Külastas Guido 06.11.2011
11.15 pühapäeva hommikul, varsti pärast muuseumi avamist
Muuseumi poole seadsin sammud üksi, sest ei Svetlana ega Vallik ei tunne selliste militaarsete meelelahutuste vastu suuremat huvi.
Pean häbiga tunnistama, et erinevalt praktiliselt kõigist teistest Eesti suurematest muuseumitest – ei olnud ma Viimsi Sõjamuuseumis tõesti kunagi varem käinud.
Niisiis astusin enda järel vaikselt ust sulgedes kell veerand kaksteist muuseumi inimtühja fujajeesse.
See üksildus põhjustas kerge kimbatuse, kuna olin äkitselt võõrana, üksi suures ja uhkes mõisahoones ja ei tihanud kaugematesse ruumidesse ilma personali luba saamata edasi minna.
Kuid ei ühtki märki muuseumitöötajatest, vaikus nagu koolimajas suvevaheajal.
Ümbes viie minuti pärast kuulsin kauguses kedagi krõbistamas.
Avasin kiiresti välisukse ja sulgesin selle kohe paraja kolksuga, et nii krõbistajale oma saabumisest teada anda. Mõne hetke pärast ilmuski kampsunis vanem proua.
Kuigi teadsin, et muuseumi külastus on tasuta, küsisin selle asja siiski üle - rohkem selleks, et juttu teha ja jõuda loogiliselt järgneva küsimuseni, et kas tohin ka pildistada?
Lahke vanaproua ütles pildistamise lubatud olevat, varustas mind lausa kaardiga, et ma majas mitte ära ei eksiks ja näitas kätte ekspositsiooni alguse...
Aga algab väljapanek maketiga mis, kujutab kahte loomulikus suuruses muinasaegset sõjameest puidust kindlustuse veerel.
Ainult, et meie mehed need küll ei paistnud olema.
Olen kuskilt lugenud, et seda tüüpi kapuutsi nagu kannab üks vahva sõjamees hakati euroopas kasutama kuskil 14. sajandi paiku ja teine on otsustades kiivri järgi vahva normanni võitleja.
Siinsamas kaunistavad ruumi ka Laiuse ordulinnuse makett ja Karl XII vapraid tikutoosisuuruseid sõdureid rünnakul kujutav dioraam.
Lõpeb vanemat ajalugu kujutav väljapanek Liivi Sõja aegadest pajatava stendiga millel all nurgas püüab pilku reipa saksa sõjasulase pilt, keskel on aga kujutatud kiilakat kongus nina ja vägeva kulmupahmakaga deemonlikku vanameest.
Et sõda pole meelakkumine, saame teada juba esimesest ruumist väljudes – Tummas tardumuses seisab I MS aegset halastajaõde kujutav mannekeen, teise, kanderaamil lebavat haavatut etendava kõrval.
Läbides vahepeal väiksema toakese tegin mõned pildid seal välja pandud eesti väejuhtide portreedest.
Edasi aga jätkubki ekspositsioon juba konkreetsemalt eesti sõjaajalugu puudutava Esimese Maailmasõja ja Vabadussõja käsitlemisega.
Palju erinevaid mundreid ja eraldusmärke, relvi, varustust, nii nagu see noil aegadel ka oli.
Ees nurgas, punase palaka taustal seisab uhkelt punase käesidemega mees.
Ta vaatab teile otsa julgel otsustaval pilgul, kuulipilduja Maxim tema jala juures on laskevalmis ja suunatud otse teile suunas.
Kui see härrasmees poleks mulaaz – siis oleks tal teie suhtes vist üsna ebameeldivad kavatsused.
Nüüd märkate otse enda kõrval tagasihoidlikku vintpüssile nõjatunud, inglise kiivrit kandvat kogu.
Tüüp põrnitseb surnud kala pilgul põrandat ja väljendab kogu oma olekuga piiritut tülpimust muuseumisaalis seismisest.
Mõni samm eemal rassib suurtükimeeskond oma sõjariista kallal.
Uhkes poolkasukas sõjamees otsib kogenenud väejuhi pilguga kõrvaltoa sügavustest vaenlast, sellal kui teine, avanud suurtüki luku avastab üllatusega, et konserveerimismääre ei olegi sellelt veel eemaldatud.
Kogu seda idülli jälgib järgmise saali ukselt saksa sõdur. Ta on hästi riides, näoilme on väsinud kuid otsustav, kinnastatud käsi on ümbervinnastamiseks tõmmanud tagasi vintpüssi luku.
Järgmisena heitsin pilgu kahte ruumi mida täidab II mailmasõja perioodile pühendatud väljapanek.
Esimeses neist istuvad kaks sõjameest külgkorvi ja haagisega mootorrattal.
Haagis on raskes lastis, mootorratas samuti.
Välgumärgid sõduri kiivril, lubavad neis ära tunda SS üksusesse kuuluvad võitlejad.
Julgeksin tehnikahuvilisena siinkohal tähelepanu juhtida mootorrattale.
See on kuulus Zündapp, nii paljudest sõjafilmidest tuntud „saksa mootorratas“.
Külgkorvil ilutseb sama kuulus kuulipilduja MG42, Juhi kaelas ripub legendaarsemast legendaarne „šmaisser“ ehk siis õigemini püstolkuulipidaja MP 40.
