Hommik tõi tunduvalt parema ilma ja koos sellega ka parema nähtavuse. Veel korra vaatasime Inglise ranna poole ja nägime seda seekord juba palju paremini. Inglise rannikut on tõepoolest hästi näha ja isegi mõned ehitised on vastaskaldal eristatavad. Tegime jalutuskäigu Griz-Nez neemel.
Audinghen-i asula ligidal külastasime "Batterie Tod"-i.
Saksa muuseumiks muudetud rannakaitsepatarei. Muuseumi ekspositsioonis igasugust "saksa" ja ka "amide" träni, käsirelvad vormirõivad jms.
Ei midagi erilist.
Minu silmis oleks huvitav kui säilitataks punkri kui keeruka tehnilise rajatise sisseseadet. Originaalis tähendas see umbes nagu kosmoselaeva - täielikult autonoomset süsteemi, oma toidu ja kütusevarude, laskemoonakeldri, haigla, töökoja, elektrigeneraatorite jne jne.
Ja midagi siin ka alles oli...
Sealhulgas ka üks punkrile elektrienergiat andnud generaatoritest.
Kahjuks on kaduma läinud punkri peakaliibri suurtükk.
Kuid selle eest seisab selle fortikatsioonirajatise kõrval unikaalne saksa raudteesuurtükk K-5
Tõenäoliselt oli see meie reisi kodust kõige kaugem punkt. Aeg kodu poole sõita.
Järgmine peatus Calais. Kuulus sadamalinn, ei jätnud erilist muljet, pärast lühikest peatust liikusime edasi. Veel üks turistile mitte eriti huvitav linn - Dunkirk.
Kuid sõjaajaloo huvilisena ma lihtsalt pidin heitma pilgu Dunkirk-i rannale.
Ja tagasi Belgias, järgmiseks sihtkohaks on Brügge.
Kõigepealt põikasime läbi hotellist.
Seekord ei olegi see päris hotell klassikalises mõttes vaid eramaja kus üüritakse välja kaks tuba.
Väga armas ja kodune flaami maja.
Jõudnud kohale leidsime kohapealt vaid ühe noormehe kes perenaise ülesandel andis meile kätte meie toa võtmed. Ja läks ise minema...
Niimoodi, lihtsalt jäeti uksed-aknad valla, võhivõõraste inimeste kätte kogu oma majapidamine.
Selline usaldus paneb imestama.
Veel samal õhtul tegime pikema jalutuskäigu Brügge vanalinna.
Veel korra panid belglased mind imestama kui autot parkisime. Nimelt olin just auto paigutanud enda arvates hästi kui juurde astus üks osavõtlik vanahärra ja teatas, et pargi palun sinna nurga taha, sest seal on parkimine tasuta. Rumal on maksta siin kui natuke eemal saab ilma.
Eestimaalase jaoks on selline hoolivus võõra suhtes samuti pisut ebaharilik.
Alguseks tegime tunnise paadiekskursiooni mööda Brügge kanaleid. Koloriiti lisas lustakas paadijuht-giid. Tundus, et lusti oli mees ka pisut juurde rüübanud.
Pärast paadisõitu tegime veel väikese ringi vanalinnas ja jõime tassi kohvi raekoja platsil. Tagasi hotelli, homme me siis ikkagi lõpuks jõuame Hollandisse. Svetale Belgia eriti ei meeldinud, ju vist Dinanti friikartulid onn tal ikka veel meeles, minu arvates pole belgias vigagi.
Kui välja arvata meie jaoks liiga kõrge hinnatase muidugi
Комментариев нет:
Отправить комментарий