Kevad ikkagi käes

Esimene tõeliselt kevadine päev. 16 aprill

Plaanid

1. mail on meil plaanis traditsiooniline kevadine väljasõit kuhugi, soovitavalt seni külastamata paika.
Aga kuhu siis ikkagi?
Mõistetaval põhjusel jääb selliseid kohti järjest vähemaks, sest ühe-päeva mõnus tegevusraadius jääb siiski piiratuks 150-200 kilomeetriga Tallinnast.
Teisest küljest pole seda tegevusulatust sugugi ka vähe, sest välja jäävad ainult saared, kuhu praamitamine võtaks liiga palju aega ja päris, päris tagumine Lõuna-Eesti ning Narva kant.
Edasi saab välistada ka Harjumaa, seda lihtsalt sellepärast, et jätta ka tavalisteks nädalavahetusteks midagi teha.
Välja jäävad mõlemad Virumaad, nende sagedase külastatuse tõttu, samal põhjusel saab välja arvata ka Läänemaa, mis on vähemalt kahel aastal olnud 1. mai väljasõidu sihtmärk.
Käinud oleme palju ka Tartumaal, lisaks on see kaugel, nii, et välja jääb ka see maakond.
Raplamaal, andku mulle nüüd andeks kes sealt pärit - pole lihtsalt midagi teha.
Lühidalt sõidame Järva ja Pärnumaale.
Pärnu jõgi
Eesti pikim, Roosna-Allikult algav jõgi, sõidaks õige Lätteist suudmeni?
Kahjuks küll mitte mööda vett, ainult autoga mööda jõelähedasi teid ?

Üsna palju sebimist ühistu ümber

Mitu erinevat projekti ühel ajal.
Kõigepealt veemõõtjate vahetamine, siis heakorraprojekt ja lisaks veel jalgrattahoidja lugu.
Kõik tore, ainult, et mistahes tegemine liigub ainult niipalju kui sa täpselt takka lükkad, tasub kõrvale vaadata ja kohe jääb kõik seisma...

Kuidas teha korterelamus jalgrattagaraazi?

No näiteks nii nagu siin
http://blogs.olin.edu/studentblog/2007/03/laundry-day.html 

Liikumine nagu teada on tervise pant ja jalgrattasõit üha enam populaarsust koguv liikumis ja liiklemisviis.

Kuid jalgratast, eriti kui neid on peres mitu on vaja ka kusagil hoida.

Korteris...jah hädaga muidugi saab, kuid hea lahendus see kindlasti pole.

Samas on meil keldris kasutamata, aastaringselt köetavad, lukustatud, valgustatud ja küllaltki avarad ruumid.

Minu ettepanek oleks järgmine:  Kohandada üks sellistest ruumidest, näiteks I trepikoja keldris, majaelanike jalgrataste  aastaringseks hoiuruumiks.

Kulud kannaks mõistagi selles ruumis oma jalgratast hoidvad majaelanikud.

Kui meid oleks küllalt palju siis usun, et see kulu ei tuleks liiga suur.

Niisiis selleks, et saada ligikaudset ettekujutust sellise ettevõtmise vajalikkusest ja võimalikkusest avasin KÜ kodulehel vastava küsitluse. Ja otse loomulikult ootan teie ettepanekuid ja kommentaare siin selle loo all

Esinesin vaat sellise pöördumisega majaelanike ees. Jalgrattahoidla, mõttetu tühjuse asemele.

Esinesin selle, tegelikult Svetlana pakutud ideega omamata tegelikult üldse mittemingit ettekujutust sellest, et kas mind ka keegi toetab või mitte.

Rahvakogu tuli kokku selleks, et laiali minna

Tegelikult ongi vist kõik. See mis sündis raadikaalsete, võibolla naiivsevõitu ettepanekutena läbis spetsialistide korrastamise, ekspertide (kelledest suur osa ise võimulolijad) puhastamise ja rahvakogu arutelu, muutudes selle teekonna kestel tundmatuseni. Maha said viilitud teravad nurgad, silutud karedavõitu pind ja igaks-juhuks välja urgitsetud selgroog, vägevast möirgest sündis hädine vigin
Või kas sündiski üldse?