Järgmises toas tunnevad end mõnusasti napsuklaasi taga kolm sõjameest – kaks neist punaarmee vormis, kolmas aga SS võitleja lõkmetega.
Varnas ripub seesama kuulus saksa „šmaisser“ ja sellest võibolla veelgi kuulsam vene PPŠ.
Ja imelikku pole siin midagi. Nagu venelased ütlevad – „Voina voinoi a obed po rasporjadku“.
Ja kaua sa ikka tühja kõhuga sõda mängid?
Eriti veel muuseumis.
Ehkki üks mees siiski mängib – akna all valmistub granaati heitma, veel üks saksa sõduri vormis vennike. Millegipärast teeb ta seda vasaku käega ja avamata seejuures isegi ekspositsioonisaali akent.
Ma arvan, et nii võib põhjustada teatavaid ebamugavusi ja mitte ainult endale.
Õnneks on see vennike siiski plastmassist...
Selle maketi juures juhiks jällegi vaataja tähelepanu kaevikunurgas, sõduri põlve kõrval seisvale niinimetatud „Tankirusikale“ ehk “Panzerfaustile“.
Selle ühekordselt kasutatava granaadiheitja mürsk peatas sakasa poisikeste värisevatest kätest lastuna nii mõnedki sajad võitmatuks peetud nõukogude soomusmasinad.
Toa teises nurgas seisab harkjalal pisut vanem kuid väga heas korras saksa kuulipilduja MG 34.
Number relva nimetuse juures tähendab siinkohal mudeli käikulaskmise aasta kahte viimast numbrit.
Jätnud seljataha kaks eelmainitud muuseumituba, astusin läbi juba vaadatud„vabadussõja saali“ järgmisesse tuppa mis tutvustab eesti sõduri eluolu kasarmus, vormiriietust ja varustust.
Minule isiklikult selline staatiline väljapanek suuremat silmarõõmu ei paku.
Paar-kolm klaaskappi torgatud keigarist ohvitseri, kahekordne raudvoodi, massiivne puidust kapp peakatetega, maskeerimisülikond, paraadmõõgad vitriinis...
Väga tavaline, ilus kena, kuid igav.
Rohkem tähelepanu väärib sõdur toa keskel.
See on täiseti tavaline, tänane eesti sõdur, kelle jalge ette on jupphaaval laiali laotatud kogu see varustus mida ta rännakul kaasas kandma peaks.
Esimesel pilgul tundub, et kogu seda, kahtlemata vajalikku träni pole miski hinna eest võimalik sõduri seljakotti ära mahutada.
Kõrvaltoas on ühele põlvele laskunud kõrbevormis NATO koalitsioonijõudude sõdur. Sama ruumi seintel on aga eksponeeritud Sõjakaart ja muud materjalid kaugetest Afganistanist ja Iraagist.
Ekspositsioon jätkub teisel korruselkus te kõigepealt satute väiksesse tuppa mille seinu kaunistavad vitriinid mitmesuguste möödunud aegade käsitulirelvadega.
Nautimaks seda väljapaneku osa vajate te korralikke eelteadmisi relvade konstruktsioonist ja kasutamise ajaloost.
Vastasel korral on teile üsna ükskõik – kas vitriinis ripub kümme ühesugust või kümme erinevat vintpüssi.
Tähelepanu tasub pöörata korralikule miinipildujale ruumi nurgas. Sellel on küljes kõik sihtimiseks vajalikud detailid.
Kui teil asjast taipu on – võite selle eksponaadi abil oma tuttavatele selgitada miinipilduja tööpõhimõtet.
Sarnast sisu omas järgminegi tuba, läbinud selle jõudsin näituseni mis tutvustab aukartust äratavat hulka erinevaid Eesti Vabariigi aumärke.
Ilus, kena, värviline.
Rohkem ei oska teemat kommenteerida.
Loodan ainult, et meil jätkub piisavalt suuri võite ja hindamatuid teeneid riigi ja rahva ees - mida kogu selle toredusega ära märkida saaks.
Teise korruse ruumidest väärib kindlasti äramärkimist veel kindral Laidoneri kabinett.
Stiilne ja pisut luksuslik. Tänapäeval enam nii kabinette ei sisustata.
Silma torkas toolileeni kaunistav kahepäine kotkas.
Huvitav miks?
Kas sellepärast, et kindral oli minevikus tsaaririigi ohvitser?
Mõtiskledes selle küsimuse üle suundusin väljapääsu poole.
Kokkuvõtteks võiks nentida, et muuseum on päris lootustandev, eriti mis puudutab eksponaatide esitlemist mannekeenide abil.
Samas ei kasutata muuseumis pea üldse audiovisuaalseid esitlemisvahendeid.
Muuseumi ekspositsioonisaale tulevad aga külastama enamasti inimesed kes ei oma suuri eelteadmisi ja ei malda võibolla alati lugeda pikki ja kuivavõitu tekste.
Sellepärast on igasugune näitlikus minu arvates ütlemata teretulnud
Paistab, et väljapanekut on kohendatud võrreldes selle ajaga kui mina seal paari aasta eest viimati käisin. Peaks vist uuesti nimekirja võtma.
ОтветитьУдалить