22.08.2012

Trier - Luxembourg - Verdun - Reims - Dinant - Bourheim



Trierist slahkudes jätsime selja taha maalilise Mooseli oru käänulised teed ning suundusime Luxembouri viivale kiirteele. Parkimiskohad kesklinnas olid meil juba varakult valmis vaadatud ja navigaatorisse sisestatud.
Kõik toimis täpselt ja kiiresti.
Nagu selgus liiga kiiresti.

Nimelt jõudsime Luxembourgi kella 9 paiku hommikul mil linnas käis usin teenindamis varustamistöö.
Luxembouris on selline kord, et kaupa veetakse ja teenindavaid töid tehakse kuni kella kümneni hommikul.
Luxembourg, puhas ja korras jäi siiski vaid "viisakusvisiidi" koha staatusesse, mingeid erilisi huvipunkte meil siin külastamiseks plaanis ei olenud.
Umbes tunnise jalutuskäigu järel jätkasime teed Verduni suunas ja poole tunni pärast vurasimegi juba prantsuse kiirteel.
Tasulisel kiirteel - siin on selline süsteem, et teele sõites võtate automaadist pileti ja teelt lahkudes tasute läbitud tee eest. (Umbes 100 km maksid 6 EUR.)
Teist sada kilomeetrit Verduni lahingute memoriaalini sõitsime mööda kohalikke teid, läbi väiksemate ja suuremate külade.
Märgata oli teravat vahet Mooseli oru saksa külade ja Campagne provintsi prantsuse külade vahel.
Mooseli orus kees elu, inimesed liikusid, tegid oma töid. Majad on hoolitsetud ja lilledesse uppumas.
Campagne maakonna külakesed tundusid aga sootuks väljasurnud. Ei ühtki inimest tänavatel vaatamata tööpäevale.
Suur hulk teeveerele pargitud autosid lubas siiski oletada, et rahvast siin on ja tõenäolt on nad ka kodus.
Majade fassadid, lagedad ilmetud ja kohati suisa räämas, aknad luukiega kaetud.
Kõik see nägi välja nagi hispaanlaste siesta.
Kõik, väljaarvatud ilm. Väljas oli sombune ja vaevalt 18 kraadi sooja.
Verdun Memoriaal ja Fort Duamont.
Siin toimusid I MS ilmselt kõige verisemad lahingud.
Rohelised väljad ja valged ristid.
Sajad, tuhanded, kümned tuhanded.
Ja keskel mälestuskirik. Selle kiriku keldrisse on maetud 180 000 siinsetelt lahinguväljadelt korjatud sõjamehe säilmed.
Läbi aknaavade hoone vundamendis võib igaüks selles veenduda.
Ja inimluid leitakse siit veel ja veel ja veel...
Isegi pilti ei tahtnud sellest kohast teha mitte.
Umbes kilomeetri kaugusel memoriaalist on turistidel võimalus ronida Duamont fordi katusel ja külastada muuseumit.
Siin oli põrgu keskpaik.


Reims. Campagne maakonna keskus ja samanimelise kuulsa vahuveini kodu.
Ainult siin toodetakse õiget "Šampust".
Ja isegi siin maksab see lõbu vähemalt 20 EUR-i pudeli eest.
Aga põhiliseks külastusobjektiks on Reimsis mõistagi kuulus Reimsi Katedraal.
Kui Aachenis krooniti saksa kuningaid, siis Reimsis said krooni pähe Prantsusmaa valitsejad.
Siin selle katedraali põranda kiviplaatidel astus ka Janne Darc.



Katedraal vaadatud, hankisime hotelli kaasa ka pudelikese "Šampanjat".
Õhtul tegime väiksema jalutuskäigu Epernay asulas kus asus meie hotell.
Armas, kuid täiesti košmaarse liikluskorraldusega - pooled tänavad on ühesuunalised ja neist veel pooled remondis. Navigaator kipub täiesti kasutuks muutuma, hoia kasvõi päikese järgi suunda...
Ah jaa, hotelli aknast avanes avar vaade ümbruskonna küngastele.


Dinant. Hommikul tegime kiirmarsi Belgiasse Dinanti. Sõitsime sinna piki Maasi jõe sügavat ja käänulist orgu. Ilus, eriti arvestades ümbritsevat tasandikku.
 Kõrgel kaljurahul, otse linna kohal valvab jõeoru üle Dinant kindlus.
Sissepääs sinna on tasuline, huvitavat, peale vaate alla linnale ei ole midagi. Harilik 18 sajandis stiilis fortifikatsioonirajatis.
Aga linnavaade on uhke küll.


Tegime väikese jalutuskäigu ka all-linnas. Sinna pääseb köisrauteed pidi, muidugi võib ka treppe mööda kõmpida.
Järgnes lõunapaus.
Selline omapärane söödikoht kus ühest letist võetakse tellimus toidule ja teisest ostetakse jook.
Kui toit on valmis helistatakse valjusti kella ja klient toob oma söögi ise lauda.
ei kujuta ette kuidas nad aru saavad milline kell, kellele mõeldud on?
Ma mõtlen juhul kui kliente peaks korraga rohkem ootel olema?
Mõningase ootamise peale saime oma piduroa kätte vt pilt



See vahva kostitus maksab ca 20 EUR. Rasva on külluslikult, soola ei ole üldse.
Praktiliselt üldse.
Üldmulje on jube, kanakoiva kannatas kuidagi näljaga ää süüa, friikartul ei läinud mitte...
Ja jälle kiirmarsil - Namur-Liege-Bourheim.
Õhtu sisustas pererahva organiseeritud rikkalik pidusöök

Комментариев нет:

Отправить комментарий