Üks Delfi lugeja kurdab oma miniartiklis, et mis küll on juhtunud meie kirjakeelega?
Et, kirjutab noorem rahvas netis ja üldse - mitte nii nagu emakeele reeglid ette näevad.
Arvan, et sellel probleemil on kaks tahku:
1. Jukud kes pole kogunud piisavalt koolitarkust õigesti kirjutamiseks.
No ei osanud mina ka teises-kolmandas klassis igat koma õigesse kohta panna või kõiki sõnu õigesti kokku-lahku kirjutada.
Ainult, et erinevalt tänapäevast, polnud tol ajal internetti ja foorumeid, et kellegagi kirja teel suhelda.
2.Sõnu või lauseid muudetakse sihilikult, lisamaks kirjutatule mingit erilist emotsiooni või lihtsalt selleks, et "online"suhtluses kiiremini vestluspartnerile vastata.
Keel on üks elus substants mis muutubki vastavalt vajadusele. Ja see mille järgi nõudlust ei ole sureb ise välja.
Arvan, et autori mure on pisut liialdatud - ei kao see kirjakeel niisama lihtsalt kuhugi, sest on ta ju trükivärviga sajanditeks paberile söövitatud
Huvitav, kumba nimetatud tahkudest esindab selle blogi rubriigi pealkiri "Maršruudid"? Eesti keeles on marsruut (http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=marsruut&F=M).
ОтветитьУдалитьUmbes kümne puuduva koma järele selles sissekandes ma ei hakka parem küsimagi...
Aitäh juhatamast.
ОтветитьУдалитьTegelikult ei meeldi see sõna marsruut - maršruut mulle nii ega naa.
Nimetan selle rubriigi hoopis sõnaga "teekonnad" mis tegelikult vastabki rohkem selle sisule