Kadunud maailma kodulehekülg

Vaevalt pool sajandit tagasi oli vana hea Inglismaa kaetud tiheda-tiheda raudteevõrguga mille pikkuseks oli rohkem kui 20 000 miili. Rongiga sai pea igast kõrvalisest asulast sõita tööle niidivabrikusse, kooli linnalähedasse internaati, kalaturule shoppama, või lihtsalt golfiklubisse aega veetma. Pea igaks selliseks juhtumiks oli maha pandud spetsiaalne raudteeharu, kokku kuhjatud rauteetammid, kaevatud sadade meetrite kaupa tunneleid, ehitatud sadu sildu.

Iga paari miili järel oli raudteel kapitaalne jaamahoone, kõrged ooteplatformid ja kahetasandiline raudteeülesõit.

Rääkimata juba kaubaaitadest, vagunikuuridest, jaamülema majast, signalisti vaatepostist ja veetornist.

Jaaa...

Tõeliselt rikas oli suurbritannia oma kolonialvõimu päevil.

Täna avaneb aga hoopis teine pilt – võsasakasvanud raudteesihid, ümberehitatud või lammutatud raudteejaamad, mahajäetud sillad ja tunnelid.

Justkui üks tsivilisatsioon oleks äkitselt ja salapäraselt kadunud.

Ja kaduski.

Pärast teist maailmasõda kasvas rahva heaolu, järjest rohkem ilmus isiklikku trantsporti.

Tuule said tiibadesse ka paindlikumad ja efektiivsemad bussifirmad.

Nii leidsidki möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel Briti raudteevõimud, et selline üliarenenud raudteevõrk on kahjumlik ja, et umbes kolmandik sellest tuleb sulgeda.

Radikaalseima ettepaneku kohaselt tulnuks aga likvideerida kõik raudteeliinid peale suurte keskuste vaheliste kiirmagistraalide.

Mitte ei saa siinkohal jätta meenutamata Eesti raudteede sama kurba saatust.

Kuid jääme siiski inglismaale.

Raudteede sulgemiskava sai vaatamata üldsuse vastuseisule osaliselt teoks. Tänaseks on säilinud umbes 12 000 miili Briti raudteid, kaotsi on läinud raudteevõrgu väiksemad ja omanäolisemad nurgakesed.

Nüüd aga on mul au anda teile viide Briti Raudteenostalgitsejate kodulehele. Seal on ära toodud suletud jaamade nimekirjad, kaardid, uurijate külastusraportid ja tuhanded, tuhanded pildid alatiseks kadunud hiilgusest

http://www.disused-stations.org.uk/sites.shtml