Köln

Seekord jätame auto parklasse ja sõidame Kölni rongiga. Saksamaal elav Sveta sõbranne ei lasknud mööda juhust kiita saksa rongide sõiduplaanist kinnipidamise täpsust.
Järgmisel hetkel teatati valjuhääldist, et meie rong hilineb 10 minutit.
Mõne aja pärast parandati, et rong hilineb siiski 20 minutit...
Lühidalt sõitsime Kölni lõpuks ikkagi hoopist teise rongiga ja mitte sellega millele olin pileti ostnud.

Hiljem saime teada, et saksa täpsus pole süüdi ja probleemi allikas oli siiski teeremont.
Köln.
Kõigepealt käisime Kölni katedraalis, pärast jagunesime nö huvide järgi.

Sveta koos sõbrannaga tegid tuuri kauplustes, mina aga paadunud muuseumirotina suundusin Kölni Rooma muuseumi. Ehk siis Rooma impeeriumi mälestiste muuseumi. Siin on range valve all välja pandud antiikautorite taiesed mida me oleme muidu vaid parematest ajalooraamatutest näinud.
Pildistamine oli paaris muuseumi turvameeste valvatud saalis keelatud, mehed ise "hüppevalmis" juhuks kui haaraksin õlma alt haamri ja tõstaks selle antiikse marmortaiese vastu.
Üldsaal polnud nii valvatud ja ka pildistamist ei keelanud otseselt keegi. Spetsiifiline kraam, keisrite büstid, ehted, tarbeesemed jms
Näiteks Noor Marcus Aurelius, sellesama "Gladiaatorist" tuntud vana ja õiglase keisri prototüüp

Sellel ajal kui mina muuseumikollektsiooniga tutvusin, toimus õues pisuke sebimine ja väike käsikähmlus. Nimelt korraldasid miskid radikaalselt meelestatud noorsandid oma protestiaktsiooni mida olid uudistama tulnud kaks korda sama palju kilpide ja kiivritega politseinikke. Paarkümmend meetrit eemal käis aga tavaline elu edasi, täiesti häirimatult ja sundimatult. Kuldseks võõbatud miim poseeris raha eest turistidega ja toimekas kunstnikuneiu maalis keset uudistajate summa pilti.

Kölni vanalinn, kui ei pakkunudki eriti palju arhidektuurilisi vaatamisväärsusi oli sellegipoolest saksalikult elav ja positiivne. Vot on saksa linnadel selline omadus erinevalt Belgia või Hollandi linnadest.
Viimased on kuidagi ametlikud ja hingetud, kõikjal valitseb vaikus mida häirb vaid mõni kriuksuval romu-rattal sõitev mutike.
Saksa linnas aga käib elu, siin-seal restorani terrassil mängib elav muusika, linnaväljakul keerleb laste
karusell, seltskond peotantsurõivastes noori on harjutamispaigaks valinud linnaväljaku, keegi maalib midagi, mehed joovad püstijala lauakese taga õlut, türklane keerutab kebabi  ja paar pigimusta meest taovad hingestatult oma neegritrummi - sõnaga igal pool toimub midagi.
Kas on see nüüd temperamendi erinevus või on saksa seadused lihtsalt sallivamad omaalgatusliku sebimise suhtes?

Jaa ja muidugi peab Kölnis laskma hea maitsta bratwurstil millele tuleb peale rüübata klaasike Kölch-i õlut.
Või kaks klaasikest.
Aga võibolla ka kolm.
Huvitav kui palju kaalub 1 tabalukk?
Arvan, et keskmiselt 300 grammi. Aga kui neid on tuhat? Aga kui Sada tuhat?
Kolmkümmend tonni?
Just sellist lisakoormust kannab Kölni vana raudteesild. Tabalukke igas kaliibris ja teostuses.
Jalutuskäik raudteesillal Üle Reini ja tagasi lõpetas meie "tööpäeva".
Rong tagasisuunal väljus saksa täpsusega