Loogika ütleb, et parim...

...Parim mida Ukraina veel võimul olev valitsus saaks teha - on see, et Maidan, see "mäss" jõuga laiali ajada.
Jah, see ei õnnestuks ohvriteta, kuid need kaotused oleks ometi tilk merre võrreldes sellega mis ootaks ukrainlasi mässajate võidu korral tulevikus.
Aga tulevikus ootab neid ilma välise abita ilmselt igal juhul pankrot.
Kui sellega kaasneb ka riigivõimu kollaps siis võib juhtuda ükskõik mida, alates sellest, et tegelik võim riigis läheb kriminaalsete gängide kätte kuni kodusõjani välja.
Ukrainlased on lõunaslaavlaslikult kirglikud võitluses ja meeletuseni vaprad lahingus, kuid samas kahjuks ka üsna distsiplineerimatud ja kehvad rutiinse argitöö tegijad.
See on maa kus tundub, et töötab ainult sundus ja autoritaarne võim.
Samas on mul ebaratsionaalselt hea meel ohollide vabameelsuse üle.
Isegi ühest Vene foorumist jäi silma pealkiri "Me veel hakkame neid kadestama".
Võibolla hakkamegi.
Meie ka

Miks mitte praamid?

Targutus targutamise pärast
Tõepoolest, miks mitte kulukat ja kaelamurdvat "Rail balticu" projekti asendada märksa paindlikuma ja ilmselt mitte vähem tõhusama praamiühenduse vastu?
No näiteks nii  Helsinki-Tallinn-Venspils-Klaipeda-Gdansk-Hamburg väljumisega neli korda päevas mõlemas suunas?
Vaja on selleks paarkümend suurt ro-ro alust milliste käsitsemine meile ometi harjumuspärane ja jõukohane on?
Oluline paindlikkus, vedude sageduse ja projektis osalejate küsimuses. "Jobudega" ei pea üldse arvestama, sest nende juures võib lihtsalt mitte peatuda.
Projekti kahjumlikkuse korral saab alused müüa või rentida. Ehituskulud on kindlasti väiksemad kui raudteeliini puhul.
Puuduseks on mõningane aeglus, ja sõltuvus ilmastikutingimustest, kuid palju neid päevi ikka on kui praamid merele ei lähe?
Ja pole olulist vahet kas kaup jõuab Hamburgist Tallinna ühe või kahe ööpäevaga?
Aga ju on rautee ehitamine eluliselt kasulik liiga paljudele

Seadused on lollide jaoks

Ikka see Delfist läbi käinud 88 km/h sõitmise lugu.
Ma ei kavatse teemat jätkata, nendin vaid üht - sovietlikku tungi "olla kavalam" sümbioosis moodsa ärapanemiskultusega. Vastulausetena eelmainitud artiklile ilmus mitmeid kirjutisi kogenud ja vähem kogenud sõitjatelt ja isegi politsei ametnikult. Rääkimata juba rohkem kui kahest tuhandest kommentaarist.
Tonaalsus on enamasti üks: Mistahes põhjendusega - Liiklusseaduse sätted kiirema möödalaskmise kohta, spidomeetri valetamine, "ohutuse tagamine", "üksteise austamine" jne jne õigustada vajadust sõita mööda sellest kuramuse 88 kilomeetrit tunnis liikuvast autost.
Unustades seejuures justkui kogemata tõsiasja, et piirkiirus on meie riigi teedel 90 kilomeetrit tunnis ja, et füüsikaseaduse järgi + 2 km/h reaalsel teel ei ole möödasõit võimalik,ega annaks ka ajaliselt mitte mingit tunnetatavat rahuldust.
Kas artiklite autorid ei tea piirkiirusest või on nende koolitee jäänud liiga lühikeseks füüsikareeglitest arusaamiseks?
Muidugi mitte...

Valmistume B kat sõidueksamiks

Mul siis uus roll täita. Olen "juhendaja" millise staatuse kinnituseks lunastasin Maanteeametist ka vastava dokumendi. Esimesed ringid platsil tehtud ja sadakond kilomeetrit linna ja linnalähedasi teid sõidetud.
Eite tegime Katjaga läbi "tuleristsed", ehk siis ta ise sõitis kodust välja ja tõi auto koju tagasi, seda arvestades, et elame lähedal Tallinna kesklinnale. Mina muidugi kõrvalistmel, kuid arvestades, et meie autos pole lisapedaale, on minu osaks röökida nagu ratta peal kui probellm tekib. Seda viimast muidugi naljaks, sest viimane asi mida üks juhendaja teha tohib -