Viimasest postitusest rohkem kui kolm kuud...

Pole midagi öelda. Nagu hea väikekodanlane olen väikeste argimurede suures rakkes. Jah, mõelda vaid, nooremas põlves ei mõistnud ma idealistlikult sugugi neid kes oma elu tühiste askelduste peale kulutasid ja arvasin, et õige saab olla vaid pühendumus mingitele globaalsetele eesmärkidele.
Arvata on, et siin jätsid oma jälje nõuk aja kangelaste eeskujud kes läksid ja vallutasid mäetippe või ehitasid suuri linnu eikuhugi, tühja koha peale.
Ja ja kuidas me ei proovi ka läänelikku nägu teha, see pisik on meis ikka sees. Ainult me ei julge seda tunnistada, ei julge iseendalegi siis teistest rääkimata.
Tegelikult on võimes maailma pisut teisiti näha meie jõud mida me ei mõista kahjuks kuidagi tarvitada.
Meil on justnagu kolm silma mis näevad justkui stereoskoopilist kujutist sellest  mida ontlik kahemõõtmeline läänlane ei taju.
Kuidas seda nüüd selgemini öelda... näiteks meil firmas üritatakse lugematute koolitustega õpetada kollektivismi, meeskonnatööd, üritatakse naiivselt taipamata, et meie nõukogudeaja lapsed oleme kollektivismi korüfeed, meid on titeeast saati töödeldud multikatega kus sõprus võidab ja ühtsuses on jõud, meist on tehtud oktoobrilapsi ja pioneere, kasvatatud lasteaias ja koolis range kollektivismi põhimõtetel.Ja Ja siis tuleb miski koolitaja ja üritab meile väikese naiivse seltskondliku liikumismängu abil õpetada, et kui hea on ikka üseskoos tööd teha.
Muigama paneb, sest ma tean mis oli ja tean seda mis tuleb.
Aga muidu jah - üks mitte nüüd, et uus aga rohkem energiat nõudev hobi on meil kaa. Nimelt fotoblogi "Europug" facebookis mille peakangelaseks on meie koerapätakas on hakanud kasvavas tempos fänne koguma. Mõni päev rohkem kui aasta tagasi alguse saanud blogi oli suve keskpaigani selline, maavillane kodukootud "käpik" mida me rohkem naljaviluks pidasime. Mõne kuuga on meie auditoorium kasvanud ligi viisteist korda mis võimaldaks seda resursi kasutada juba mõningase reklaamiplatformina. Tuleb analüüsida oma võimalusi ja koostada tegevuskava. 

Keelaks õige keelamise ära?

Viimasel ajal on kuidagi pinda hakanud käima meie omavalitsuste kergekäelised piirangud lemmikloomaomanike suhtes. Ma ei räägi ametlikus supelrannas, liival, päevitajate vahel koeraga turnimisest, vaid ontlikust soovist kasutada koeraga jalutamiseks linnaparki. Milleks seda siis nüüd keelata?
Esimese hoobiga tundub, et linnavalitsus on mugavaks läinud, ja selle asemel, et tagada heakorda võtab ette lihtsalt keelata. Silt on püsti ja edasi pole ju enam nende probleem?
Õige - probleem on nüüd minusugustel kutsiga patseerijatel.
Ja mis siis ikka teha, peame, mina ja minusugused leidma võimaluse endast märku anda ja tõestada linnavalitsejatele, et meid ei saa lihtsalt ignoreerida.
Kuidas?
Ei tea täpselt, aga hakatuseks uurin kas mul võiks olla mõttekaaslasi, ja kui jah siis vaatame edasi.
Ikka step by step

Oodata on pretsedenditut tarastamist ja sildistamist

Lugu on nüüd nii, et alates 1. asugustist 2014 on igaühel õigus viibida ja ööbida eramaal kui puudub  piire või maaomandisse sisenemist keelav silt.
Seni  võis eramaal viibida vaid päikesetõusust päikeseloojanguni..
Kas see muudatus toob kaasa õnne meie õuele ja suurema vabaduse?
Ei.
Õnne toob see küll silditegijate õuele aga vabadust, vabadust ei too uus kord mitte, sest vastavalt meil valitsevale mentaliteedile tunneb iga ontlik maaomanik endal nüüd kohustust keelusilt üles panna ja tulemusena saab keelatud olema liikuda üldse.
õigustamiseks on head otsitud põhjused, "risustavad", "tulevad maasikapeenart rüüstama" jne,
Tegelikult ei usu, et enamuse maaomanike metsasiilud kellegile enii atraktiivsed on, et sinna prahti tassima minnakse. Koduõue 150 m elumajast kaitseb seadus aga endiselt.
Keelama minnakse tegelikult talupojalikust ksenofoobiast või lihtsalt  igaks juhuks.
Ja see on kõige kurvem.
Ma ei räägi isegi looduse risustamisest värviliste siltidega, vaid kaduvast kodaniku põhivabadusest vabalt  liikuda vabal maal. Millise mõtte omandab selles valguses sõna kodumaa?

