Tallinn – Toolse – Kunda - Narva
Guido, Svetlana, Vallik
Ilm suvine, + 20
Väljasõit Tallinnast umbes kell üks päeval, kiire sõit mööda Narva maanteed Rakvereni, seejärel pööre paremale Ubja suunas.
Selles asulas oli Svetlana koolipõlves abiks kartuleid võtmas.
Kuigi palju on muutunud tundis Sveta koha isegi ära, vanaaegse maakividest hoone järgi kus nad tol ajal ööbisid.
Edasi liikusime Kunda suunas mööda kuulsast Lammasmäest, eesti ühest vanimast teadaolevast asulakohast.
Ma millegipärast arvasin, et see koht on kuidagi külastajatele eksponeeritud, et seal saab peatuda ja ringi jalutada.
Tegelikkus paraku neid lootusi ei õigustanud.
Peatuda kitsa tee servas oleks kuidagi patuga pooleks veel saanud, kuid jalutamine oleks kujunenud tigedaks võsas rähklemiseks.
Seepärast jätkasime pärast lühikest peatust teekonda Kunda poole.
Asula piirilt tegime aga vasakpöörde Toolse suunas.
Läbinud viitade järgi üha kitseneval teel umbes kuus kilomeetrit jõudsime räämas parklasse kus tee justkui lõppes.
Kõik oli tore, kuid linnust siin küll kusagilt ei paistnud.
Parkimisplatsilt hargnes tee kolmeks, iga teeharu näis viivat kellegi koduõuele.
Kuid siiski, kahes suunas – paremale-vasakule oli tee lõppemine taluhoovis palja silmaga näha.
Mida ei saanud aga öelda otse kulgeva tee kohta, kuna rohelus piiras nähtavuse edasisuunas..
Lisaks teadsin, et linnus peab asuma mere kaldal ja et selle müürid on küllaltki kõrged.
Nii, et talutare taha need peiyu jääda poleks saanud.
Egas midagi liiksime autoga ettevaatlikult edasi paludes juba mõttes rahu rikkumise eest vabandust talupere käest kelle hoovi me kardetavasti tüürisime.
Meie meeldivaks üllatuseks möödus teeke siiski majapidamisest ja kulges otse edasi.
Läbinud veel 400 m jõudsime nüüd lõpuks ikkagi linnuse müüride alla.
Jätsime auto parklasse ja tegime väikese jalutuskäigu linnuse varemetes.
Linnus, õigemini, see mis linnusest järgi on vundamentide vajumise tõttu mitmelt poolt toestatud ja kindlustatud.
Vaatamist pühapäevajalutajae on siin vähe.
Teinud linnusele tiiru peale läksime veel mereranda mis on kaunistatud mitme vana puupaadi ja hulga laevu või paate meenutavate dekoratsioonidega. Nende rajatiste otstarve jäi pisut ebaselgeks, võimalik, et tegu oli mingi kunagise vabaõhuetenduse dekoratsioonidega.
Igal juhul oli kogu krempel ajahambast juba tuntavalt näritud.
Mererand ise on valdavalt kõrkjane-kivinie, kuid mitte ainult - leidsime me siit ka väheldase liivariba.
Jätnud Toolse selja taha suundusime nüüd kuulsasse tsemendilinna Kundasse.
Ei mina ega Svetlana polnud seal varem käinud.
Sõitsime linna sisse lääne poolt, kogu vaatevälja hõlmas tööstusmaastik, lisaks tehti siin veel teeremonti. Selline oligi esmamulje: teetolm, tee kõrval miski räämas laoplats, teetöömasinate kollased vilkurid ja taamal tolmuste tööstushoonete kõrged korstnad.
Midagi sellist olime muidugi ka oodanud, tsemendilinn ju.
Pilt ei muutunud sugugi rõõmsamaks ka eespool – tolm süngevõitu tööstusrajatised ja ei ühtegi inimest ringi liikumas. Liikusime edasi mööda peatänavat, vasakut kätt harvad elamud ja ühiskondlikud hooned, paremal tsemenditehas.
Ületasime suurema ristmiku, ning veel umbes kilommeetri pärast võttis tee suuna lõunakaarde ja ületanud jõe viis ilmsesti linnast välja.
Ei kaubandust, ei arvestataval hulgal elumaju.
Ega midagi, tagasipööre ja uus katse Kunda elu keskmesse jõuda.
Viitsimata kaarti vaadata kaldusime seekord mere poole, kuni jõudsimegi lõpuks sadamaterminaalini.
Kuid mitte seda polnud me otsinud. Uus katse leida linnasüdant - nüüd liikusime mööda Koidu tänavat lääne suunas.
Leidsimegi lõpuks esimesed korrusmajad ja siis hiljem ülevalt künkapealt ka linnaelu keskme.
Saanud sellisel viisil Kunda linnast päris põhjaliku ettekujutuse, jätkasime teed Narva suunas.
Teekonna pikkus ca 250 km
Комментариев нет:
Отправить комментарий