Eriti libe tee

Niisiis täna 26 oktoobril saabus ootamatult talv.
Ja kuna "külaline" oli tõepoolest varajane siis mängisid soe maapind, temperatuuride kõikumine, rohked sademed ja neid sademeid kohe jääks pressivad autorattad kokku sellise paraja liuvälja efekti.
Paraja kuid mitte katastroofilise.
Sai sõita küll, kui mitte tõmmelda, ainult siledaks-siledaks lihvitud foorialuselt startimine oli pisut problemaatiline.
Hommikul olin varajane ja sõitsin välja 7.00 ehk umbes pool tundi enne hommikust tipptundi.
Igaks juhuks.
Tööle jõudmiseks kulus tavapärase 20 min asemel umbes pool tundi.
Tagasisõit seevastu võttis aega pisut üle kahe tunni.
Massiivne ummik algas Laagna teel KUMU kandist ka kestis vahelduva eduga kuni koduõueni välja.
Ca 7 km ja 2 tundi.
Tegelt võrreldes saksamaal kogetuga polegi kõige hullem...
Kusjuures kogu oma kodutee pikkusel ei kohanud ma ühtki reaalset liiklustakistust, kogu kamm oli tingitud armsate kaaskodanike autojuhtimisvõtete omapärast.
Üllatavalt palju leidub neid kes arvavad, et parim on liikuda eessõitja peeglikslihvitud
jäljes ja  kui auto ei taha kohalt minna - siis tuleb üha kõvemini gaasi litsuda

Hakkame remonti tegema vol 2

Paraleelselt tegeleme kolme asjaga:
1. Uus köögiaken. Suurt osalust ei vaja va ventilatsiooniküsimused tuleb läbi rääkida. Täna tulebki mõõtjamees asja üle vaatama.
2. Köögimööbel. Vaat see on jutt seinast seina.
Nii otseses kui ülekantud tähenduses. Põhimõtteliselt on meil vaja korraldada kapindus otstarbekamalt, mahukamalt ja mõelda paremini läbi töökoht.
Praegu on nii, et töötasapinnad on jupitatud ja hõivatud igasuguste "kodutute" pisiasjadega.
Alumistes kappides pole väljatõmmatavaid sahtleid ja iga kord kui on vaja midagi otsida peab seda peaaegu käpuli tegema. Kodumasinad on olemas ja päris uued. See on ühtepidi halb, sest nii pole mõtet investeerida integreeritud tehnikasse. Vana müüa (ära anda) oleks rängalt kahjumlik.
Aga jah. See millest alustme näeb välja nii...
Ja ruumijaotus on selline...

    

No ja käimegi nüüd see plaan näpuvahel mööda mööblisalonge ja kogume pakkumisi.

Tegelikult mina isiklikult vihkan seda "klassiklalist seinatäit",sest liiga piiratud, fantaasiavaene ja moestampides kinni on see kõik. 

Aga mis teha, kui sul kogu majapidamise köögistaffi paigutamiseks on vaid 312 x 240 sentimeetrit?

Muidugi oleks uhke osta paari tuhande eest võltsantiikne kummut, nikerdustega ja klaasvitraazidega.

Noad-kahvlid-taldrikud-taasid saaksid ära paigutatud ja võibolla jääks veel ruumi kuivainetele...

Aga ülejäänu?

Hakkame remonti tegema vol 1

Sügisesed aktiivsusehood.
No ja tegelikult on WC puhta hukas, sai alustatud pisut kipsplaati senina pandud ja nii see mõneks aastaks jäigi...
Tuleks nagu lõpule viia.
Ühes toas vajub põrand nurga suunas alla. Vaja üles võtta ja midagi laakidega teha.
Parkett tuleks panna sinna tuppa ja koridori.
Köögile tuleks anda uus ilme...

Vähe pidulikum lõunasöök

Seda et otsustasime täna Svetaga lõunat süüa sellises kohas nagu "Cantina Caramba". Pidulikuks lõunasöögiks oli ka pisut põhjust, sest täna 12 aastat tagasi see oli kui me kuldsõrmused sõrme saime.
Parkisime auto, valisime lauakese ja asusime menüüd uurima.
Saime minutit 10 uurida kui tuli ettekandja ja teatas, et ta väga vabandab kuid ta peab meie laua ja veel ühe seltskonna istumisepaiga reserveerituks kuulutama.
Teine seltskond leidis omale uue paiga, meile aga sisult näidati ruumipuudusel ust.
Tore, tore mõtlesin, et teen esmaspäeval raipekarja pulbriks.
Ma KÜ esimees ja skandaalide korraldamine käpas.
Siis veel kord "Cantina Caramba" peab võimalikuks kliente nii teenindada.
Seadsime siis sammud teise kohta - Hispaania restorani "Manolte" Tabasalus.
Teine maailm. Meiele pakuti mugavamat lauda kuna olime koeraga ja vett (esimest korda eestis) vett koerale.
Aidati üleriided garderoobi paigutada ja tänan ja palun ja kuidas maitses...?.
Jootraha polnud jätta kahju ja tänusõnu sinna peale.
Ettekandja ei teadnudki, et päästis oma püüdlikkusega ka oma Kadrioru kollegi hakkimisest.
Selline lugu

Natsionalismist ja kohustustest

Helistas mulle neljapäeva õhtul majaelanik ja lubas meie st juhatuse peale politseisse kaevata.
Põhjus võttis sõnatuks. Nimelt olla küttesüsteemi rikke leidmiseks korterisse sisselaskmist palunud juhatuse liikmed julgenud suhelda kaebaja abikaasaga vene keeles.
Selgituseks niipalju, et mainitud juhatuse liikmed ei oska kuigi hästi eesti keelt ja et
juhatuse liige ei ole lepinguline töökoht millele kehtiks keelenõuded, vaid majarahva poolt valitud ühistu esindaja.
Paraku ei külasta rahulolematu korteriomanik ühistu koosolekuid ja ei osale valimistel.
Kuigi see on tema kohustus.
Aga rahulolematust teiste poolt valitutega on muidugi taevani.
Ma ei oleks sellest vahejuhtumist kirjutanudki kui see poleks olemuselt  niiii ürg eestilik

Sünnipäev

Niisiis olen nüüd...tunni pärast juba 45 aastane.
Pole vähe. Õnneks ka mitte liiga palju.
Päeva enda tähistamine möödus kiires tempos.
Hommik algas nii...

