Hakkas silma küllaltki troostitu hävitustöö mida metsamaastikul toimetavad mägijalgrattasõbrad.
Ratastega on lõhutud jalgrajad ja rebidud samblikukate luitenõlvadelt, tehtud on kaootiliselt üha uusi radu ja rajakesi tallates puruks ja lõhkudes alusmetsa.
Ise nägime kuis tsentnerine mehemürakas trampis mägirattal metsa nagu poisike nii, et liiv ja mättad lendasid.
Mida kuradit, kas siis tõesti ei jätku enam ametlikke spordiradu Harku metsas, et tuleb hakata sedaviisi metsaparki hävitama?
Nii käituvad ainult tiblad miskid.
Peaks seda probleemi ajakirjanduses tõstatama
Loodetavasti pead sa siinkohal silmas olemuslikku ja mitte rahvuspõhist tiblalikkust, sest nende omavaheliste hõiklemiste põhjal võttes on nii Harku metsas kui ka Mustamäe nõlva juures loodust laastavate ratturite seas küll kahjuks just eestlased suures ülekaalus.
ОтветитьУдалитьMaastiku lõhkumine on kindlasti probleem. Aga küsimus "kas ei jätku ametlikke radu" - on vale püstitus. Maastikusõit tähendab sõitu maastikul, mitte rajal. Selle spordiala eesmärk on sõita ükskõik kus ja saada hakkama mistahes kohas, juurikatel-mägedel-kraavides-kividel.
ОтветитьУдалитьKujunevad ka maastiku-ratturitel välja oma rajad ja singlid, Harku metsas on neid kümneid, aga "ametlikud rajad" ja maastikuratturid ei käi omavahel küll kokku.
Siis on metsa/radade haldaja probleem. Võiks tähistada ühe kindla(paar kindlat) rada ja mitte kogu metsa puruks sõita
УдалитьSee on, nagu antaks käsitööklubile ette üks kindel tikand, mida peab elu läbi harjutama. Ametlikud rajad (singlid) on head, sest seal saab end teistega võrrelda. Ja sinna saab siis sillakesi ehitada ja segavaid puid läbi saagida ja juurikaid märgistada. Aga ka need rajad tekivad ju nii, et keegi kõigepealt proovib "kas siit saab ja kas on hea ja kas on huvitav", ehk, kõigepealt on sõit "rajalt väljas" ja kui seda teeb piisav hulk rahvast, siis sinna tekib rada. Mitte nii, et mingi spordiametnik veab kaardil näpuga järge ja siis seal hakataksegi sõitma.
Удалить(Ma ise pole suurem asi maastikurattur, õigemini üldse ei ole, aga Harku "mitteametlikel" radadel olen proovi teinud minagi. Ja ligi tsentner olen ma ka.)
Küsimus on ikkagi linnasisese parkmetsa esteetilises väärtuses. No ei ole mets ainult spordisõpradele, avaid ka tema enda lastele, loodusesõpradele ja muidu jalutajatele. Seesama rattasõber ei luba vast oma eramaal isegi käia mitte, aga seda mis meie kõigi oma lõhub nagu tib.a
УдалитьMhmh, ma olen nõus, probleem on olemas. Ehkki näiteks ATV-ga võrreldes on ratturite tekitet kahju üsna marginaalne.
УдалитьMh. Ma väidan, et see alusmetsa lõhkumine pole looduse jaoks tegelikult üldse probleem. Andke loodusele paar aastat aega ja kõikjal on paks taimestik tagasi. Pealegi on need ratturid surelikud.
ОтветитьУдалитьEga õli või radioaktiivsete jäätmete metsa loopimine ei ole kah üldse geoloogilise ajaskaala mõõtudes kahjulik.
УдалитьKüll loodus ise taastub?
Kas mustikavarte ja sambla lõhkumine on sinu arvates samas raskusklassis radioaktiivsete jäätmete metsavedamisega? Veidi liiga hoogu ei lähe või?
ОтветитьУдалитьMa tahan öelda, et jah -kena ju oleks, kui metsaalune oleks kena roheline -aga TEGELIKULT pole see METSA jaoks mingi probleem. See on inimeste kultuuriprobleem. Mulle tundub lihtsalt, et meie postmodernistlik linnakodanik suhtub loodusesse kummalise idealiseeriva naiivsusega. Maainimesed vaatavad loodust palju loomulikumal ja praktilisemal moel.
Ma vargsi sinnapoole osutangi, et jätaks linnainimesele tema esteetilise naudingu linnametsas ja koliks ekstreemsema maastikusõiduga kuhugi maakohta.
УдалитьMitte, et sealne mets vähem väärtuslik oleks, vaid et rattasõprade knsentratsioon ruutmeetri kohta saab loomuliku hajumise tõttu kriitilisest piirist väiksem