Juba üle kahe kuu viimasest postitusest...

Ju pole olnud õiget inspiratsiooni või nii. Tegelikult jätkub kõik nii nagu varemgi, jalutamised siin-seal, askeldamised köögis jne.
Juurde on tulnud tööd, kõik puhta kaugema perspektiivi tarvis, vajalik, kuid aja võtab käest jäägitumalt.
Peame mitut fotoblogi ja teeme veebipoodi. Aga jah sellest hiljem.
Maailma ajaloos on täna päev mil möödub 100 aastat esimese maailmasõja esimestest laskudest. Austria-Ungari asus siis pitsitama Serbiat, kelle kasuks astus sõtta kohe Venemaa.
Täna?
See mis oli kunagi osa Austria-Ungarist kiusab nüüd venemaa poolehoidjaid kagu Ukrainas ja jälle on viimaseid toetamas Venemaa.
Kas maailm on midagi õppinud kahest maailmasõjast?
Mitte sittagi.

Niipalju kui mina saan aru ATO territooriumil toimuvast siis saavutavad valitsusväed varem või hiljem võidu.
Seda arvestades lihtsalt arvulist ülekaalu ja paremat tagalat.
Vaja on võita ruttu, sest riigi majanduslik olukord ei kannata välja talviseid sotsiaalprobleeme ja sõda üheaegselt. Seepärast teevad valitsusväed kõik võimaliku, et lõpetada aktiivne sõjategevus lähima kahe kuu jooksul.
Separatistide ülesanne on vastu pidada talveni, siis on lootust, et majandusprobleemide käes vaevlev Ukraina on sunnitud ATO lõpetama.
Aga olgu see asi ukrainlaste endi lahendada millesse keegi ei peaks sekkuma.

Aga pole minu asi uudiseid ümber jutustada...

Veel kuu aega hiljem

Tuligi kodusõda Ukrainas. Kuid erinevalt kuu aega tagasi kirjutatud negatiivsest alatoonist, pean täna mäkima, et midagi on Ukrainat ümbritsevas poliitilises kliimas muutunud...
Tundub, et Venemaa on initsiatiivi käest laskmas ja saatuse hooleks jäetud separatistid radikaliseeruvad tasapisi.
Kapitalistide vara natsionaliseerimine, just nagu bolševike ajal, vene natsionalism, ehkki just "natsidega" väidetakse end võitlevat jne.
Propagandistlikus võtmes on see halb, sest viib ettevõtluse hävingule, tööpuudusele , näljale ja sedapidi päris kindlasti separatistide populaarsuse langusele rahava seas.
Ja just sellele näib, et kavatsevad teha panuse Ukraina võimud.
Kui üht või teist linna pole otstarbekas verise lahinguga ülestõusnute käest vallutada, siis võib selle linna ometi "toidult maha võtta" ja lihtsalt oodata kuni rahvas suutmatud võimuhaarajad ise minema peksab.
Ja käsi ei pea määrima üldse mitte, sest võib alati öelda, et "me ju tahtsime varustada jms - aga nää, nemad, rohelised mehikesed ei lase ju."
Ja isehakanud võimudel ei ole mitte midagi teha.
Hoopis huvitavam küsimus on see, et miks Venemaa tundub, et otsib väärikat taganemisteed, konfliktist väljumiseks?
Pakun, et sarnaselt omaaegsele Hitleri Saksamaale pole neil kindlat tegevusplaani ja edu saavutati ning loodeti ka edaspidi saavutada lihtsalt bluffides ja mingeid "reality show" stiilis trikke kasutades.
Mingil hetkel ütles aga keegi eliidist, et: "Stopp poisid, see mäng käib meil üle jõu?"
Ei tea.
Minu ennustus järgmiseks kuuks on selline, et separatistlikud vabariigid Donbassis  saavad peatselt, võibolla veel enne jaanipäeva  kaduma.
Ilma erilise võitluseta sealjuures.
Ja isehakanud ministritel päästavad pikad päkad pepu

