Väga tihti kuuleme sajatusi natside kui hullude ja sünnipäraste kurjategijate aadressil.
Olgu, aga kuidas, kuidas siis ikkagi juhtus, et need hullud ja kurjategijad pääsesid valitsema Euroopa kultuurseimat rahvast?
Nagu lähemal vaatamisel selgub, polnudki natsid miskid metslased ja võimule tõi nad meilegi täiesti mõistetav sündmuste jada.
Sündmuste ja olukordade, millistest võime viimaste kümnendite kestel endidki kergesti ära tunda.
Algus.
20 sajandi alguse Kesk-Euroopat valitsesid Saksa Keisririik ja Austria-Ungari kaksikmonarhia.
Ja-jaa seesama Šveijki Austria Ungari, mille ühes nurgakeses sündis ka poisslaps kelle nimeks sai Aadi. Maailm millesse ta sündis oli täiuslik, iga inimene oli vajalik, igaühe saatus oli paika pandud sünnipära ja traditsioonidega.
Võibolla selles maailmas polnudki meile harjumuspäraseid vabadusi kuid selle eest olid kord ja stabiilsus.
Siis just see mida konservatiivsed sakslased üle kõige armastavad. Ja kõik see oli nii tänu hallipäise keisrihärra targale valitsemisele. Rahvas oli selle eest oma keisrihärrale truu. Ja kui siis keegi närukael troonipärijale Sarajevos pool tosinat kuuli keresse kihutas oli rahva viha piiritu.
Rahvas oli rõõmus kui keiser kuulutas sõja Hertsog Ferdinandi tapmist mahitanud alatule Serbiale. Sõtta mindi õhina ja rõõmuga.
Kuid...Sõda ei polnud enam endine. Pole enam uhkes mundris härrasmeeste jalutuskäiku marsimuusika saatel. Ja viimsed helid meie patriootilises ekstaasis vabatahtlike kõrvadele olid hoopis sellised:
Aasta, teine, kolmas...pole kuulsust ja kättemaksu - on veri ja pori. Ja raudristi asemel mundririnnale saab enamus puust sellise hauakääpale.Kuid on tugevaid ja kohanemisvõimelisi kes ei murdu, on neid kes leiavad elu mõtte võitluses, ikka keisri ja isamaa eest. Nende seas on ka Aadi kellest vahepeal on saanud Adolf, sellised on ka Lendur, äss Herman Göring ja kolmel korral haavatud Ernst Röhm.
Edasi keisrihärra ja isamaa eest ! Võit on meiega!
Tühjagi. Hilissügisel 1918 aastal varises põrmu meie sõjakangelaste maailm. 3. novembril kapituleerus Austria-Ungari, 9. novembril loobus troonist Saksa keiser. Kõik toodud ohvrid, sõprade langemine ja mõõtmatud kannatused on olnud asjatud. Ja oleks siis vaid ainult kaotus sõjas ja tagasipöördumine endise elu juurde... Ei. Maailma mis saatis meie sõjamehed rindele ei ole enam. Põrmu on varisenud väärtushinnangud ja riigi majandus. Sisseseatud elust vabatahtlikuna sõtta läinud noored mehed leidsid end ühtäkki mitte kellelegi vajalikena tänavalt.
Nii näiteks kurtis Hermann Göring, ilmasõja aegne, 21 vaenlase lennuki allatulistaja ja legendaarse "Punase Paruni" enda mantlipärija, et ta ei oska muud tööd kui lennata...Aga lendureid polnud vaja, sest Saksamaa ei tohtinud Versailles rahulepingu kohaselt lennukeid omada.
Võimuhierarhiata jäänud Saksa riiki vapustas revolutsioon, polnud korda, polnud tööd, polnud vahendeid äraelamiseks. Üks mäss järgnes teisele, ühe liikumise kõnemehed karjusid üle teise omadest.