Loomaaias algas. Võinuks arvata, et sellise sügisilmaga  istuvad kõik loomad siseruumides.
Ei.
Võin teile kinnitada, et see ei ole nii.
Meie vaatasime loomi ja loomad meid. Näiteks pesukaru

Neil pole seal vigagi. Isegi majad on energiasäästlikud. Muidugi kui uskuda seda mis kirjas

Eriti lühike postitus

 Valitsus ei tee midagi, et rahval kergem oleks. Valitsus ei maksa arstidele palka. Valitsus tõstab elektri hinda.
Valitsus annab meie raha kreeklastele ära. Valitsus...
Mida krt pööbel siis valite selliseid asjapulki? 
Ei haletsust, ei kaastunnet selliste suhtes

Pühapäevahommikune targutus - Miks UFO-sid olemas ei ole?

Sellepärast, et nende järele puudub vajadus.

Vähemalt sellisel kujul nagu me neid oleme harjunud ette kujutama, pahupidi taldriku kujulisena kus sees rohelised mehikesed.

Kujutage endale hetkeks ette inimese edusamme tehnoloogiate vallas viimase sajandi jooksul?

Võrrelge „Kevade“ kangelaste maailmapilti tänasega.

Seda kõigest sajandiga.

Kuid kui areng sellises tempos kestaks, ütleme näiteks sada tuhat aastat?

Milliste tehnoloogiliste võimaluste omanikud oleksime siis?

Me teame juba, et meie lähiruumis maaväliseid tsivilisatsioone ei ole.

Ja kaugemalt siia jõuaks vaid need kellede tehnoloogilised võimalused oleks meie omadest aastasadu ees.

Kuid meiegi oleme jõudnud siin juba järeldusele, et puht praktilistel kaalutlustel on teiste taevakehade uurimisel otstarbekam kasutada mehitamata aparaate.

Luust ja lihast inimesed vajavad transpordiks selliseid kulukaid eritingimusi nagu toit hapnik, õige temperatuur jne. Neid tuleb kaitsta ülemääraste kiirenduste ja kosmilise kiirguse eest

Ja lõpuks on elusolend surelik.

Kuid ka valguse kiirusele lähedase kiirusega  liikuvale „Tähelaevale“ võib kuluda teekonnaks aastakümneid.

Lõpuks millist kasu tooks ekpeditsioon mis naaseb sajandi pärast?

Kuhu minna...?

On küsimus mis teinekord puhkepäeva hommikul kerkib. Tahaks oma päeva teinekord pisut huvitavamalt sisustada.
Vastus küsimusele  näib olevat -  mitte kuhuminna.ee  saidile.
Miks?
Aga võimetuse pärast leida suure hulga reklaami ja staatiliste objektide hulgast ühepäeva lähiajalisi üritusi.
Kliki millist rubriiki tahad - ikka saad teada, et endiselt on olemas A.H.Tammsaare muuseum  ja Adamson Ericu muuseum on juba aastaid sama koha peal ja Rahvusraamatukogu viimased pool aastat näitusega üles astub ja et Veenus Club korraldab igihaljalt hilisõhtuseid üritusi.
Aga seda, et Vabaõhumuuseumis toimub täna simman, et Laevaremonditehases on avatud uste päev või Strooni rannas toimub laupäeval sügislaat...

Väike väljasõit Laitse kanti

Tallinn – Ääsmäe – Laitse – Vasalemma – Keila – Tallinn

Sõitsid : Guido, Svetlana ja Vallik

Ilm kena, sügisene , vahelduv pilvitus  +15

Väljasõit kodust kell 12.00

Kõigepealt, väike põige Stroomi randa. 
Seal oli käimas Stroomi Sügislaat. 
Pärast laata tegime väikese ringi Laitse lossi juurde.
Sveta tahtis näha kuidas see välja näeb.
Oli väike lootus, et saame lossipargis pisut jalutada.
Kohalejõudnult võisime siiski nentida, et parki nagu polegi...
Tagasi koju jõudsime ca 16.00

Seekord soolikates ei sobra ja kõõluseid ei haki

Vaid tükeldame lihtsalt kümme kilo magu.
Noaga siuh-säuh paarisajagrammisteks tükkideks ja ongi valmis. Üldiselt seekord sattus puhas karaam ja rasvakihti ei peagi ära lõikuma.
Ja üldse vedas Balti jaama tagant sai jälle värsket materjali...
Turult muidugi.
Ja koerale muidugi.
Veisemagu. Tegevus ise selline:

Sõnadeta

Pühendatud Sputnikule

Täna on siis juubel.

55 aastat tagasi startis orbiidile maa esimene kunstlik kaaslane.

Nii selle nimigi „Sputnik-1“.

Ja eile 70 aastat tagasi startis Peenemünde polügoonilt esimene vedelkütusel tõsiseltvõetav kanderakett.