Nojah, ja nii ta siis lähebki

Lähes kuu aega tagasi kirjutasin siin, et kui ei suudeta otsustavalt tegutseda siis ilmselt toimuvad Ida-Ukrainas arvukad rahvaülestõusud milliste tulemusena saab kahtluse alla praeguse võimu eksistents.
Ja täpselt nii see lugu nüüd ongi. Ja väljapääsu pole näha, sest mõlemad pooled on üsna leppimatud oma nõudmistes.
Ometi tundub tulevik olema venemeelsete separatistide päralt, sest neil, erinevalt Maidani rahvast vähemalt on tulevikuvisioon ja edasielamise majanduslik väljavaade.
Iseenesest ei peaks ühe rahva vaba valik kõrvalseisjat puutuma, kui aga kurb kogemus ajaloost vastupidist ei tõestaks.
Tänavu saab 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest.
Sõja milline sai alguse sellestsamast separatismist, "omade kaitsmisest" ja piiride ümberjagamisest.
75 aastat saab Teise Maailmasõja algusest. Sellegi sõja ettekäändeks oli maadejagamine ja piiritaguste rahvusvähemuste kaitse.
Loodame, et nii ei lähe, kuigi Ühe suure naabri üleskutsed tunnistada maailmakorra uusi jõujooni ja ümber hinnata moraali põhimõtteid väga ärevaks teeb.
Aga kodusõda kahjuks ilmsesti tuleb, nagu ka järjekordsete territooriumite jätmine

Ukraina. Mis saab edasi?

Oleneb tervenisti ja täielikult kui hästi suudab "Maidani ajutine" valitsus oma riigi kontrolli alla võtta.
Isegi Venemaa ei ole valmis konventsionaalseks sõjaks Ukrainaga. Nii suure riigi hõivamine on ka nõrga vastupanu korral sõjaliselt keeruline ülesanne mis nõuab pikemat planeerimist.
Liiatigi päädib asi nii-kui-nii, suure hulga ohvrite ja  lõppematu sissisõjaga Karpaatides, kogu välispoliitika kollapsist rääkimata.
Ei, avaliku sõjaga Kiievi vastu ei minda.
Kuid võimuvaakumit kasutatakse silmapilk ära.
Nii nagu see Krimmiga juhtus.
Niipea Ukraina keskvõim kaotab kontrolli riigi idaosa üle, provotseeritakse seal otsekohe vägivald ja "rahva poolt võimu ülevõtmine" koos kõigi võimalike tagajärgedega.
Kui Ukraina ajutisel valitsusel õnnestub tagada kord - on sõda selleks korraks läbi

Emakeelepäev

Milline on Eesti keele tulevik?
Usutavasti üsna tume rääkijate väljasuremise tõttu.
Fakt on see, et segaabielude ja väljarändajate hulk saab kasvama.
Kui abielluvad eestlane ja skslane jääb koduseks keeleks ilmsesti saksa, kui pere loovad eestlane ja venelane saavad lapsed oma põhikeeleks lugema vene keelt jne.
Väljarändajad lähevad üle asukohamaa keelele ja üllatus üllatus - olen sedagi näinud, et eestimaalaste pere suhtleb isekeskis...inglise keeles.
Nii jäävad kasutuseta järk-järgult ja halastamatult kõik väiksemad keelted.
Nii on ju lihtsam uuele põlvkonnale tagada paremat haridust ja stardipositsiooni.
Suurematele võõrkeeltele ülemineku protsessi saab kiirendama asjaolu, et tabab see nähtus esimeses järjekorras just rahvuse tulevikku ehk kõige elujõulisemat ja arenemisvõimelisemat ühiskonnakihti.
Jäävad väga rikkad, kes on vabad oma valikutes ja võivad endale nostalgilisi kapriise lubada ja säilib mõneks ajaks lumpen kes ülepea pole võimeline arenema ega täisväärtuslikku järelekasvu omama.
Ja ongi kõik, ei aita siin ussi ega püssirohi

Ukraina teema...