Aga mis põhiline polnud lootust tulevikule – Saksamaa pidi vastavalt alandavale alistumislepingule maksma tohutuid reparatsioone ja oma rahva abistamiseks vahendeid polnud.
Meid huvitavad sündmused hakkasid hargnema kaunil Baierimaal, kus laiade rahvahulkade vaesus ja nõrk riigivõim kutsusid samuti esile revolutsiooni. 1919. aastal kehtestati Münchenis kommunistide poolt "Baieri Nõukogude Vabariik" mille mõned juhtfiguurid olid juudi rahvusest. Jätame selle meelde. Baierlased hakkasid kommunistidele vastu, lahingud vabatahtlike üksuste "Freikorps" ja punaste vahel viisid niigi raskes olukorras tsiviilelanikonna meeleheiteni. Jätame ka selle "Freikorpsi" meelde.
Siinkohal tahan lugejat paluda laskuda hetkeks oma 21. sajandi teadmiste kõrguselt ja kanduda ajas sada aastat tagasi. 20. sajandi alguse maailmapilt erines meie omast üsna tugevalt. Tolle aja riigid olid valdavalt ühekeelsed - ühemeelsed ja olla patrioot tähendas ühtlasi olla ka natsionalist. Ja nagu alati, olid segased ajad soodsad kõikvõimalikele pseudoteadustega tegelevate klubide populaarsuse kasvule. Üks selline oli ka ühing nimega "Thule" mille okultismihuvilised liikmed otsisid asendust langenud keisrihärrale ja neid maha jätnud jumalale muinasgermaani pärandist. Thule liikmed uskusid, et eri rasside inimesed pärinevad erinevatest esivanematsest ja on setõttu ka erinevate võimetega. Germaanlaste esivanemateks arvati mingi muistne ürgrass kes omas kõrgelt arnenud kultuuri juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Selle aarialsteks nimetatud muistse rassi pärandi leidmine ja avamine oligi Thulelaste tegevuse mõte.
Üks "Thule" liikmetest, Münheni depootööline Anton Drexler põimis kummalisel kombel selle muinasmüstika töölisliikumise ideega ja asutas 5 jaanuaril 1919 uue liikumise, mis sai nimeks DAP ehk Saksa Tööpartei. Ja vot selle väikese parteikese koosolekule Sterneckerbräu õlletoas, sattuski 12. septembril 1919.a. noor sõjaveteran ja raudristi kavaler Adolf Hitler.
Meenutame iseendid 20 aastat tagasi?
Kõikvõimas impeerium oli varisenud, rahva ette astub noor ja energiline mees kes oskab kõnelda vabadusest, on tulihingeline Eesti patrioot, peab lugu metsavendade võitlustest ja vihkab kommuniste...
Tuleb tuttav ette eks?
Ja just selline mees sakslaste jaoks Hitler oligi.
Ainult erinevalt meie aatemeestest oli tal veel üks võimas hoob millele suruda – nimelt sakslaste kui suurrahva uhkus.
Paari aasta pärast oli ta juba tõusnud partei liidriks, partei nimekuju oli muutunud, nüüd oli see Natsionaal Sotsialistlik Saksa Töölispartei ehk saksa keeli lühendatult NSDAP.
Vot ja sellest parteist leiame ootuspäraselt ka hulga endiseid "Freikorpsi" võitlejaid ja rindekangelasi. Tuletame nüüd meelde kes nad olid ja kellega nad võitlesid 1919. a?
Üks selline mees on ka tahumatu sõjard Ernst Röhm.
Kuid ikkagi vaatamata kõigele jäi natsid üheks rohkem kui kolmekümnest konkureerivast väikeparteist ilma erilise lootuseta end maksma panna.
Ja nüüd tegid natsionaalsotsialistid minu arvates üsna geniaalse liigutuse. Nimelt osteti hulk pärast sõda kasutuks osutunud Keisririigi pruune troopikamundreid ja varustati nendega oma teotahtelisemaid mõttekaaslasi.
Ei meeldi kommunistid?
