Koblenz - Mooseli jõe org - Trier

Esimene varem ettevalmistatud marsruut.
Teel Bourheimist Koblenzi "Saksa nurka" möödusime kõigepealt Laachersee vulkaanijärvest.
Möödusime päris lähedalt kuid ei külastanud.
Lihtsalt päevaplaan oli liiga tihe selleks, et lubada seda väikest ajakadu.
Aga muidu ongi nii - selline pirakas vulkaan otse keset Euroopat.
Räägitakse, et kui see madalaks kulunud mägi ükskord ärkab siis...

Kuid meie kulgesime edasi "Saksa Nurga" suunas.
Ma ei ole tõlke korrektsuses kindel aga umbes nii peaks see kõlama (Deutsches Eck).
See on koht kus Mooseli jõgi suubub Reini.
"Nurgas" ootas meid aga ebameeldivus - seal toimetati mingeid restaureerimistöid mis hõlmasid enamuse parkimispindadest.
Parkimiskohta ei õnnestunudki leida ja kaugemale parkimist ei saanud me kahjuks ajapuudusel endale lubada.
Ees otasid veel mitu aeganõudvat külastusobjekti ja ligi 300 km käänulisi, teadmata läbitavusega teid.
Teed on Saksamaal küll head, kuid ka rahvast palju. Meie saksa tuttavad olid meid hoiatanud tunde kestvate ummikute eest.
Mooseli org.
Umbes 300 km mööda käänulist Mooselit ülesvoolu. Oru kaldad on vast paarsada meetrit üle jõe veepinna.
Maariba jõe ja oru suht järskude nõlvade vahel on enamasti tihedasti asustatud, üks asula järgneb tihedasti teisele.
Mäekinkudel paistab siin-seal vähemas või rohkemas korras keskaegseid losse.

Oru on kuulsaks teinud Mooseli vein, seda valmistatakse viinamarjast mis kasvab oru kõrgetel nõlvadel.
Kasvab hästi, sest just siin on kõige soojema kliimaga Saksamaa nurgake.
Viinamarjasorte antavat edasi isalt pojale, see on perekonna vara.
Viinamarja noppimine võõralt põõsalt on karm eksimus, selle eest võidakse siin kohtu alla minna.
Küll aga pakuvad kasvanuste omanikud lahkesti veini müügiks.
Veinikeldreid mida tähistavad teatetahvlid sõnadega "Weine" ja "probe" leidub Moseli kallastel üsna tihedasti.
Veini ostmine nõuab pisut aega, nimelt tegeleb permees oma toimetustega, ostusoovist peate kella helistamisega teada andma.
Kui te ei tea täpselt mida te tahate, järgneb veini proovimise rituaal. Natuke siit ja natuke sealt.
Üldine eelistus peaks teil aga muidugi teada olema ( punane - valge; magus - kuiv ).
Sakslased on teinekord jutukad ja kohalike viisakusavalduste hulka käib nähtavasti ka pärimine, et kust kaugelt ostja on tulnud ja kuidas kohale saanud.
Pudel maksab alates 4 EUR ja omanik on väga rõõmus kui sa ostaksid terve kasti.
Kui külastada mitut veinikeldrit võib selleks arvestatavalt palju aega kuluda.

Kõige arvestatavamaks peatuskohaks on teel Trieri on väikelinn Bernkastel-Kues.
Vaid mõni tänav vahvaid fachwerk stiilis hooneid ja palju-palju turiste.
Viimste vajaduste ja soovide rahuldamiseks on siin kõik olemas.
Edasi sõitsime mööda Mooseli kaldapealset veel 50 km ülesvoolu ja jõudsime oma päevatee sihtkohta Trieri.
Trier on Saksamaa vanim linn ja kunagise Vana-Rooma provintsi keskus.
Mõni tollel kaugel ajal püstitatud ehitis on turistile veel tänapäevalgi vaadata.
Näiteks Konstantiinuse basiilika või kuulus "Porta Nigra".

Ja see neljakorruseline hoonemürakas ei ole ju lihtsalt midagi enamat kui vaid üks väravatorn...
Rooma riigi rikkus paneb tõesti imestama, kui juba selliseid väravaid ehitati...
Teine asi mis imestama paneb on materjal millest see pompöösne "väravake" on rajatud.
Ei see ei ole graniit või põletatud tellis.
Porta Nigra näib olevat laotud liivakivi blokkidest, sellistest üsna muredatest...
Täiesti arusaamatu kuidas see rajatis 2000 aastat seisnud on?

Öömajaks oli meil "Kugel Hotel" Trieri äärelinnas. Veider nimi ja veidravõitu hotell, kuid ühe öö magamiseks kõlbas ta küll.
Parkimiskoha leidmine oli üsna keeruline.
Üldse, Trieri äärelinn ei mõjunud väga saksapäraselt, oli kuidagi hoopis lohakam kuigi kohatud elanikud olid kahtlemata sakslased, mitte immigrandid