Viimane puhkepäev enne tagasiteele asumist.
Veetsime selle jällegi meile juba tuttavas Monschaus kuid jalutamiseks valisime seekord pisut teist laadi rajad. Nimelt Ruhri jõe oru järsud nõlvad.
Mäest üles ja siis jälle alla ning jälle üles. Orunõlvad kõrguvad asula kohal enam kui saja meetri kõrgusel. Füüsiliselt päris raske töö.
Parkimiskunst. Jaa jaa... (muuseas saksalasele ärge nii kunagi öelge: "jaa-jaa" - see tähendab umbes, et usun-usun iroonilise ja P. saatva alatooniga)
Niisiis eestipäraselt jaa jaa...
Oma sõiduvahendi parkimise oskuselt ületavad Monschau sakslased kõik seninähtu. Kujutage ette, et teil tuleb täismõõdus pereauto manööverdada paarikümnekraadise kaldega munakivisillutist mööda üles käänulises tänavas mis on vaevalt laiem kui auto ja seejärel teha 90 kraadi pööre üle kõrge äärekivi hoovi?
Krt kuidas nad seda teevad? Helikopteriga?
Ja oligi meie viibimise aeg siin külalislahkes Nordrhein-Westfaleni maakonnas otsas. Meie ettevõtmise eduka lõpetamise tähistamiseks korraldasime õhtul Bourheimi restoranis pisut pidulikuma õhtusöögi. Pearoaks traditsiooniline toit mis võiks olla tõlgitud nagu "Külapanniroog".
Serveeriti seda otse pannil ja valmistatud oli see Peekonist ja Bratwurstist, haukapsa ning šampinjonilisangiga ning ahjukartuligarneeringuga. Joogiks kõrvale muidugi Kölsch (ja mitte üks)
Kui Itaalia õhtusöögi lõpetab Grappa, siis sakslane lõpetab õllejoomise ühe õige Schnappsiga.
Üks kõva kärakas, teoreetiliselt puuviljaliköör kuid maitses umbes nagu kreeklaste Ouzo, ehk võibolla pisut pehmemalt.
Kojuminek oli pisut lärmakas ja lõbusas meeleolus ning meenutas natuke vahva sõdur Švejki sõttaminekut
Комментариев нет:
Отправить комментарий