi mida teha..."
"Ma mõtlen veidi." vastan talle ise viinerit näsides.
Aga ei mõelnud ma midagi.
Võtsin kätte, helistasin ise varuosamüüjale.
Ja mitte romulasse vaid poodi.
Rihmaratas täitsa olemas, hind 11.50
"Ah te nahaalsed põrsad..." mõtlen endamisi töömeestele.
Vennad ei teadnud ju, et ma mehaanikuna ametis rohkem aastaid kui mõnel neist eluiga...
Auto sai korda ja töö eest makstud 15 euri - nagu see töö ajakulu poolest väärt ongi.
Pluss varuosa 11.50
Kuna sain meestega ilusti ja vimmata kokkuleppele ei maini ma töökoja nime.
Kuid võta arvesse kallis kaaskannataja - see, et töömees midagi telefonisse räägib või kuskil ära käib - ei tähenda sugugi veel, et ta ka päriselt sinu probleemiga tegeleb.
Ära ole laisk, kontrolli...
"Rihmaratas"! krt mõtlesin endamisi.
Esimene reaktsioon oli liiklusvoost välja saada.
Arvestades, et tegu oli ühteaegu Tallinna ühe peatänava ja teoreetiliselt sõidukõlbmatu autoga
oli see üsna kaelamurdev trikk.
Põhimõtteliselt oli turvalisesse siesupaika pääsemiseks mul kasutada vaid inerts 30 km/h kiiruselt.
Ja pidurdada ega peatuda - loomulikult ei tohi!
Sestap sooritasin tagaliikujale üliootamatu vaskpöörde, suunda näitamata, ise salamisi lootes, et keegi just praegu minust vasakult mööda ei hakka trügima.
Sain pöörata viimasel hetkel, muidu oleks teeotsast mööda sõitnud...
Läks õnneks, sain väiksemale tänavale, miski kontori ette parklasse seisma.
Nüüd oli vaja täpsemalt määrata probleemi olemus.
...Generaator terve...veepump...OK.
Olin pääsenud väikseima sel juhtumil võimaliku kahjuga - purunes kõige alumine väntvõlli otsa kinnitatud rihmaseib.
Auto - sõidukõlbmatu õnneks vaid teoreetiliselt, kuna kilomeeter-kaks tunnis ma temaga enne mootori ülekuumenemist ikkagi liikuda saan.
Kallist evakueerimisteenust ma ei vaja ja saan töökotta omal jõul.
Nuputasin hulk aega, et kus siin ümbruses võiks kõige rutem jutule saada?
Välja mõtlesin.
Väikepool kodune töökojake garaaziboksis, kus ümbruskonna vene mehed päevast päeva sotsialiseeruvad.
Töö polnud ju iseenesest keeruline.
Ja meestel just tööd vaja.
Olekski nagu lõpp hea kõik hea?
Eeei sõbrad...
"Tünga teha tahtsivad need kodanikud mulle ka.
Kolm-neli tundi otsiti mööda romulaid vajalikku juppi.
No ei leia.
Mina muudkui kannatlikult ootan, longin remonditöökoja ümbruses ringi, tööpäev juba üle lõunaaja.
Ei midagi.
Teevad mehed juttu, et vot sihuke asi, uus jupp maksab 180 EUR-i. (rihmaratas siis)
Siin nüüd küll midagi ei klapi.
Sõidan puruvana Volkswageni mitte Porchega, et jupid nii palju maksaks.
Mehaanikud nokivad nina, venitavad....
Et kus sa vennike pääsed, tahad autut kätte saada küll sa maksad...
Läksin vahepeal lahedalasuvasse kohvikusse lõunatama.
Helistab siis töökojapealik mulle mõne aja pärast ja ütleb:
"Ei ole rihmaratast..... Kohe ei teagi mida teha..."
"Ma mõtlen veidi." vastan talle ise viinerit näsides.
Aga ei mõelnud ma midagi.
Võtsin kätte, helistasin ise varuosamüüjale.
Ja mitte romulasse vaid poodi.
Rihmaratas täitsa olemas, hind 11.50
"Ah te nahaalsed põrsad..." mõtlen endamisi töömeestele.
Vennad ei teadnud ju, et ma mehaanikuna ametis rohkem aastaid kui mõnel neist eluiga...
Auto sai korda ja töö eest makstud 15 euri - nagu see töö ajakulu poolest väärt ongi.
Pluss varuosa 11.50
Kuna sain meestega ilusti ja vimmata kokkuleppele ei maini ma töökoja nime.
Kuid võta arvesse kallis kaaskannataja - see, et töömees midagi telefonisse räägib või kuskil ära käib - ei tähenda sugugi veel, et ta ka päriselt sinu probleemiga tegeleb.
Ära ole laisk, kontrolli...
Комментариев нет:
Отправить комментарий