Jah paraku, on see halb näide rahvast kes ei ole küllalt hea, et omaenda riiki omada. Jah muidugi loosungid ja suured sõnad, kuid oma särk on ikke ihule ligemal. Sellistena sõbrakesed ukrainlased mulle kroonupäevilt meelde jäänud ongi, null distsipliini ja kümme punni kümnest naiivset talupojakavalust, et naabrimehel nahk üle kõrvade tõmmata.
Korruptsioon, ehk siis maakeeli see, et kehtivad vaid kirjutamata seadused ja needki näo järgi - viisid selle riigi hukka.
Kas päriselt?
Küllap vist. Ukrainlased armastavad raha, kuid ei armasta tööd selle raha teenimiseks. Sellist elu pakub neile resurssidega kauplev suurem vend, sellise pooljõude elu on nad ise suutelised vastu võtma.
"Euroopasse" tahaks nad muidugi ka kuid pole selle nimel kindlasti valmis millestki loobuma.
Ja kui ei ole siis kaikad kätte ja ja aidaa Maidane korraldama.
Kurb aga tõsi.
See riik jääb nominaalselt küll iseseisvaks kuid langeb täielikult naabri mõju alla.
Uskuge mind...

Peaminister Andrus Ansip paneb ameti maha

Pean siis minagi mõne sõna sellel teemal kribama. Esiteks ei ütle ma, et hr Ansip oma tööga halvasti valmis saanud oleks. Seda mitte. Riigi juhtimine kukkus tal välja nagu klassikaline suurettevõtte direktori roll. Ettevõte püsis konkurentsis, isegi tugevdas oma positsioone. Jah, mõned rahulolematud tuli koondada ja teistel palka kärpida.
Põhiline aga - pole alluvate asi juhtkonna otsuseid arvustada.
Oli se demokratia? Kindlasti mitte. Rohkem Putini Eesti versiooon.
Aga teisiti polnuks ka võimalik.
Me pole valmis teistsuguseks juhtimiseks.
Tubli Andrus! (ilma irooniata)

Vabariigi aastapäeva hommik, Narva

Hommikutund, kellegi koer on juba haukumisega ametis. Paistab päike ja muru rohetab...
Aprillilõpu tunne. Ees ootab sõit koju Tallinna.
Sellega on pisuke probleem, sest tahaks kasutada juhust pisukeseks ekskurssimiseks aga ühtki head ideed pähe ei tule.
Aega meil täna ju on...
Ju vist sõidame jälle Toila ja Valaste kaudu

Esmaspäev

Olen mõnel pool netiruumis kommenteerides teinud seda pärisnime all. Hajameelsusest ja lohakusest. Mitte, et ma oma isikut kuidagi varjaks ( saab ju sellegi blogi lugeja siinkirjutaja kerge vaevaga identifitseerida ) vaid, et ma ei pea avalikku esinemist turvakaalutlustel küllalt otstarbekaks. Vähemalt niikaua kui püsib vajadus palgatööd teha.
Lihtne ju, pole mõtet endale probleeme otsida. Isegi kui probleemiks on ülemuse omast erinev arusaam Eurovisiooni võidulaulust.
Selline talumehe ettevaatlikus siis.
Tuleb rangemalt oma tegevust kontrollida.
Ees on üsna hullumeelne nädal, tuleb korraga hakkama saaada ühistu üldkoosoleku läbiviimise, põhitöö ja lisaks veel hobist tööks muutunud tegemistega. Mitte unustada igapäevast kepikõndi ja veel sadat pisiasja

Pähh...

Üsna kiired ajad.
Ühekorraga on vaja tegelda nii põhitööga kui sebida "europugi" kallal ja siiis veel korteriühistu ka.
Selle viimasega on kõige rohkem probleeme, sest ekstreemne bürokraatia põimuvad siin läbi oskuse ja sooviga inimestega suhelda.
Oskus on puht intuitiivne ja soovi pole üldse. Aga otsest vastumeelsust ka mitte.
Võibolla võlub eesmärk "ma teen selle ära" võibolla on pealesurutud kohustusest märkamatult saanud rutiin milleta ei oskagi enam olla?
Ma ei ole hea "ühistuinimene", ma ei oska käia kojamehe järgi ja näpuga riisumata jäänud lehekest näidata või hurjutada teda liiga suure koguse pesuvahendi kulutamise eest.
Päeval millal ma teen sellest viimasest siiralt tragöödia olen ma ilmselt lõplikult lolliks läinud.
Aga mitte veel...

Loogika ütleb, et parim...

