Tallinn – Ääsmäe – Ellamaa – Järveotsa – Ellamaa – Risti – Marimetsa –Risti – Tallinn
Sõitsid : Guido, Svetlana ja Vallik
Ilm suviselt soe, üksikute pilvedega +25
Väljasõit kodust kell 10.00
Esimene peatus Järveotsa järve ääres lõkke ja telkimiskohal
Siit saab alguse ka RMK Valgjärve loodusrada pikkusega 6,5 km.
Järveotsa järv. Nimelt ei olnud Svetlana veel kordagi siin käinud ja meie visiit oli ajaendatud rohkem minu soovist kelkida ilusate eestimaa paikade tundmisega.
Ise tean seda kanti juba möödunud sajandi kaheksakümnendate keskpaigast kui järve äärde tõi mind minu isa, kes oli ise siitnurga mees.
Tol ajal oli siin järve ääres „metsik“ kuid kohalike elanike seas populaarne ujumiskoht.
See asus umbes pool kilomeetrit idapool praeguse loodusraja alguspunktist.
Siia sai paaril korral hiljemgi ssõpradega rattamatkal ööbima tuldud.
Järve vastaskaldal asus nõukaajal vististi Tallinna Taksopargi puhkekodu.
Mis seal praegu on ei tea.
Aga looduse nautijale on üksildane kaunis metsajärv väga mõnus paik nii jalutada kui videvikus lõkke ääres istuda.
Tegime tiiru peale puhkeplatsile ja paadikaile, siit ka paar pilti.
Järgmine peatus Marimetsa Raba matkarada.
Rajale sattumiseks tuleb sõita Ristilt 3,4 km Virtsu suunas. Seda kaugust tasub tähele panna, sest pööre paremale metsarajale on halvasti tähistatud.
Meie sõitsime esimese hooga muidugi mööda, olgu, et teadsime, et kuskil siin see pööre olema peab.
Aga lõpuks jõudsime siiski õnnelikult raja alguskohta mida tähistas vastavasisuline teadatetahvel.
Tahvlilt saime lugeda ka seda, et osa rajast sealhulgas vaatetornid on remondiks suletud.
Raja esimene osa, 300 – 400 m kulgeb kõrgepingeliini all lõuna poole, seejärel suundus rada juba läbi metsa.
Pärast umbes poolt kilomeetrit astumist jõudsime suure heinamaa äärde.
Kuhu edasi?
Leidsime küll ajutise olemisega viida mis osutas aga umbmääraselt põllule.
Jätksime astumist üle põllu ainult sellepärast, et aimasin umbes suunda kus asub Marimetsa Raba.
Iga teine matkaline aga eksiks siin ja jätkaks liikumist mööda põlluteed heinamaa servas.
Astusime niisiis diagonaalis üle heinamaa heledama laigu suunas metsaveerel.
Läbinud 400 mmetrit ootuses, et kohe-kohe kargab põõsast välja talumees kes hakkab meid hurjutama tema heinamaal tallamise pärast, jõudsime ikkagi heledama laiguni mis lähemal vaatlemisel osutus toekaks puusillakeseks üle laia kraavi.
Sild näis olevat ehitatud RMK stiilis, seepärast uskusime jälle, et oleme õigel teel.
Veendumust said kinnitama siin-seal puude ümber seotud lindid.
Siin kohtasime ka tagasipöörduvat matkaseltskonda.
Läbinud mööda magistraalkraavi kallast veel kilomeetri tegi rada järsu pöörde ja suundus pisukesele kõrgendikule mis kandis „Kuresilma Mäe“ nime – nagu me teadetetahvlilt teada saime. Sealsamast raja pöördekohast paarkümend meetrit mööda kraavi edasi, leidsime aga uhke kopratammi.
Astunud kõrgendiku tipust veel paar-kolmsada meetrit avanes meie eest lõpuks vaade suurele Marimetsa rabale.
See on aukartust äratav paik. Umbes 8000 aastat tagasi soostunud meresopp, mis tänaseni püsib laukarikka lagerabani.
Täpsemalt:
Täpsemalt:
Raba serva jõudnult olime alates parklast läbinud 2,5 km.
Ees seisis 5,5 km pikkune rabarada ja tagasitee autoni – veel 2,5 km.
Tõsi – osa rabarajast pidi olema suletud.
Tegelikult ei olnudki meil plaani läbida kogu rada, põhjuseks palav ilm ja Valliku lühikesed jalad. Mopsitõugu koer ei talu palavust, eriti aga füüsilist koormust palavuses.
Seepärast peame oma seltskonna väikseima liikme vajadustega alati arvestama.
Meil on veel hästi meeles kuis me teda Kura Sääre luitemaastiku põrgukuumuses süles tassisime.
Niisiis piirdusime poolekilomeetrise jalutuskäiguga mööda rabarada.
Tagasitee, tundus pikk, eriti heinamaal - seda tänu palavusele muidugi.
Järgnesid lõunapaus Piirsalu metsaveeres, pisuke seeneluure ja kodutee.
Teekonna pikkus 185 km
Комментариев нет:
Отправить комментарий