Tartusuurune Rootsi kuningriigi linn Örebro kannab siinmaal rootsimaa jalgrattapealinna nime.
Ja jalgrattaid siin tõesti jagub.
Ei pea ikka paika meie autohullude väited, et jalgrattaga kui arvestatava liiklusvahendiga meie kliimas arvestada ei saa.
Saab ja kuidas veel!
Kirjutan ma seda lugu ju siin Örebros jaanuarikuus, just tänaval nähtu ajel.
Noored ja vanad veerevad “pardatulede” särades siias-sinna nii, et hoia alt…
Kiiresti, mis annab tunnistust pikemaajalisest treenimisest-praktiseerimisest.
Siin on teile suurepäraselt toimiv lahendus, kuidas ühekorraga võidelda õhusaaste, ruumipuuduse ja südamehaigustega.
Kusjuures puudub täielikult meile tuttav sportratta - jalgrattadressi kultus.
Tänavaid valitsevad pisut vanamoodsa disainiga tänavarattad, milledel sõidavad inimesed täiesti tavalises tänavariietuses.
Ja rattaid ei panda siin tihti isegi mitte lukku – need jäetakse lihtsalt töökoha või kodumaja ette tänavale.
Tõsi, tuleb arvestada, et see kõik on hea inimeste jaoks kelle teekonna lõpp ja alguspunkt jäävad mitte rohkem kui paari kilomeetri kaugusele linnakeskmest.
Kaugemal on ülemvõim ikkagi autode käes.
Mis siis tähendab, et näiteks Tallinna suuruses linnas jääks jalgratas ikkagi lokaalseks liiklusvahendiks linnaosa piires.
Magalate – kesklinna või tööstusrajoonide vaheline liiklus pole vast reaalne suurte vahemaade tõttu.
Näiteks minu igapäevane töölesõit tähendaks 9 km läbi hommikuse kesklinna tööle ja 9 km õhtust kojusõitu.
Igaleühele pole see füüsiliselt jõukohane.
Rääkimata sellest, et ka heade jalgrattateede olemasolul pole linnasüdame läbimine meelakkumine.
Tallinnast selle asustatuse territoriaalse struktuuri tõttu jalgrattalinna ei saa.
Küll aga saab suurepäraselt kõigist teistest Eestimaa asulatest ja linnadest.
Ja tingimused selleks polegi kõige halvemad.
Jalgrattateid ehitatakse meil usinasti ja kohati on need paremadki kui rootsis.
Kuid on ka raskeid probleeme.
Meie maal pole lukustamata ratta jätmine tänavale reaalne.
Selleks, et jalgrattaga sõidetaks peab olema mugav ja käepärane ka sõidu alustamine ja lõpetamine.
Jalgratast on vaja kuskil hoida.
Kui see koht on kortermaja rõdul – siis poleks mul vähimatki tahtmist ratast seljas hommikul alla tänavale ja õhtul üles rõdule tagasi käristada.
Sama sihtkohas,
Ei viska ju ratast lihtsalt päevaks tänavale büroohoone seina najale?
Selle probleemi lahendamine aga üksikisikust rattaga sõita soovijale jõukohane.
Kinnisvaraomanikul, korteriühistul või tööandjal pole vähematki huvi jalgrataste hoidmisvõimalusi tekitada.
Mõjutada neid selles suunas saab ilmselt siiski vaid kohalik omavalitsus, maksude ja toetuste abil.
Kusjuures pole selleks minu arvates vaja sugugi teha suuri kulutusi.
Korteriühistut saaks soovitavas suunas mõjutada sidudes jalgrattahoidlate rajamist tingimusena mitmesuguste renoveerimisprojektide toetuste saamisega.
Igas suuremas majas leidub kasutamata tehnilisi ruume mida saaks selleks väikeste kulutustega kohandada.
Kinnisvaraomanikku või tööandjat saaks ehk mõjutada maa maksutamise kaudu.mis võiks sõltuda seal leiduvate tingimuste olemasolust.
Ilma mõningase sunnita siin ei pääse
Комментариев нет:
Отправить комментарий