...Parim mida Ukraina veel võimul olev valitsus saaks teha - on see, et Maidan, see "mäss" jõuga laiali ajada.
Jah, see ei õnnestuks ohvriteta, kuid need kaotused oleks ometi tilk merre võrreldes sellega mis ootaks ukrainlasi mässajate võidu korral tulevikus.
Aga tulevikus ootab neid ilma välise abita ilmselt igal juhul pankrot.
Kui sellega kaasneb ka riigivõimu kollaps siis võib juhtuda ükskõik mida, alates sellest, et tegelik võim riigis läheb kriminaalsete gängide kätte kuni kodusõjani välja.
Ukrainlased on lõunaslaavlaslikult kirglikud võitluses ja meeletuseni vaprad lahingus, kuid samas kahjuks ka üsna distsiplineerimatud ja kehvad rutiinse argitöö tegijad.
See on maa kus tundub, et töötab ainult sundus ja autoritaarne võim.
Samas on mul ebaratsionaalselt hea meel ohollide vabameelsuse üle.
Isegi ühest Vene foorumist jäi silma pealkiri "Me veel hakkame neid kadestama".
Võibolla hakkamegi.
Meie ka

Miks mitte praamid?

Targutus targutamise pärast
Tõepoolest, miks mitte kulukat ja kaelamurdvat "Rail balticu" projekti asendada märksa paindlikuma ja ilmselt mitte vähem tõhusama praamiühenduse vastu?
No näiteks nii  Helsinki-Tallinn-Venspils-Klaipeda-Gdansk-Hamburg väljumisega neli korda päevas mõlemas suunas?
Vaja on selleks paarkümend suurt ro-ro alust milliste käsitsemine meile ometi harjumuspärane ja jõukohane on?
Oluline paindlikkus, vedude sageduse ja projektis osalejate küsimuses. "Jobudega" ei pea üldse arvestama, sest nende juures võib lihtsalt mitte peatuda.
Projekti kahjumlikkuse korral saab alused müüa või rentida. Ehituskulud on kindlasti väiksemad kui raudteeliini puhul.
Puuduseks on mõningane aeglus, ja sõltuvus ilmastikutingimustest, kuid palju neid päevi ikka on kui praamid merele ei lähe?
Ja pole olulist vahet kas kaup jõuab Hamburgist Tallinna ühe või kahe ööpäevaga?
Aga ju on rautee ehitamine eluliselt kasulik liiga paljudele

Seadused on lollide jaoks

Ikka see Delfist läbi käinud 88 km/h sõitmise lugu.
Ma ei kavatse teemat jätkata, nendin vaid üht - sovietlikku tungi "olla kavalam" sümbioosis moodsa ärapanemiskultusega. Vastulausetena eelmainitud artiklile ilmus mitmeid kirjutisi kogenud ja vähem kogenud sõitjatelt ja isegi politsei ametnikult. Rääkimata juba rohkem kui kahest tuhandest kommentaarist.
Tonaalsus on enamasti üks: Mistahes põhjendusega - Liiklusseaduse sätted kiirema möödalaskmise kohta, spidomeetri valetamine, "ohutuse tagamine", "üksteise austamine" jne jne õigustada vajadust sõita mööda sellest kuramuse 88 kilomeetrit tunnis liikuvast autost.
Unustades seejuures justkui kogemata tõsiasja, et piirkiirus on meie riigi teedel 90 kilomeetrit tunnis ja, et füüsikaseaduse järgi + 2 km/h reaalsel teel ei ole möödasõit võimalik,ega annaks ka ajaliselt mitte mingit tunnetatavat rahuldust.
Kas artiklite autorid ei tea piirkiirusest või on nende koolitee jäänud liiga lühikeseks füüsikareeglitest arusaamiseks?
Muidugi mitte...

Valmistume B kat sõidueksamiks

Mul siis uus roll täita. Olen "juhendaja" millise staatuse kinnituseks lunastasin Maanteeametist ka vastava dokumendi. Esimesed ringid platsil tehtud ja sadakond kilomeetrit linna ja linnalähedasi teid sõidetud.
Eite tegime Katjaga läbi "tuleristsed", ehk siis ta ise sõitis kodust välja ja tõi auto koju tagasi, seda arvestades, et elame lähedal Tallinna kesklinnale. Mina muidugi kõrvalistmel, kuid arvestades, et meie autos pole lisapedaale, on minu osaks röökida nagu ratta peal kui probellm tekib. Seda viimast muidugi naljaks, sest viimane asi mida üks juhendaja teha tohib -