Pole midagi öelda. Nagu hea väikekodanlane olen väikeste argimurede suures rakkes. Jah, mõelda vaid, nooremas põlves ei mõistnud ma idealistlikult sugugi neid kes oma elu tühiste askelduste peale kulutasid ja arvasin, et õige saab olla vaid pühendumus mingitele globaalsetele eesmärkidele.
Arvata on, et siin jätsid oma jälje nõuk aja kangelaste eeskujud kes läksid ja vallutasid mäetippe või ehitasid suuri linnu eikuhugi, tühja koha peale.
Ja ja kuidas me ei proovi ka läänelikku nägu teha, see pisik on meis ikka sees. Ainult me ei julge seda tunnistada, ei julge iseendalegi siis teistest rääkimata.
Tegelikult on võimes maailma pisut teisiti näha meie jõud mida me ei mõista kahjuks kuidagi tarvitada.
Meil on justnagu kolm silma mis näevad justkui stereoskoopilist kujutist sellest mida ontlik kahemõõtmeline läänlane ei taju.
Kuidas seda nüüd selgemini öelda... näiteks meil firmas üritatakse lugematute koolitustega õpetada kollektivismi, meeskonnatööd, üritatakse naiivselt taipamata, et meie nõukogudeaja lapsed oleme kollektivismi korüfeed, meid on titeeast saati töödeldud multikatega kus sõprus võidab ja ühtsuses on jõud, meist on tehtud oktoobrilapsi ja pioneere, kasvatatud lasteaias ja koolis range kollektivismi põhimõtetel.Ja Ja siis tuleb miski koolitaja ja üritab meile väikese naiivse seltskondliku liikumismängu abil õpetada, et kui hea on ikka üseskoos tööd teha.
Muigama paneb, sest ma tean mis oli ja tean seda mis tuleb.
Aga muidu jah - üks mitte nüüd, et uus aga rohkem energiat nõudev hobi on meil kaa. Nimelt fotoblogi "Europug" facebookis mille peakangelaseks on meie koerapätakas on hakanud kasvavas tempos fänne koguma. Mõni päev rohkem kui aasta tagasi alguse saanud blogi oli suve keskpaigani selline, maavillane kodukootud "käpik" mida me rohkem naljaviluks pidasime. Mõne kuuga on meie auditoorium kasvanud ligi viisteist korda mis võimaldaks seda resursi kasutada juba mõningase reklaamiplatformina. Tuleb analüüsida oma võimalusi ja koostada tegevuskava.
Arvata on, et siin jätsid oma jälje nõuk aja kangelaste eeskujud kes läksid ja vallutasid mäetippe või ehitasid suuri linnu eikuhugi, tühja koha peale.
Ja ja kuidas me ei proovi ka läänelikku nägu teha, see pisik on meis ikka sees. Ainult me ei julge seda tunnistada, ei julge iseendalegi siis teistest rääkimata.
Tegelikult on võimes maailma pisut teisiti näha meie jõud mida me ei mõista kahjuks kuidagi tarvitada.
Meil on justnagu kolm silma mis näevad justkui stereoskoopilist kujutist sellest mida ontlik kahemõõtmeline läänlane ei taju.
Kuidas seda nüüd selgemini öelda... näiteks meil firmas üritatakse lugematute koolitustega õpetada kollektivismi, meeskonnatööd, üritatakse naiivselt taipamata, et meie nõukogudeaja lapsed oleme kollektivismi korüfeed, meid on titeeast saati töödeldud multikatega kus sõprus võidab ja ühtsuses on jõud, meist on tehtud oktoobrilapsi ja pioneere, kasvatatud lasteaias ja koolis range kollektivismi põhimõtetel.Ja Ja siis tuleb miski koolitaja ja üritab meile väikese naiivse seltskondliku liikumismängu abil õpetada, et kui hea on ikka üseskoos tööd teha.
Muigama paneb, sest ma tean mis oli ja tean seda mis tuleb.
Aga muidu jah - üks mitte nüüd, et uus aga rohkem energiat nõudev hobi on meil kaa. Nimelt fotoblogi "Europug" facebookis mille peakangelaseks on meie koerapätakas on hakanud kasvavas tempos fänne koguma. Mõni päev rohkem kui aasta tagasi alguse saanud blogi oli suve keskpaigani selline, maavillane kodukootud "käpik" mida me rohkem naljaviluks pidasime. Mõne kuuga on meie auditoorium kasvanud ligi viisteist korda mis võimaldaks seda resursi kasutada juba mõningase reklaamiplatformina. Tuleb analüüsida oma võimalusi ja koostada tegevuskava.
Комментариев нет:
Отправить комментарий