Milles küssa? Pärast tööpäeva lõppu tõmbasid ontlikud natsionaalsotsialistidest pereisad selga pruunid mundrid, rüüpasid seltsis mõne õlle ja andsid kõigile ümbruskonna kommunistidele kere peale. Ja jällegi ei midagi šokeerivat, sest kõrtsikaklused kuulusid tolle aja suhtlemisstiili juurde ja ega kommunistidki teistmoodi käitunud.
Munder ühendab, ühtsuses on jõud!
Probleemidest ja korralagedustest väsinud väikekodanlasel tekkis äkisti võimalus teha ise "oma kätega" poliitikat, täna ja kohe.
Lihtne.
Idee leidis tee massidesse. Mundrikandjaid ühendav organisatsioon sai nimeks SA (sturmabteilung).
SA-st sai partei võitlusvahend poliitiliste vastastega.
Aga mis kõige tähtsam - SA mehed olid tavalised inimesed rahva enese seast ja nad muutusid justkui rahva tahte väljendajateks.
Ja selle SA etteotsa astus seesama mainitud Freikorpslane Ernst Röhm.
Järgmine edukas mõte oli hoolitseda järelekasvu eest.
SA saab oma noorteorganisatsiooni " Jugendbund"
Sellel sammul oli minu arvates ülisuur emotsionaalne tähtsus, sest õllesõpprade klubist sai organsatsioon mis leidis tee ka pereringi.
Siinkohal ma kohe pean siia üles panema video ühe stseeniga kuulsast filmis "Kabaree".
Tuhat sõna ei asenda ühte pilti, tuhat pilti ei asenda ühte filmi.
Kuid ka sellest “noortepundist” pole otsustavat kasu ja kuni 30-ndate aastate teise pooleni jäi natsionaalsotsialistide populaarsus kesiseks. 1919.a. astus Hitler parteisse 55-nda liikmena, 1924 aastal oli natside poolt 6,5 % valijate häältest 1928 aasta valimistel sai natsipartei vaid 2,6 % valijate toetuse. Siis juhtus midagi dramaatilist ja ainult mõni aasta hiljem1933.a. oli see protsent 43.9
Mis siis juhtus? Aga Juhtus 1929.a. Börsikrahh. Pärast 20-ndate aastate alguse revolutsioone ja hüperinflatsiooni hakkas Saksa majanduse olukord paranema. Seda peamiselt tänu ameeriklastelt saadavatele laenudele milledega tasuti reparatsioone I MS võitjatele. Kasvava jõukuse tingimustes polnud natside karmi käe ihalusel enam endist turgu. Seda näeme hästi 1928.a. valimiste tulemustest. Siis aga saabus must neljapäev ja USA majandus sattus raskesse kriisi. Oma olukorra leevendamiseks nõudsid ameeriklased nüüd Saksamaale antud laene tagasi… ja veidi järjepeale saanud sakslased lendasid taas upperkuuti supiköögi järjekorda tagasi. Ja see oligi viimane piir sest Hitler lubas korda, tööd ja leiba…
Nagu me näeme ei olnud Natside võimuletulek juhuslik. Kogu nende poliitiline pagas, patriotism-natsionalism, antikommunistm ja antisemitism ei ületanud möödunud sajandi kolmekümnendate ühiskonna taluvuspiiri, küll aga oli atraktiivne natsionaalsotsialistide selge sõnum. Polnuks partei eesotsas Hitler, olnuks see keegi teine. Üks on kindlel – natsid oleks Saksamaal tulnud võimule igal juhul.
Ja natsionaalsotsialistide lõpp oli tegelikult sama seaduspärane. Minu nägemust mööda polnud Natsid oma võimuletulekuks lihtsalt valmis. Totalitaarne juhikultus halvas kaine arutelu, ühe probleemi läbimõtlemata rusikatega lahendamine tekitas kolm uut, läks käima ahelreaktsioon mis lõppes 8 Mail 1945
Комментариев нет:
Отправить комментарий